Jõul ja heil Odin

 See ühesilmse Odini vari jõuluvana taga on ju... põnev? Ja hubane. Sest see skandinaavide jumal oma habeme ja õllevahuse ja hullhumalase olekuga, oma pagana praktilise tarkuse ja vaheda vaimuga ON ju hubane? See nälg ööpimedas lendava täku seljas kihutada ja vere kumisedes jahti pidada ON ju hubane? Kodune ja oma. Näen temas natuke kõiki oma viikingivaimuga sõpru ja häid tuttavaid, iseenese varju neis segastes jahiöödes. Ole tervitatud, Odin, sa oled minus alati teretulnud. 

Hea jõul oli. Oli aega tulle ja pimedusse vaadata, nii iseendas kui väljas. 

Aga ikka ja jälle jõuan ma selle duaalsuse juurde - tajun üksiolekut ja isegi üksildust, kuid seda viimast nüüd õnneks alati vabatahtlikuna, sest teises käes on kõik see akuutne mitteüksildus - tähendusrikkad ja armastavad (olgu siis sõgekirglikud või lihtsalt soojalt hoolivad) seosed kõigi mu tähtsate inimestega. Nendega, kes mulle meeldivad - või hullupööra meeldivad - ja kes mulle alati oma leebete või sõgedate või säravate või rõõmsate silmadega otsa vaatavad, sõltumata ajast või vaikusest või isegi sellest, et mõned neist vaatavad teiseltpoolt elu ja surma piiri. Nad on ikka alati olemas. Aine jäävuse seadus. Huvitav, kas armastus on ka miskitpidi aine, või on see lihtsalt surin aine sees? Erutatud aine? Ülendatud aine? Aine kuubis? Newton ruutmeetris?

Mingid märkmed iseendale seekordsest jõulukaemusest, kui mu alter ego-st Jack Sparrow Odiniga rummi jõi - sest mida muud saanuks ta juua? Old Captain, my captain...

Kosmosepimedust purustavate küünlaleekide valgel. Minu jaht on ka sinu jaht, mu ühesilmne teadmisejanus ja jahinäljane sõber. 

1. Otsus mitte ennast kulutada põnevate egohälbega sitapeade peale on, peaks ütlema, päris jätkusuutlik, kuigi elus paraku uudishimu ajab ikka uurima, et misASI nende peades ometi toimub. Aga see sitt on natuke nätsu koostisega, pärast ei saa ega saa talla küljest lahti. Parem mitte jamada. Nagunii on seda kõike võimalik ise välja mõelda, lihtsalt.. väga palju rummi läheb mõnikord, et nii jaburaid asju välja mõelda. 

2. See, et enamus inimesi oma mõistust ülearu palju ei kasuta, on ammu juba postulaat. Ja las ta ollagi. Ei peagi, paljud on nõnna õnnelikumad. Küll aga on uskumatult hämmastav, et paljud intelligentsed inimesed (no artikuleeritud, järelikult patoloogiliselt loll ei saa olla) on sügava pimedusega löödud niipea, kui mingid asjad neisse endasse puutuvad - ja suudavad sel juhul ajada äärmiselt vastuolulist ja ulmeliselt lolli juttu. Õnneks mingi kordusetaseme juures (ja nad on uskumatult sarnased omavahel) muutub see ebahuvitavaks. Seega võib vabalt ohutusse kaugusesse hoida ja ei pea taastõestama punkti 1. (Kusjuures, peen nüanss, et kuulun ise ka aegajalt sellese gruppi, aga õnneks märkan kohe tagasi tõmmata, kui olukorra tõsidus kohale jõuab. Siiralt tahaks loota, et seda teeb enamus neid teisi ka).

3. Seevastu tõeliselt NENDE inimestega suhtlemine rikastab ütlemata uskumatult. Nii hoida. 

4. Vanus on tõepoolest vabadus. Kuulates - ja võimalusel nõu andes - tütardele, kes avastavad vanuse puudumisega seotud ebakindlusi... Oh, milline luksus on olla piisavalt vana, et olla isetoituv oma toetavas enesehinnangus. 

5. Tarkade, realistlike ja samas mulle nii sobivate põhiväärtustega inimestega kokkupuutumine on argi-sakraalne kogemus, kui ainult on piisavalt aega, et jõuda seda teist nii sügavalt märgata.

6. Ei tea, kas see banaani kohta ka käib, aga maailm on tõesti seest palju suurem kui väljast.

Üks ja sama ju

 Olen nukker ja õnnelik ka.

