Tunnen ennast nii elusana

 See on jälle üks eriliselt ilusaid asju, mis mulle / koosolemise / kooskulgemise kohta on öeldud. Midagi paremat oleks raske leida. Ja nii sügavalt rõõmustav, kui see tunne on kahepoolne ja see keegi teine kaaskulgeja, kes kooskogetud lihtsaid, aga uskumatult mõnusaid hetki samaväärselt naudib (ning sellega kogu rõõmu vähemalt kahekordistab), selle ebamäärase tunde ise nii selgete sõnadega välja ütleb. 

Njah, tavaliselt olen mina see ekspressiivne väljaütleja, tahan inimesi rõõmustada neile sõnu kinkides, sest inimesed teevad seda nii harva - ja ometi kõik nälgivad selle järgi, et neid endid neile sõbralikult tagasi peegeldatakse - ja seetõttu kõlaski see mulle eriti rõõmsana. 

Sellest võiks veel palju rääkida, aga kas peab. Lahe mõtetevoolamine, väga lihtne kulgemine peaaegu võõra inimesega koos - ja oi, kui põnevad elukaemused.  Saan temast kuidagi kergelt aru ja seetõttu on tema elu kuulates tunne, nagu kogeksin seda ise ja ammutan ühe õhtuga enda pähe tema elu teadmisi, infot kogemusi. Selline tunne, nagu aju oleks uuest arusaamisest purjus.

Oi, kuidas ma seda tunnet armastan. Vähe on nii sisukaid inimesi. 

See, kui streetwise rogue minus leiab, et mhmh, mul on vaimselt nii ootamatult lihtsalt nii mõnus ja mugav  -  seda juhtub üpris harva. Enamasti petab mu ekstravertsus inimesed ära, nad ei märka, et ma hoian väga konkreetselt distantsi, päriselt lähedale saavad vähesed.

Seoses sellega meenub mulle sellega täiesti seostamatu - ja hoopis teistest inimestest inspireeritud mõte.

Õeh, inimesed, kes väidavad, et nad on kohutavalt altruistlikud ja kohutavalt head ja kohutavalt inimarmastavad, nii et just nemad väärivad "kõige hoolivama ja ennastsalgavama" medalit, on tavaliselt lihtsad egotsentrilised sitapead. "Ma olen kõige hoolivam inimene maailmas" jutt on väga hea indikaator, et sellest inimesest tasub väga eemale hoida. See võib olla kas teadlik manipulatsioon, või ongi sellel inimesel siiralt selline vale enesepilt, aga kui mõlemal juhul natuke kriitiliselt süveneda, siis keerleb nende maailm enamasti ümber enese naba. Ja õige pea hakkab selguma, kuidas ikka kõik teised inimesed ei mõista, millised erakordsed altruistid nad on. Sealt edasi lähebki ainult allamäge see näiline üldheadus. Eriti ebameeldivad on isendid, kes seda märtrijuttu teadlikult ja manipulatiivselt ajavad. See on puhas psühholoogiline vampirism, millest edasi on (vaimse) vägivallani väga väike samm. Need, kes teevad seda teadmatult, väärivad vähemalt "ta ei tea, mis ta teeb" leebemat suhtumist, aga suhelda on nendega samaväärselt väsitav.

Kurat, mulle siiralt tundub, et minusugused hundid, kellel on endal selge pilt ees ja kes vajadusel selgitavad ka teistele sama konkreetselt, et ei, ma ei hooli sugugi kõigist ühtemoodi, ja et jah, ma teeksin väga palju asju kyll, aga väga väheste inimeste nimel, on esiteks adekvaatsema enesepildiga ja teiseks - elu on näidanud - et kokkuvõttes oluliselt hoolivamad ja empaatilisemad kui need "issand, olen nii überhooliv ja hea". Vähemalt saavad nad üldjuhul teistest inimestest paremini aru ja neil on vähem illusioone nii teiste kui iseenese kohta. Ning elu on näidanud, et nende headust ja hoolivust saab päriselt usaldada, see ei ole mingi väärastunud enese- või teistepetmine, millega on seotud igasuguseid varjatud lisatingimusi. Ehk siis, chaotic neutralina on minu jaoks väga loogiline, et kui Harley Quinn on kellegi vastu hea, siis on see oluliselt  usaldusväärsem kui ema Theresa headus (kelle puhul ma olen täiesti veendunud, et ta on salajane sadist ja vaimne jõhkard, nagu enamus "olen pühalt hea" tüübid on, btw).

