Olen nii uhke, et

 julgesin näidata, et olin kunagi haavatav. 

Nojah, ma olin siis laps. Ja vaikisin ennast läbi raskuste, mille kätte paljud sõna otseses mõttes surevad. Indiaanipealiku, Ivanhoe, Robin Hoodi, Tatanka Yotanka vaimsete eeskujude toel vaikisin ennast uhke kivinäoga läbi kuradi kannatuste. Kõik need raamatute kangelased olid mu nähtamatu selgroog. Ja mu nähtamatu nõrkus. Sest kangelased ju kannatavad vaikides? Või oli see kummalise päritolu luudessesurutud õpetus: sina pead suutma, sest... noblesse oblige. Oblige, tõepoolest, igas seitsmes suunas, eksole, peale seda, kui see noblesse on juba 100 aastat kaotanud igasuguse tähenduse, ja alles on ainult oblige, seisuse uhkus ilma seisuseta, lihsalt uskumatu, kuradi üdini võimas ja halastamatu... uhkus. Ma olin ju ainult laps??

Võtsin lapsena kanda raskuseid, mis olid minust mõõtmatult suuremad. Jah, see muutis mind selleks hundiks, kes ma praegu rahulolevalt ja oma tugevusest täiel määral teadlikuna olen, aga...

Nobody knows the trouble l´ve seen... Mul on enesest lapsena kahju, kuigi keegi sellest suurt midagi ei tea..

Nojah, sest ma ei räägi sellest, sest see on pooleldi unustatud mu jälgedes, mahajäetud ussinahana eelmistest koorumistest. Alles praegu saan aru, kui palju jõudu see nõudis, ja kui kuradi õnnelik ma olen, et ma olen õnnelik - ja elus. 

Ivanhoe, Robin Hood, Istuv Sõnn ja mina. Me oleme ühte verd, me oleme samaväärsed. Laps-mina on täiskasvanud minu kangelane. 

See, et ma julgesin just äsja kümnete inimeste ees öelda, et hei, te sitapead tegite mulle ülekohut siis, kui ma olin kaitsetu -  see on midagi, mida ma ei ole varem julgenud, sest haigetsaamisest ju vaikitakse uhke rannarootslase meretuultest vormitud kivinäoga. 

Mina ja mu neetud "ole ükskõik, mis sa oled, aga ära ole alatuuline" ja "meie oleme paremad kui nemad, meie seisame uhkelt, vaikides, tugeva, targa ja võidukana läbi suurima sitatormi" raske pärandiga. 

Teisest küljest, jah, ma olen uhke selle üle, kui sitke olen ma ka nõrgana olnud. Ja uhke selle üle, et võin nüüd, tugevaks karastununa, lõpuks ka võõrastele näidata oma kunagist nõrkust. Samas, see on asi, mida ma veel ettevaatlikult õpin, sest miski mu sisimas kirjutab tulikirjana seinale:

ALAHINNAKE MIND... SEE SAAB OLEMA PÕRGULIKULT LÕBUS!

Ka see olen mina - ja vägagi autentselt. Ka see on üdini tõsi. Võidetud sõjad on muutnud mu suhteliselt võitmatuks. Võibolla siis see nõrkuse tunnistamine ongi järgmine tugevuse arenguaste... või midagi.

 

Aardekirst ja varanduse kokkuajamine

 See on üks põhjus, miks ma igasugu saatuseväntsutuste suhtes väga vintske olen ja kiiresti "happy-go-lucky-what-the-actual-fucky" meeleollu häbiväärse kergusega taaslülitun. 

Mul on salajane aardekirst ja kui keski või miski mind tasakaalust välja saab, siis keerdun tagasi iseenda sisse, selleks, et oma sisemise kaheksajalana perversse sensuaalsusega oma salakoopa aardekirstu kõik mündid läbi kobada. 

Ok, igakord ei peagi kohe kõiki läbi käperdama. Mõnikord ainult pealmine kiht. Mõnikord on aga eriline nauding kõik kombitsad kirstu põhja ajada ja solberdada kõikides mündikihtides.

