Mõnikord

mõnikord õnneks on nii vähe vaja
vaikust ja valgust ja lahedat meelt
õnneks on neidki, kes koos läbi aja
käivad me kõrval ja hoiavad käest
kõrval, kui astume teelt

Elu muutus huvitavaks

alles siis, kui mulle pärale jõudis, et tõde ei olegi olemas. Võttis alles aega, eksole, aga parem hilja kui hiljem.

Ilmselt aidanuks mind selle valgustuseni näiteks tudeering ajalooteaduskonnas, aga mida pole antud, seda pole antud. Insener-agnostiliselt maailmale lähenedes tuleb eeldada, et vähemalt mingid alustalad on piisavalt pädevad, et neid üldistades tõesteks kutsuda. No näiteks, et 95% tõde on juba piisavas koguses tõde, et olla tõde.

Kui ma nüüd ainult ei teaks, et parim vale on see, mis sisaldab 95% tõtt... ;)

Nagu jõulukook, mille puhul ma iseendale lubasin, et nüüd-nüüd esimest korda elus teen ma kõike täpselt retsepti järgi. Pärast seda pühalikkust selgus aga, et retsept, va reo, on vigane, ning sisendite hulgas puudub jahu und järelikult ka selle kogus, mõistagi. Lisasin jahu maitse järgi + võrreldes lähimate alternatiivsete lahenditega + välise vaatluse tulemusena ja leidsin, et 100% tõesus ongi mulle vist saatuse poolest vastunäidustatud, peab leppima selle 95 protsendiga. Mitte, et jõulukoogi retseptilevastavust oleks kuidagi ülearu mõistlik püha tõega võrrelda, see oli lihtsalt näide selle kohta, et kui ma ka olen südamest otsustanud, et seekord käib kõik reeglite järgi ja päris-päriselt, siis tuleb ikka mingi jama sisse.

Võibolla ka see, et tõde pole olemas, ei ole tõde. Või on see subjektiivne tõde, ainult minu maailmas?

Keegi ütles, et kui ma noka lahti teen, siis ei tule sealt iiales paljast tõde, vaid pigem on sellel jalas triibulised teksad, millele omakorda leegiheitja kannika peale joonistatud.

Leegiheitja, ma arvan, on liialdus, aga püksid on mõistlik mõte küll, sest meie külmas kliimas ei pea ka tõde alasti kuigi kaua vastu.

Mida oligi arvata.

You are The Star

Hope, expectation, Bright promises.

The Star is one of the great cards of faith, dreams realised

The Star is a card that looks to the future. It does not predict any immediate or powerful change, but it does predict hope and healing. This card suggests clarity of vision, spiritual insight. And, most importantly, that unexpected help will be coming, with water to quench your thirst, with a guiding light to the future. They might say you're a dreamer, but you're not the only one.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

Amatöörpsühholoogia

on neetult ohtlik asi. Loed mingit populaarteaduslikku raamatut ja avastad, et uurid ennast sellise pseudoteadlase nutikashullu pilguga. Et äkki tabad ennast praegu, varajase keskea lävel, mingilt käitumismudelilt, mis kopeerib lapsepõlves kogetut. Mh, ah?

Ja, oh õudu, leiadki. Ah, et sellepärast ma siis... Ah, et seda nad siis... Ah, et nii see käibki. Kuigi tõenäoliselt on see päris elusast tõest ikka üsna kaugel.

Või äkki me ikkagi otsimegi kunagi läbielatud suhtemudeleid just selleks, et seekord tõestada, et muvvame läbi! Kasvõi läbi halli kivi või müüri või vaheseina. Ja tallamegi sedasama ringi, kuni ükskord õnnestub ringist välja murda, muuta seda suhtemalli. Osalejad muutuvad, aga jah, mõned ringid jäävad ikka kahtlaselt samaks.

Iseennast kahtlustada tagamõtete tagamõtetes on päris kurnav. Aitäh, Pratchett.

Inimesed ei muutu?