Üksainuke erand mu tutvusringkonnast välja arvatud, tema muidugi tõestab, et täielikud absurdsused on olemas. Chaotic ja paladin - täiesti võimalik. Erakordselt illusioonivaba inimeste suhtes ja sellest hoolimata endiselt kuradi lootusetult bleeding heart ka siis, kui tegemist on selgesti järjekordse parasiitliku eluvormiga, kes ta patoloogilist headust lihtsalt ära kasutab. Mh, temaga suheldus avaldub MINU sügav ja ärateenitud lojaalsuspõhine headus selles, et ma annan talle iga kord tundega vastu kukalt, kui ta jälle iseenese hellad kohad tule alla jätab, aga lõppkokkuvõttes, kuigi tegemist on mulle olulise inimesega, jätan ta valikud muidugi ikkagi tema teha. Jah, tema välja arvatud, sest tema on ilmselt uuestisündinud Jeesus koos kogu selle inimkonna lunastamise ja märtrikannatustega, aga ÜLDISELT kehtib see, et need, kes selgesti defineerivad oma headuse piirid ning vajadusel näitavad hambaid, on objektiivselt ausamad ja sisuliselt heamad kui need, kes väidavad ennast olevat altruismivõistluste maailmavõitjad.

Ja jaa, kuna ma tean, et sa seda loed - ma tolereerin sind igatahes suhteliselt tingimusteta, aga ma kavatsen jätkuvalt olla ere valu sinu tagumikus iga kord, kui sa iseenese arvelt oled hea inimeste suhtes, kes pole seda ära teeninud. 

On vedanud, et on nii hea

 Elu  on lihtsalt... mõnus. Kummaline tunne - ogaralt nauditavaid hetki on nii palju, et koguaeg on kergelt "high" olla. Näiteks, noh, vaatan aknast välja praegu ja juba see vaade sisaldab asju, mis teevad südamele pai. Totakas Buddha-naeratus venib näole. Ehh.... Odessa. 

Ja õhtut ootan ka, eks see natuke ärev on, aga väga heas mõttes ärev. 

Kurat, füüsiliselt ja vaimselt on lihtsalt jaburalt nauditav olla. Natuke muret teeb, et kui kogu aeg konstantselt on nii hea, siis kuidas eristuvad need hetked, mis nagu teoreetiliselt peaksid mingid tipphetked olema? Aga noh, kõigist probleemidest on see vist päris okei probleem, mille kallal pead murda (kui üldse).

Jah, vahepeal on väsimus ka, aga see väsimus on nagu... nauditavalt kurnatud olek peale head seksi, kurta pole küll midagi. 

Ja siis see reis Itaaliasse, kus õnnestus terve nädala logeleda imelises 600-aastases villas ja lihtsalt NAUTIDA. Õhku, vett, veini, seltskonda, üksiolemist, molutamist, head kohvi, ilu, põnevaid kihistusi ja vaateid. Oma eriti mõnusate plikade seltskonda. Panen mäluvaiaks siia selle terassi pildi, kus vaheldumisi head kohvi juues, raamatut lugedes ja aeg-ajalt teisel diivanil lösutava imetoreda inimesega mõtteid vahetades veetsin märkamatult terve päeva. No ja mõned oma lemmikvaated veel. 

Weirdomagnet ja mõnusad inimesed

 Navat, eile oli jälle see päev, kus suur suvi käes, vähemalt elamiseks hädavajalik osa kõigist neist miljardeist kasimistvajavatest kinnisvarakuupmeetritest maakodus enamvähem üle küüritud, surfilauad täis puhutud, valge vein külmkapis (igaks juhuks), ja siis tulid hääd-mõnusad-ennast-siin-ka-koduselt tundvad sõbrad külla. 