Iga münt on mingi eriline kogemus, kellegi imelised sõnad mu suunas, kellegi kauni kordumatu puudutus, hinge toitev metsik seiklus, SEE ABSOLUUTNE HETK. Need on kuldaväärt kingitused, mida elu heldekäeliselt annab ja mida oleks narr ja pime tagasi lükata. Siiralt mõeldud komplimenti tagasi lükata? Imelist hetke mitte teadvustada? Mitte kuradi nautida kuradi nauditavat olemist kuradi täiuslikes hetkedes? Kuidas nii üldse saaks, eeldusel, et ei ole päris loll?

Milleks raisata. See on ju puhas kuld, vabal käel ja heal tahtel kingitud kuld. Ainult vastu võtta. 

Kuld, mida salasaare salakoopasse koguda ja milles vajadusel kasvõi püherdada, kräunuda ja vongelda, kui on tunne, et peaks vaja olema.

Täna kaalusin aardekirstu lausa kolm münti. Selline päev.    

Those who

 ... cannot learn from history are doomed to repeat it.

Kui ma avastan ennast kahjulikke mustreid kordamas, on siilile ka selge, et midagi jäi õppimata. 

Try again.

Fail again.
Fail better.

PS: aitäh, Santayana ja Beckett.

Kuna kärssava sabaga kassist pilti ei ole, ja...

 ... ma täiesti väljateenimatu malbuse tõttu selle tõprasoo vastu neid puuduva pildi saamiseks ka kuidagi servast süütama ei hakka, siis visualiseerin seda ideed millegi sarnasega. 

Õigemini, seda sarnast on... kaks. Kahe pildi vahepeal. Seega, ei midagi lihtsamat, sisesta need mõtted oma aju fotoshoppi, sega nad kokku ja tulemus on üllatavalt täpselt see, mida pole olemas (ehk see pilt suitseva sabaga kassist, mida mul lihtsalt identiteediküsimuse tõttu nii hädasti vaja on).

ja

Muuseas. Vaatasin neid filme uuesti ja kuigi krooniliselt ja häbiväärselt muidugi jah, Johnny Depp on aegajalt mu nõrk koht mitme nurga alt, leian ma ikkagi täiesti siiralt nii mitmes ta näoilmes enda mugavaima alter ego uuesti üles. Tats right. (Tervituseks kõigile neile, kes aegajalt karjatavad: izzand, K, sa oled peast mees. Noo...jaaa... keda see varem takistanud on?)

Märkasin ise ka, et hakkan ennast kordama

.. ja kui märkan, et hmm... nüüd paistab tõesti, et ma hakkan vägisi ära unustama, kui hästi kõik on, ning pean seda endale kordama, et ma lõpuks "ise tulen endale meelde", siis see on üldiselt selge diagnoos, et nüüd tuleb aeg maha võtta. 

Mida sai ka tehtud. Kõigi mõeldavate hedonistlike luksustega.

See on nii lihtne. Ja nii toimiv. 

Nüüd, jalad igasugusest sporditegemisest imelistest kohtadest hellad, pea värske õhuga läbi tuulutatud ja seitsmel viisil välja magatud, on kõik tüüne ja malbe. 

Ja nüüd ma päriselt tahan teada, mida sa teed, kuidas sul läheb, mis lööke varjab su ihutud tera, mis mõtteid varjab su ehitud pea, ja mis on selle meistri mõttes...

Mis teed, ah? :) 

Oot, peab faktidele otsa vaatama

 Suitseva sabaga kassil, kelle elu on pahatihti põrgulikult huvitav, kipub vahetevahel väsimus ja kosmosenukrus kallale tulema. 

"Kui väsind rõõmust, naerust, valgusest

Mind haarab kurbus, milles troost ja tabu...."

Siis aitab kõige paremini see, et võtta kruusitäis kõige paremat kohvi, kerida koivad diivani peal hubaselt teki alla, hingata sisse selle maagilise võlujoogi lõhna ja vaadata faktidele otsa. Jah, ma olen seda varem ka teinud. Küllap siis näitabki, et praegu, kui maailm on natuke sõgedaks läinud, on mul tavapärasest tihedamini vaja iseendale ka meelde tuletada, MIS seisus tegelikult asjad on. Pealegi kirjutan seda blogi peamiselt endale, kui sa seda lugema oled sattunud, siis oled teretulnud, aga ette hoiatatud, et teemade kordused on siin sellepärast, et mulle on praegusel hetkel oluline.

1. Kurat, ma naudin seda nukrust. Tõesti naudin. Nagu üks hämmastavalt andekas inimene jagas - rusuvalt pimeda ja vihmase sügise sügav sisemine ilu. 

