Vastuolululisus

Üks tore inimene rääkis aususest ja see inspireeris. Ma sain aru, et imetlen inimesi, kes oskavad seda sõna selge ja kirjeldavana näha ja suudavad ennast sellega samastada. Minul on sellega tõsiseid põhimõttelisi raskusi. Minu jaoks on ausus ja mitteteesklemine kaks väga erinevat asja.

Ma ammu juba lihtsalt olen, ammu juba ei viitsi teeselda, mängida kedagi või midagi selleks, et midagi saada või kellelegi meeldida, kedagi rahustada jne. Ma ei tee mitteteeslkemiseks mitte mingeid pingutusi, see lihtsalt ON. Kui kellelegi ei meeldi, siis ei ole see minu probleem.

Aga ausus? See seostub minu jaoks üsna jäigalt "võimalikult tõde-olemisega" ja see on juba nagu mingi teine dimensioon. Ma võin midagi lihtsalt teha, sest see tundub loogilise kulgemisena, kuid kui ma ütleks selle kohta, et: "Ma tegin seda selle pärast, et mulle meeldis" võib tunduda küll ühest küljest õige, aga tegelikult olen ma täiesti teadlik, et see võib olla täiesti vale, kui natukenegi vaevuda mõtlema, sest siis saan ma aru, et ma tegin seda sellepärast, et mul on lapsepõlvetrauma, või sellepärast, et mul oli eile halb tuju ja täna tundsin vajadust kompenseerida… või sellepärast hoopis, et ma olen hea inimene ja see läks kokku mu põhiväärtustega… või sellepärast, et arvestades mu salakavalate komplekside omapära, oli see lihtsalt kõige mugavam lahend.

Kuidas ma saan väita midagi ja uskuda, et ma olen aus, kui ma tean, et asjadel on nii palju erinevaid tõlgendusvõimalusi ja et puhas tõde on miski, mille poole võib püüelda, aga seda saavutada ülima subjektiivsuse tingimustes on praktiliselt võimatu. Püüe olla aus muutub sellises situatsioonis naeruväärselt skisofreeniliseks tagamõtete tagamõtete otsimiseks. Kui aus on võimalikult aus? Mitut infokihti peaks see sisaldama, mitut võimaluste variatsiooni esitama selleks, et mu oma mõistus sellega rahule jääks?

Lisaks veel enesepettus - teadlik või teadmatu. Teadlik enesepettus + püüe olla aus? Või teadmatu? Oeh...

Viimaste aastate jooksul olen märganud kedagi sinisilmselt väitmas midagi, mis lihtsalt ei saa olla tõde, sest kui see oleks nii, oleks see häbiväärselt loll. Aga kas inimene saab musta valgeks väites olla aus, kui see põhineb meeleheitlikul enesepetmisel, millest ta ise tõenäoliselt teadlik on? Kui ta tõesti kõigest hingest püüab uskuda, et must ongi valge? Kas ta on aus siis sellel tingimusel, et ta tõepoolest juba usubki seda? Ja ebaaus siis, kui ta veel päriselt ei usu? Ja kas minu nägemus sellest, mis selles olukorras on tõde, on läbinisti aus, sest kuigi ehk mul õnnestub näha suuremat pilti, näeks keegi kolmas asju veel laiemalt - ning ma olen sellest võimalusest täiesti teadlik?

Ehk siis - kas ma üldse saan siis olla aus või väita enese suhtes, et ma olen aus, kui ma tean, et see ausus on äärmiselt sõltuv ja subjektiivne ning suure tõenäosusega ekslik?

Jah, kui mul on vähegi võimalik, siis ma ei teeskle, sest ma ei viitsi (või võibolla pean seda õigemaks või mugavamaks või….). Päriselt seda välistada ei saa, sest ma olen teeselnud, kui kaalul on näiteks laste heaolu või midagi sellist, mida ma enese hingerahust olulisemaks pean, kuid need on ikkagi äärmuslikud olukorrad.

Aga ma ei ole kindlasti aus, sest ausust kui sellist ei ole minu maailmas üheseltmõistetavalt olemas. Ja peamurdmine selle üle, et kas miski seisukoht on nüüd piisavalt põhjalik, et olla tõelähedane, kas ma analüüsisin olukorda piisavalt terviklikult, et olla aus - see on lihtsalt liiga keeruline, pigem ma loobun sellest hinnangust kui sellisest ja tunnistan ausalt üles, et ei, ma ei ole aus ja ma isegi ei pinguta, et seda olla. Sellest, et ma üldjuhul ei teeskle, peab piisama.

Õnnelikud inimesed ei ole eriti huvitavad?