Lihtsalt uskumatult hea oli peale seda raskevõitu aastat jälle koos tiksuda, rand, grill, saun ja valge vein (ning ingveriõlu, oma kodupruul, pagan, see oli hea). 

Mõnusad inimesed, kellega saab nii chillilt koos kulgeda, on täielik eluväärtus, ja kui neid on elu jooksul õnnestunud leida (mis pole lihtne), siis see väärib seda mitmekordset sabasuitsemist, mis tekib sellega, et üritad, aga ei õnnestu.

Keegi itsitas kunagi sellepeale, et ma olevat üks paras weirdomagnet, et kõik vaimselt ebastabiilsed ja muidu imelikud kleepuvad mu külge ja siis olengi pärast kergelt traumeeritud ja mõtlen, et izzand, miks mina? Või et izzand, miks ma küll ei õpi. 

Noh, mu hulluradar muidugi ON aegade jooksul natuke paremaks läinud ja vaimselt ebastabiilseid, krooniliselt ja otsustavalt depressiivseid (vot, mul on nii eriline depressioon, et rohud ei aita ja terapeudid on kõik lollid!) või meditsiiniliselt egotsentrilisi inimesi oskan varasemast natuke paremini vältida. Lisaks üldse, inimestele, kellega ei teki vaibi, ütlen ka üsna konkreetselt ära, vabandust, me ei sobi kokku. Ei ole mõtet üksteise eluaega raisata, läheme otsime mõlemad inimesi, kellega sünkame paremini, oleme mõlemad õnnelikumad 

Aga weirdomagnet ma vist natuke olen jah, kuigi aja jooksul ettevaatlikumaks muutunud. Lihtsalt erinevad inimesed on huvitavad ju ometigi. No ja mu tolerantsipiirid on tõepoolest keskmisest laiemad, ma kindlasti ei ole Judging, pigem very much Perceiving. Niikaua, kuni need veidrused kuidagi mind ja mu karja (või lapsi, aga sinna jõuavad ikka äärmiselt haiged inimesed) otseselt ei kahjusta, siis ei hakka ma mingi moraalse mõõdulauaga kellelegi piire ette mõõtma, tehku, kui tahab. No ja siis, kui kahjustabki, ei hakka ka moraalitsema, et kas on eetiliselt hea või halb, siis ma kommunikeerin piiri asukohta ja selle ületamise otseseid riske. Ja võimalusel pigem väldin kaklemist, vaid kasutan peamise relvana kaabut - mul on igasugu weirdosid intervjueerides ju endiselt äravõtmatult alles täieline vabadus otsustada, et see pull mulle siiski ei meeldi. Seega tänan tähelepanu eest ja lahkun objektilt, niipea, kui see enam uudishimule toitu ei paku.

Ja uudishimulik olen muidugi hullupööra ka. Aga see uudishimu on pigem ratsionaalne, mitte emotsionaalne, mulle pakub vaimset lusti mõista, "kuidas see nii teistsugune süsteem töötab". Seda uudishimu aetakse üpris tihti emotsionaalse kiindumusega sassi. Kurat, see, et mind huvitab, kuidas sa mõtled ja ma selle kohta siira huviga küsimusi esitan, ei tähenda kohe kindlasti vaikimisi, et sa meeldid mulle! Nope! Suure tõenäosusega ei meeldi, selleks on ikka palju rohkemat vaja. Ja kui sa oled nii oinas, et ei märka seda 2-meetrise raadiusega privaatruumi mu ümber, mis on seal mu heatahtlikust uudishimust hoolimata, siis - tough luck. Väga ärateenitud küünekriimud - või katkised sõrmeluud (jah, päriselt, ühele lollile oli vaja reaalselt hõbepeekriga pikki sõrmi äsada, kui ta lõrinast aru ei saanud).