Olen rahutu ja samas kõik selle vastandid ka. Rahul, rahuldatud, rahulolev, rahulik, rahune, rahune-nud. 

Olen üksildane ja nii karja sees hoitud.

Olen arg ja vapper ka. 

Põnevil ja tüdinenud. 

Nii rumal aegajalt ja aegajalt täiesti asjakohaselt tark ka. 

Aus niipalju, kui tõe suhtelisus olla laseb, mis omakorda ju muudab aususe mingist piirist samuti päris selle vastandiks. 

Tugev ja nõrk. 

Noor ja vana.

Samal ajal täpselt õiges kohas ja täiesti vales ka. 

Tahan vaielda ja vaikida. 

Uluda üksi öisesse meretuulde ja kerida end hubaselt kaissu. Kaminatulepaistel mitte, sest kesse viitsib elutoas diivani peal, aga kaminaga soojaksköetud magamistuba on good enough for me. 

Samaväärselt võib oma kassi nunnutada ja väidelda selle mõtte kaitseks, et kõige loodussõbralikum tegu oleks hulkuvad kassid ära süüa. 

Kõik on üks ja sama. 

Ei ole mõtet enese sisse ülearu piire seada ju. 

Piiritus. Ilus sõna, aga mulle meeldib rumm rohkem.

Olen nii uhke, et

 julgesin näidata, et olin kunagi haavatav. 

Nojah, ma olin siis laps. Ja vaikisin ennast läbi raskuste, mille kätte paljud sõna otseses mõttes surevad. Indiaanipealiku, Ivanhoe, Robin Hoodi, Tatanka Yotanka vaimsete eeskujude toel vaikisin ennast uhke kivinäoga läbi kuradi kannatuste. Kõik need raamatute kangelased olid mu nähtamatu selgroog. Ja mu nähtamatu nõrkus. Sest kangelased ju kannatavad vaikides? Või oli see kummalise päritolu luudessesurutud õpetus: sina pead suutma, sest... noblesse oblige. Oblige, tõepoolest, igas seitsmes suunas, eksole, peale seda, kui see noblesse on juba 100 aastat kaotanud igasuguse tähenduse, ja alles on ainult oblige, seisuse uhkus ilma seisuseta, lihsalt uskumatu, kuradi üdini võimas ja halastamatu... uhkus. Ma olin ju ainult laps??

Võtsin lapsena kanda raskuseid, mis olid minust mõõtmatult suuremad. Jah, see muutis mind selleks hundiks, kes ma praegu rahulolevalt ja oma tugevusest täiel määral teadlikuna olen, aga...

Nobody knows the trouble l´ve seen... Mul on enesest lapsena kahju, kuigi keegi sellest suurt midagi ei tea..

Nojah, sest ma ei räägi sellest, sest see on pooleldi unustatud mu jälgedes, mahajäetud ussinahana eelmistest koorumistest. Alles praegu saan aru, kui palju jõudu see nõudis, ja kui kuradi õnnelik ma olen, et ma olen õnnelik - ja elus. 

Ivanhoe, Robin Hood, Istuv Sõnn ja mina. Me oleme ühte verd, me oleme samaväärsed. Laps-mina on täiskasvanud minu kangelane. 

See, et ma julgesin just äsja kümnete inimeste ees öelda, et hei, te sitapead tegite mulle ülekohut siis, kui ma olin kaitsetu -  see on midagi, mida ma ei ole varem julgenud, sest haigetsaamisest ju vaikitakse uhke rannarootslase meretuultest vormitud kivinäoga. 

Mina ja mu neetud "ole ükskõik, mis sa oled, aga ära ole alatuuline" ja "meie oleme paremad kui nemad, meie seisame uhkelt, vaikides, tugeva, targa ja võidukana läbi suurima sitatormi" raske pärandiga. 

Teisest küljest, jah, ma olen uhke selle üle, kui sitke olen ma ka nõrgana olnud. Ja uhke selle üle, et võin nüüd, tugevaks karastununa, lõpuks ka võõrastele näidata oma kunagist nõrkust. Samas, see on asi, mida ma veel ettevaatlikult õpin, sest miski mu sisimas kirjutab tulikirjana seinale:

ALAHINNAKE MIND... SEE SAAB OLEMA PÕRGULIKULT LÕBUS!