Aga kui inimene on enne põhjalikku peetimist täiesti ühesugune ja siis peale põhjalikku peetimist täiesti teistsugune, ning seda pideva ühtlase joana, siis, lubage küsida, milline ta tegelikult ikkagi on?!

... ja valgeks läks maa

Välja on kuulutatud avalik laiskelajate hooaeg. Külla on lubatud tulla. Piparkookide, glögi ja vahtrasiirupijäätisega.

Ma luban, et suvatsen tüünes meeleolus diivanil lesida nagu heas toitumuses merilõvi, aegajalt raugelt küljelt-küljele käntsatada ja kuulata ära kõik jutud, mis räägitakse aeglaselt ja rahulikult, ilma käredamate puäntide või viisakusvajaduseta vahepeal ohhetada.

Lapse esimene päev lasteaias

Nagu mingi debütantide ball sadakond aastat tagasi. Võtsin eile õhtul triikraua vist isegi voodisse kaissu, ärge küsige, mis korvamatuid kahjusid see põhjustas...

Siia tabasin ennast, lapse mudaste taldadega õuetossud ühes käes ja ta pakkimiseleminev hambahari teises käes, ainult hetk enne seda, kui peast kätesse ja sealt otse töösse lülituks mingi väga kahtlane ühendus nende esemete vahel, mis andnuks alust kahtlustada, nagu oleks ma eelmises elus vene sõjaväes selle väikese puhastusvahendiga peldikuid küürinud.... Istusin trepi peale maha ja mõtlesin elu üle järgi. Jõudsin muu hulgas sellenigi, et lasteaias tõenäoliselt hambaharja üldse vaja ei ole. Ja et põhimõtteliselt ei saa see ju nii hull olla, et ma korraliku instrueerimise peale ja ise tõsiselt järgi mõeldes 90% lasteaeda kaasa pakitavatest asjadest välja ei mõtle.

Nii õnneks läkski.

Praegu on printsessil küll esimene sõprusemärk diagonaalis üle näo (armid kaunistavad naist) aga ta pahandas selle vägiteo peale umbes 20 sekundit ja siis leidis, et "oleullu" ja lasi mureliku emme juurest üldse jalga.

Murelik emme tundis ennast lasteaias üldse nagu viies savijalg vasika all, sest üüratukalli eralasteaia lugupeetud müügipersoon rääkis enne tähtsat üritust ühte juttu, kohapeal oli värsket debütanti vastu võtmas paar suhteliselt sõbralikku, kuid ütlemata hõivatud kasvatajat, kes andsid igaüks erinevaid huvitavaid tõlgendusi, mida minult sel tähtsal päeval oodatakse. Ma tundsin, et tõenäoliselt ei suuda ma kogu seda vastukäivat informatsiooni vääriliselt analüüsida või toimida viisil Figaro siin, Figaro seal, mistõttu tegin lihtsalt nii, nagu targemaks pidasin.

Muuseas, päris loll lugu, kui lasteaiast strateegiliselt taandudes kaotad 10-meetrisel marsruudil majast autoni prillid niiviisi ära, et kuigi oled liivakastis elukutselise entusiasmiga geovarasid lennutavale lapsele öelnud, et tadaa, emme tuleb varsti tagasi... lähed uuesti uurima, ega need autosõiduks paraku hädavajalikud riistapuud siiski koridori nagisse (minu puhul ei oleks see sugugi üllatav) ei jäänud. Et näed, emme tuligi tagasi, ma nüüd lähen jälle, tadaa... ja siis veelkord. Kasvatajad vaatasid mind juba päris murelikult.

No ei saa sõita ilma prillideta, noh. Ainus, kes sel tähtsal päeval täies vaimses vormis oli, oli ilmselgelt laps ise.

Pealegi on tal lisaks külmale närvile ka suhteliselt hea maitse. Mina oleks tema vanuses ka justnimelt seda raugete lokkidega rohelises kampsunis ja tunkedega teistest tsipa vanemat (umbes 2 aasta vanust vist?) kutti musitama läinud.