Olen täheldanud, et jälgin mõnikord inimesi, kes mulle akuutselt ei meeldi, kes on suht-koht seal egotsentrilise asshole´i definitsiooni südamiku vahetus läheduses. Pigem mõjub nende "siis kui pea käib ringi, näib, et ilm käib ringi" eemaletõukavana. Aga - huvitav on jälgida! Eemalt, though.

Samas, kokkuvõtlikult, selleks, et selliseid mõnusaid ja omasid inimesi oleks, peab aegajalt julgema, sest need kõige omamad ja erilisemad on ju ka natuke mitte-päris-normaalsed, aga see paraja koguse ebanormaalsuse eeltuvastamine on paras hiromantia. Aga tulemus on täiega tore. See on kindlasti mõningat "Iuuu, kuidas ma lilleke nüüd jälle sellise supi sisse sattusin" ehmatuseriski väärt :)

Elu on hea. Ja kui saba ei suitse, siis tähendab, et ei kasutanud kogu vaba riskiruumi ära ;) 

Ja riskida mulle meeldib. 

Ajasillad

Käisime perega Palmse mõisas maikuu viimaseid päevi nautimas. Ilm oli igati vääriline, võililled särasid, taevas oli sinine kut pajapõhi ja mets otsustas puu-haaval, milliseks roheliseks muutuda. KÕIK oli ohjeldamatult ja eri toonides haljas. 

Muidugi on Palmse kõrtsis endiselt head söögid (nende rannakalalembus on väga kiiduväärt), mõisa pargis uidata on mõnus ja nende metsarajad on ka üksjagu maalilised. Ning mul oli ka oma spetsagenda - tellida tass kohvi ja toorjuustukooki nende udupeenest kohvikust, võtta see rotundi kaasa ning seal kohvi limpsida, ise tüünel pilgul ajaloolist vaadet nautides ja üritades nii kuidagi ennast nende inimeste pähe kujutada, kelle jaoks see oligi igapäevane ja kodu.

Nojaaa, selle agendaga meil tõepoolest igati vedas, seekord olid õunapuuaed ja talvemaja ka lahti, ühesõnaga, kõike seda sai, ja ohjeldamatult. Lisaks sai õhtul oma sõgedalt toredaid lapsi trollida, kui me nendega külalistemaja saalis Munchkinit mängisime ja ma pidin korduvalt seletama, et antud kontekstis on täiesti good parenting, et ma neid A-lt kogu tema kraami ära varastama õhutan, või soovitan õde back-stabida. Lihtsalt täiesti normaalsed vanemlikud nõuanded. 

Ja kui ma ühele neist ütlesin, et jaa, loomulikult magate teie väikeses kambris sel ajal, kui meie laiutame sviidis, sest me ei saa teid ju ometigi räigelt ära hellitada, kergitas ta kulmu ja kasutas mu enese läbitungivat altkulmupilku juba päris professionaalselt: "Ema, aga sa saad ju ise ka aru, et juba see, et me siin oleme, on räige ärahellitamine, päästa pole siin suurt midagi."

Milles tal oli muidugi õigus. 

Nagu ka selles, et ta ei saaks iialgi kellelegi ära kaevata, et ta ema teda varbast niisama, kõigest igavusest hammustas, sest keegi lihtsalt ei usuks.

Aga selleks see kõik. Nendel hetkedel, kus me A-ga ei hirnunud laste üle naerda nagu pooletoobised, oli aega tõesti oma suvekohvikust lunastatud kohvi limpsida ja märgata möödunud põlvkondade varje. Mida nad siin jalutades mõtlesid / tundsid / arvasid? 

Nii kummaline, et nende elu karkass on kuidagi mingi aseainega täidetud ja endiselt elav. Oleme natuke nagu väikesed mereloomad, kes on endale laevavraki sisse pesa teinud, aimamata ja tajumata seda laeva, mis ta kunagi oli.

Nojaa, on ju ürikud ja raamatud ja ajaloolased, aga see, mida nemadki oskavad on parimal juhul lihtsalt natuke more educated guess kui meie oma. Kõik need inimesed, kes seal sadu aastaid elasid - me võime lihtsalt oletada. 