Ka see olen mina - ja vägagi autentselt. Ka see on üdini tõsi. Võidetud sõjad on muutnud mu suhteliselt võitmatuks. Võibolla siis see nõrkuse tunnistamine ongi järgmine tugevuse arenguaste... või midagi.

 

Aardekirst ja varanduse kokkuajamine

 See on üks põhjus, miks ma igasugu saatuseväntsutuste suhtes väga vintske olen ja kiiresti "happy-go-lucky-what-the-actual-fucky" meeleollu häbiväärse kergusega taaslülitun. 

Mul on salajane aardekirst ja kui keski või miski mind tasakaalust välja saab, siis keerdun tagasi iseenda sisse, selleks, et oma sisemise kaheksajalana perversse sensuaalsusega oma salakoopa aardekirstu kõik mündid läbi kobada. 

Ok, igakord ei peagi kohe kõiki läbi käperdama. Mõnikord ainult pealmine kiht. Mõnikord on aga eriline nauding kõik kombitsad kirstu põhja ajada ja solberdada kõikides mündikihtides.

Iga münt on mingi eriline kogemus, kellegi imelised sõnad mu suunas, kellegi kauni kordumatu puudutus, hinge toitev metsik seiklus, SEE ABSOLUUTNE HETK. Need on kuldaväärt kingitused, mida elu heldekäeliselt annab ja mida oleks narr ja pime tagasi lükata. Siiralt mõeldud komplimenti tagasi lükata? Imelist hetke mitte teadvustada? Mitte kuradi nautida kuradi nauditavat olemist kuradi täiuslikes hetkedes? Kuidas nii üldse saaks, eeldusel, et ei ole päris loll?

Milleks raisata. See on ju puhas kuld, vabal käel ja heal tahtel kingitud kuld. Ainult vastu võtta. 

Kuld, mida salasaare salakoopasse koguda ja milles vajadusel kasvõi püherdada, kräunuda ja vongelda, kui on tunne, et peaks vaja olema.

Täna kaalusin aardekirstu lausa kolm münti. Selline päev.    

Those who

 ... cannot learn from history are doomed to repeat it.

Kui ma avastan ennast kahjulikke mustreid kordamas, on siilile ka selge, et midagi jäi õppimata. 

Try again.

Fail again.
Fail better.

PS: aitäh, Santayana ja Beckett.

Kuna kärssava sabaga kassist pilti ei ole, ja...

 ... ma täiesti väljateenimatu malbuse tõttu selle tõprasoo vastu neid puuduva pildi saamiseks ka kuidagi servast süütama ei hakka, siis visualiseerin seda ideed millegi sarnasega. 

Õigemini, seda sarnast on... kaks. Kahe pildi vahepeal. Seega, ei midagi lihtsamat, sisesta need mõtted oma aju fotoshoppi, sega nad kokku ja tulemus on üllatavalt täpselt see, mida pole olemas (ehk see pilt suitseva sabaga kassist, mida mul lihtsalt identiteediküsimuse tõttu nii hädasti vaja on).

ja

Muuseas. Vaatasin neid filme uuesti ja kuigi krooniliselt ja häbiväärselt muidugi jah, Johnny Depp on aegajalt mu nõrk koht mitme nurga alt, leian ma ikkagi täiesti siiralt nii mitmes ta näoilmes enda mugavaima alter ego uuesti üles. Tats right. (Tervituseks kõigile neile, kes aegajalt karjatavad: izzand, K, sa oled peast mees. Noo...jaaa... keda see varem takistanud on?)

Märkasin ise ka, et hakkan ennast kordama

.. ja kui märkan, et hmm... nüüd paistab tõesti, et ma hakkan vägisi ära unustama, kui hästi kõik on, ning pean seda endale kordama, et ma lõpuks "ise tulen endale meelde", siis see on üldiselt selge diagnoos, et nüüd tuleb aeg maha võtta. 

Mida sai ka tehtud. Kõigi mõeldavate hedonistlike luksustega.

See on nii lihtne. Ja nii toimiv. 

Nüüd, jalad igasugusest sporditegemisest imelistest kohtadest hellad, pea värske õhuga läbi tuulutatud ja seitsmel viisil välja magatud, on kõik tüüne ja malbe. 

Ja nüüd ma päriselt tahan teada, mida sa teed, kuidas sul läheb, mis lööke varjab su ihutud tera, mis mõtteid varjab su ehitud pea, ja mis on selle meistri mõttes...

Mis teed, ah? :)