2. See nukrus saab otsa täpselt siis, kui ma enam ei viitsi. Sest siis saab roheliste silmade hõõgudes karata diivanilt maha ja tantsida metsikut eluga rahul olemise tantsu "Nõiaelu, nõiaelu, see just on kõige parem" saatel.

3. Mul on mu kari, need olulised ja lähedased inimesed, kellega meid seovad ja toetavad vastastikused, vaieldamatud, rahulikust üksteisemõistmisest ja lojaalsusest loodud sidemed. Tunnen, et olen mõistetud, väärtustatud ja hoitud. 

4. Mul on keegi, kes unustab mu vead juba järgmisel hetkel, kes tahab teha ja olla koos ja kes võtab jalutades ikka veel enesestmõistetavalt käest kinni ja kellega lihtsalt koos on lihtsalt kuradi hea.

5. Mul on jaburalt imelised lapsed. Targad, ilusad, andekad, hoolivad, julged, uhked, erilised. 

6. Mul on keegi, kes on alati olemas, kui ma tahan rääkida öö otsa ulmelistest lollustest.

7. Mul on pimedus, kes kirjutab mulle vastu, kui ma seda vajan.

8. Mul on keegi, kellest ilmajäämine paneb nukralt naeratama.

9. Mul on nii palju asju millele mõelda kerge valugrimassiga, et oeh, kui segane mõte see oli ja auts, kuidas saba kärssama läks, kui  ma napilt põgenedes pääsesin. Neid mälestusi ka ei vahetaks millegi vastu.

10. Mul on tööl ütlemata põnev. Natuke hirmutav, aga see ongi äge. 

11. Ma olen juba mõnemat aega sealmaal, kus raha ei ole mingi teema. See on vabastav.

12. Mul on keegi, kellest ilmajäämine täidab mind lisaks sügavale kurbusele vaikse imetlus- ja tänutundega kõige selle eest, mida me koos läbi elanud ja läbi arutanud oleme. Olen jäägitult tänulik, olen seda kogu senise elu olnud, ja olen ilmselt ülejäänud osa ka.

Ühesõnaga, kõik on nii sügavalt hästi. See võibolla ongi põhjus, miks ma tahaksin elada veel vähemalt paarsada aastat. Ja miks see, et vahepeal on väsinud, ja vahepeal on raske, on tegelikult ajutine.

No jah, kordan ennast, aga mis siis. Kordan täpselt nii kaua, kuni mul on vaja.

Selgus ja fookus

Mulle meeldib see vaimse teravuse tunne, mis oli enne eksamit aines, millesse süvenesin, mõtlesin, järasin, arutasin, sain aru, nõustusin, vaidlesin, testisin, analüüsisin. Kõik see aju nauding. Hommik enne eksamit on valmistumiseks. Isegi dushi all käik, riiete valik, tass kohvi, igapäevased hommikused tegevused, on meditatsioon - valmistun ette, keskendun, teen läbi rituaale. Lasen ajal voolata ja vaimul ühele eesmärgile keskenduda.

Nagu sportlasel enne võistlusi?

Nagu sõdalasel enne võitlust? Ilus mõte, aga agressiooniromantik nagu ma olen...

Nagu nüüd enne suuremaid esinemisi või keerulisemaid koolitusi. Jah, just. Selgesti on mu suurim muskel, mida võitluseks/võistluseks kasutan, mu kõrvade vahel, kuigi ainus, kellega ma võitlema/võistlema lähen, olen ma ise.

Sest minu enda mulle pandud latid on tavaliselt palju kõrgemad, kui minult oodatakse. Mis ei tähenda, et ma oleksin kuidagi vähemmotiveeritud neid ületama. Vastupidi. Mida rohkem ma oskan, seda kõrgemal on latt, seda sügavamat keskendumist toovad ettevalmistavad rituaalid, seda vähem on vaikimisi usku, et saan hakkama. Iga kord on ainulaadne.

Lähen ja annan endast parima. Pühendumusega.

Lootes, et midagi maailmas seeläbi muutub. Küünlaleek kosmoses. Äratundmine kellegi silmis. Uus mõte kellegi teise jaoks.

Kuidagi, mingil viisil saan ise ka niiviisi iga kord paremaks.