Loll lugu, aga tarkadel inimestel oligi õigus, kui

nad ütlesid, et kõige rängemalt saab sind reeta see, kes on sulle kõige lähemal. Logistiliselt ja strateegiliselt loogiline ka. Samas, selline asi tuleb ilmselt kord elus ikka läbi elada, heaks või halvaks.

Vaheldus

Sõitsin bussiga Pärnusse ja tundsin rõõmu sellest, et tänu sisekõrva erilisele tasakaaluhetkele ning ilmselt ka sellele, et raamat oli hea, suutsin bussis lugeda ilma oksele hakkamata. Mis oli meeldiv vaheldus, sest kuigi mul eesmärgipäraseid mõtteid aegajalt on, mõtlen ma nad turbokiirusel 10 paralleelsel rajal korraga ära ja siis, kuna mul tavaliselt läheb autos süda pahaks niipea, kui ma aknaservast allapoole vaatan, olen sunnitud tundide kaupa oma sihitult töllerdavaid mõtteid korrale kutsuma ja aegajalt üllatuma, et otoot, kuidas ma siis nüüd selleni välja jõudsin.

Aga vaheldust oli veelgi rohkem. Peale mõnda lehekülge märkasin korraks pilku tõstes, et bussi esiklaasile peksab va paduvihm ise. Maailm oli märg ja hall. Lugesin edasi ja poole peatüki pärast säras aknasse päike veatult sinisest taevast ja suvi paistis igati heas vormis olevat. Läks mööda veel kümmekond lehte ja jälle välja vaadates tundus, nagu oleks me paduvihma sisse tagasi pööranud - jälle taevas tumesinine ning vett kallas bussile pähe nagu oavarrest. Ja enne Pärnut oli jälle päike väljas.

Mhmh. Elu ongi viimasel ajal hullult vaheldusrikas, ja mulle endiselt meeldib.

Endalegi üllatav, et meeldib, sest kui nüüd seda suppi kaardistama hakata (supi kaardistamine lihtsalt kõlab niivõrd laheda tegevusena..), siis...

Aega ja muid asju

on vahepeal päris palju merre voolanud, ja mina olen kirjutanud teisi blogisid ja muid asju. Aga ilmselt oli siis praegu õige hetk tagasi tulla.

Elu on kummaline.

Just seda ma tahtsingi öelda.

George R.R Martini autogramm

Jebedijee! Sain lõpuks kätte oma GRRM autogrammiga "Windhaveni" raamatu.

Nimelt, kuna ma avastasin, et olen hapnikust paraku sõltuvusse sattunud, pidin rahvarohkelt kirjanikugakohtumiselt lahkuma enne, kui õhk päriselt otsa sai. Meid oli nii palju, selge see, et kõigile ei jätkunud.

Veskimees, hea inimene - ja suurema kopsumahuga ka -, võitles lõpuni ja tõi mulle siis eile lõpuks autogrammi koju kätte.

Raamat oli lausa pühendusega, mis kõlas innustavalt: "Katz - fly high!" George Martin.

Hee... polegi varem fänn olnud ja nüüd siis nii ilusti! Päris rabav.

Kui ma siis häbelikult Veskimehe käest küsisin, et kuidas siis nii isiklik pöördumine ja mille alusel austatud kirjanik selliseid soove kirjutas, lõi Veskimees käega ja ütles vana illusioonirikkuja kombel, et "Kust mina tean, küllap pani suvaliselt."

Selge see, et suvaliselt :D lahe ikkagi.

Töist ka

Kuigi see on suht rangelt väga isiklik blogi, kus ma tööst ei räägi, siis erandkorras link artiklile kontekstist ja reklaamist, mille täna kirjutasin ja millel on väärtus neilegi, kes otse turundusega ei tegele.

Piinlikkusega tuleb tunnistada, et väärtus seisneb peamiselt lisatud pildimaterjalis ;)

Kusagilt peab ju alustama...

Psühhotüübi test: päris asjalik

Taasleidsin Orkutist ühe päris asjaliku psühhotüübi testi. Soovitan teistelegi. Asub siin.

Kui kedagi teist või ajalugu peaks huvitama, siis minu tulemus oli ENTP - EKSTRAVERT-INTUITIIVNE-MÕTLEJA-KOHANEJA

Deit George R. R. Martiniga esmaspäeval kell 17.00

Tähtis sündmus Eesti ja minu kultuuriloos. See olend, kes kirjutas Jää ja tule laulu (ehk "Song of Ice and Fire", sest et mu peas on selle raamatusarja nimi ikka algkeeles ja tõlkimata), ilmutab end eesti inimestele. Täpsem info on www.varrak.ee lehel.

Korjan lapsed enda külge ja lähen kindlasti (Blood of the dragon, blood of the dragon...).