Õnnelikud inimesed ei ole eriti huvitavad?

Naljakas on see, et sügav sisemine rõõm ja rahu algas siis, kui asjad läksid iseenesest aina halvemaks. Ma tean, kui sügav kuristik võib ühe suhte lõppemine olla… aga seekord sain aru, et mind ei koti väga. Andsin oma parima ja kui see ei aidanud - mis siis ikka halada. See arusaamine ja sündmus ise muutsid mind oluliselt õnnelikumaks ja see õnnelikkus on kestnud ja kestnud ja kestnud - ja selle vältel on toimunud väga palju tõeliselt õnnelikke sündmusi, mis muudavad õnnetusest sündinud õnnelikkust üha sügavamaks. Haa.

Ainult, et kui varem oli mul väga elulisi ja diipe teemasid, konflikte, dilemmasid, mille üle filosofeerida, siis praegu on juba pikemat aega kõik nii totaalselt chill, et minu motivatsioon sellistes vestlustes osaleda on vaid tüünelt teoreetiline, mitte aga kirglikult personaaleluline. Pigem räägiks sellest, et kõik on hästi, et elu on ilus, et maailm on lill…

No aga kui sa sedasama räägid juba vaat, et aasta otsa, siis äkki pole sa inimesena enam nii huvitav kui varem? ;)

Kas õnn võib olla huvitav? Mu enda jaoks loomulikult on, aga samas väheneb mu väärtus tutvusringkonnale kui "huvitav keiss, kellel alati on mingi eriti sürreaalne jama, mille esiritta istuda, popcorni närida ja showd nautida" ;)

Ausalt, ma tunnen seda sotsiaalset vastutust ;)

Keegi kirjutas, et mida

... vanemaks saad, seda õnnelikum oled.

Pärdik minus naerab vastu, et jaaa, loomukult, sest mida vanemaks sa ise saad, seda rohkem on noori ja ilusaid mehi, sest kõik on ju ometigi suhteline. Ja loomulikult oled niiviisi üha õnnelikum.

Tegelikult on kõik võrratult keerulisem ja lookleb seal kusagil sügava elutõe ja pealiskaudse itsituse vahepeal, sisaldades mõlemat ja aegajalt vastandudes mõlemale. Korraga.

Lihtsad asjad on keerulised ja vastupidi. Nagu stereogrammpildid - keskendud neile ja näed ainult kribukrabu, punnita, kuidas tahad, aga ikka ei saa aru, mida mõeldakse selle all, et "seal pildi sees on teine pilt". Kui aga fookuse õigeks saad, ujub sellest kribukräbust ootamatult kirkalt välja väga selge kujund ja tagantjärgi tundub ka selle leidmine nii lihtne.

Mida vanemaks saad, seda rohkem oskad fookust edasi-tagasi kruvida: lihtne, keeruline, lihtne, keeruline... ja see teebki õnnelikuks. On, nagu tahan. Nooremad, vanemad. Lihtsam, keerulisem.

Tahan, söön transistorit; tahan, kuulan kisselli.

How can you...

be ready for life?

Mõnikord

on mul vastupandamatu tung kirjutada midagi geniaalset.

Miks kuradi pärast peab see nii raske olema?!

Kui blond on blond?

Mõnikord tahaks käed üles tõsta või otsaesise vastu külma kivi toetada - oh, elu, kui blond võib olla üks blond?

"Ega meie suhe kellelegi liiga ei tee?" õhkab noor blondiin klassikalises armukolmnurgas.

"Oh ei, kallis, loomulikult mitte! Absoluutselt mitte! Välistatud!" kinnitab mees talle sügavasti silma vaadates.

"No siis on ju kõik korras…" õhkab noor blondiin rahulolevalt.

Kui on tegemist iseenese südametunnistuse puhastamiseks vajaliku hügieenimänguga, siis, heldus, nimetagem asju õigete nimedega.  Ma teen seda selleks, et anda endale ettekääne ennast mitte iseka inimesena tunda - kas selle tunnistamine kõlab siis tõesti NII halvasti?

Vastupidine variant: "Ma küsisin seda tõsimeeli, sest ma OLENGI hea inimene ja ma MURETSENGI selliste asjade pärast" eeldab lausidiootlikku lõppu: "ja ma arvan, et kui mees mulle nii vastab, siis see reaalselt ongi objektiivselt nii ja kõik on siis ju korras ja ma ei pea enam muretsema - mis siis, et teoreetiliselt, elementaarse analüüsioskuse olemasolu korral saaksin ma isegi aru, et tal on terviklik motivatsioonipakett mul suudsilmad täis valetada."

Ja selline lausidiootsus on masendav, palju masendavam, kui olukorra halltoonsuse avasilmi tunnistamine. Kas inimesed nii alaealiselt on tõesti nii… naiivsed? See ei saa ju võimalik olla, ometigi.

Lihtsalt mingeid mõtteid

Andestamine ja mitteandestamine on otsustena sisuliselt samaväärsed, lihtsalt mingi kristlik taust surub meid ikka veel alateadlikult ühte paremaks pidama.

***

Selleks, et mingist lihtsast ja üldkorrutatud elutõest päriselt aru saada, pead sellele leidma oma sõnastuse, mis tugineb oma kogemusele. Mis on siis minu sõnastus üldkorrutatud elutõele: "Tarkus tuleb ikka tagumiku kaudu".

***

Üks väärtuslikumaid kingitusi, mida vanus toob, on oma aja piiratuse tajumine. See väärtustab iga elatud hetke oluliselt enam kui kunagine "nähtamatu, igavene ja kuulikindel" minatunnetus.

***

Millegi mõistmine ei tähenda veel seda, et sa suudaksid seda sõnadesse panna nii, et sinu kuulaja saaks aru, mida sa mõistsid. Või suudaks üheseltmõistetavalt sõnastada seda, mida arvas sind mõistvat. Liiati tähendavad sõnad inimeste jaoks erinevaid asju. Seega on teineteisemõistmine pelgalt ettekujutus, mis asjaolude kokkulangemisel tekib või ei teki meie peas ja millel on heal juhul reaalsusega tõesti mingi seos.

Enesepilastamisest

Mõnikord on lihtsalt sellised ajad elus, et pisikesi pabulaid lendab, nagu oleks tegemist universumi vandenõuga sinu vastu olla väikestes mõõtudes, pisiasjades, eriliselt vastik, ja vaadata, kuidas sinu õnnelik-olemise suur ja tugev selgroog kannab ära kõik need sajad ja sajad tillukesed ja vastikud pabulad enne kui nõtkuma hakkab.

Ja siis, kui mõned asjad, isegi mõned väga olulised asjad, on jälle meelest läinud ning põhjustanud tobedalt piinlikke situatsioone, siis tekib mingil hetkel vajadus veel juurde väänata, siis käid mööda neid tumedamaid nurgataguseid ja korjad üles unustatud kibedusi, et haavadele soola ja äädikat kallata. Näh sulle, ai, valus, paras, mõnus...

Oh, ma ju tean, et kõik on hästi, ja et praegu on lihtsalt kõigi nende väikeste-tühiste asjade keeristorm. Või siis mõne suure asja, mis on kulgenud omasoodu ja mis on lihtsalt objektiivne paratamatus.

Lõdvestu ja naudi, pole põhjust viriseda, kui sa tead, et tegelikult on kõik kuradima hästi. Pabulad on ainult pabulad, mis siis, et neid on aegajalt palju.