Ma arvan, et see suvel vahelduseks Eesti risti-põiki läbireisimise mõte pole üldse halb, neid imelisi ajasillavõimalusi on igalpool mujal ka. Kahju, et airbnb ei ole veel Eestis laiemalt kanda kinnitanud. Tallinnas ja Tartus on juba ütlemata ägedaid, stiiliseid ja mugavaid pesasid. Tänu neile olen pea igas elamisväärses linnaosas selle kuradi koroonaikalduse üleelamise tarbeks tekkinud airbnb hobi korras natuke aega "justnagu päriselt" elanud, päris tore on. Aga mujal tuleb vist traditsiooniliste võimalustega piirduda. Või, noh... Palmse sviit on igati tasemel, samas, kurta pole ju midagi. 

Rõõm

 Eriline luksus - säravalt tarkade inimestega elu ja asju arutada, sellepärast, et huvitav / mõnus  on. Ja sellepärast, et tore on seda justnimelt KOOS teha. See siiras rõõm üksteise olemasolust. Tänulikkus, et oled olemas / et ta on olemas ja et te saate seda hetke jagada.

Pff, elu, sa meeldid mulle. Keep up the good work!

Veider ükskõiksus avaliku avaldamise üle

Kuskil artklis mu erialane tsitaat sellekohases suurimas päevalehes? Nojah, vahet pole, ausalt öeldes ei viitsi avaldatud allikat otsida - ma ju drafti nägin, mis seal ikka. 

Kuskil mingi video, kus asjade sunnil kaamerasse kommenteerisin. Nojah, pole vaadanudki, tean ju, mis rääkisin, oli kah.

Mingid muud asjad... kui avaldatud, on kivisse raiutud, juba ära tehtud ja möödas. Ussi eelmine nahk, näe, vedeleb kusagil tee peal maas, ma ise olen aga juba mujal ja uus ja kantud muudest sõnadest, mõtetest, küsimustest. 

Ühest vestlusest jäi kõlama see mõte - ma võistlen ammuilma juba ainult iseendaga. Ainult sellel on olnud sisuline mõte sees, teistega võistelda on õunad ja apelsinid, suht mõttetu ju. 

Täna tajusin, et oma eilse minaga pole samuti mõtet võistelda. Nojah, mingi arenguparameetri annab, aga kisub ikka ka servast sinna õunte ja apelsinide poole, sest täna on mul juba mingi uus teadmine, uus nurk, uus tuju, uus... mänguasi?

Mis võtab isegi selle iseendale puht igavusest konstrueeritud "võistlen vähemalt iseendaga" pinge maha. Lihtsalt... kulgen läbi ülesannete, sest kõik, mis ma teen, on nii ehk naa päris hästi tehtud. Ja homseks on kõik apelsinid juba kergelt õunastumas niikuinii. 

Midagi, mida tasub mäletada

 Selle maikuu tulemine, maakodus mehe ja pojaga, kolm päeva lihtsalt olemist, on midagi, mida meeles hoida.

See täielik kevadine päikesepaiste! Ilm oli üsna tuuletu, niisiis oli külma õhu ignoreerimiseks vaja lihtsalt sulejope selga vedada ja siis oli õues ütlemata mõnus. Kõik õitses ümberringi, maa oli tihedalt lillesid täis. Kõik oli karge ja värske ja mõnusalt merelõhnaline. 

Maja kütta oli mõnus. Õues olla oli uskumatult mõnus. Koos olla oli mõnus. Metsas ja mere ääres. Õhtul köögis koos teed juua oli mõnus. See, et ma olin üleni ära ja üle hoolitsetud, oli lihtsalt sügavalt ja eriliselt tore. Vahepeal on nii hea olla natukeseks natukene nõrk, kui keegi mu eest nii hästi hoolitseb. 

Oeh. Elu on hea, isegi siis, kui vahepeal on keeruline. Sellist tobedat olemas-olemise idülli tuleb nüüd lihtsalt igasse päeva jälle järjest rohkem leida.