Naljakas on see, et sügav sisemine rõõm ja rahu algas siis, kui asjad läksid iseenesest aina halvemaks. Ma tean, kui sügav kuristik võib ühe suhte lõppemine olla… aga seekord sain aru, et mind ei koti väga. Andsin oma parima ja kui see ei aidanud - mis siis ikka halada. See arusaamine ja sündmus ise muutsid mind oluliselt õnnelikumaks ja see õnnelikkus on kestnud ja kestnud ja kestnud - ja selle vältel on toimunud väga palju tõeliselt õnnelikke sündmusi, mis muudavad õnnetusest sündinud õnnelikkust üha sügavamaks. Haa.

Ainult, et kui varem oli mul väga elulisi ja diipe teemasid, konflikte, dilemmasid, mille üle filosofeerida, siis praegu on juba pikemat aega kõik nii totaalselt chill, et minu motivatsioon sellistes vestlustes osaleda on vaid tüünelt teoreetiline, mitte aga kirglikult personaaleluline. Pigem räägiks sellest, et kõik on hästi, et elu on ilus, et maailm on lill…

No aga kui sa sedasama räägid juba vaat, et aasta otsa, siis äkki pole sa inimesena enam nii huvitav kui varem? ;)

Kas õnn võib olla huvitav? Mu enda jaoks loomulikult on, aga samas väheneb mu väärtus tutvusringkonnale kui "huvitav keiss, kellel alati on mingi eriti sürreaalne jama, mille esiritta istuda, popcorni närida ja showd nautida" ;)

Ausalt, ma tunnen seda sotsiaalset vastutust ;)

Keegi kirjutas, et mida

... vanemaks saad, seda õnnelikum oled.

Pärdik minus naerab vastu, et jaaa, loomukult, sest mida vanemaks sa ise saad, seda rohkem on noori ja ilusaid mehi, sest kõik on ju ometigi suhteline. Ja loomulikult oled niiviisi üha õnnelikum.

Tegelikult on kõik võrratult keerulisem ja lookleb seal kusagil sügava elutõe ja pealiskaudse itsituse vahepeal, sisaldades mõlemat ja aegajalt vastandudes mõlemale. Korraga.

Lihtsad asjad on keerulised ja vastupidi. Nagu stereogrammpildid - keskendud neile ja näed ainult kribukrabu, punnita, kuidas tahad, aga ikka ei saa aru, mida mõeldakse selle all, et "seal pildi sees on teine pilt". Kui aga fookuse õigeks saad, ujub sellest kribukräbust ootamatult kirkalt välja väga selge kujund ja tagantjärgi tundub ka selle leidmine nii lihtne.

Mida vanemaks saad, seda rohkem oskad fookust edasi-tagasi kruvida: lihtne, keeruline, lihtne, keeruline... ja see teebki õnnelikuks. On, nagu tahan. Nooremad, vanemad. Lihtsam, keerulisem.

Tahan, söön transistorit; tahan, kuulan kisselli.

How can you...

be ready for life?

Mõnikord

on mul vastupandamatu tung kirjutada midagi geniaalset.

Miks kuradi pärast peab see nii raske olema?!

Kui blond on blond?

Mõnikord tahaks käed üles tõsta või otsaesise vastu külma kivi toetada - oh, elu, kui blond võib olla üks blond?

"Ega meie suhe kellelegi liiga ei tee?" õhkab noor blondiin klassikalises armukolmnurgas.

"Oh ei, kallis, loomulikult mitte! Absoluutselt mitte! Välistatud!" kinnitab mees talle sügavasti silma vaadates.

"No siis on ju kõik korras…" õhkab noor blondiin rahulolevalt.

Kui on tegemist iseenese südametunnistuse puhastamiseks vajaliku hügieenimänguga, siis, heldus, nimetagem asju õigete nimedega.  Ma teen seda selleks, et anda endale ettekääne ennast mitte iseka inimesena tunda - kas selle tunnistamine kõlab siis tõesti NII halvasti?

Vastupidine variant: "Ma küsisin seda tõsimeeli, sest ma OLENGI hea inimene ja ma MURETSENGI selliste asjade pärast" eeldab lausidiootlikku lõppu: "ja ma arvan, et kui mees mulle nii vastab, siis see reaalselt ongi objektiivselt nii ja kõik on siis ju korras ja ma ei pea enam muretsema - mis siis, et teoreetiliselt, elementaarse analüüsioskuse olemasolu korral saaksin ma isegi aru, et tal on terviklik motivatsioonipakett mul suudsilmad täis valetada."

Ja selline lausidiootsus on masendav, palju masendavam, kui olukorra halltoonsuse avasilmi tunnistamine. Kas inimesed nii alaealiselt on tõesti nii… naiivsed? See ei saa ju võimalik olla, ometigi.

Lihtsalt mingeid mõtteid

Andestamine ja mitteandestamine on otsustena sisuliselt samaväärsed, lihtsalt mingi kristlik taust surub meid ikka veel alateadlikult ühte paremaks pidama.

***

Selleks, et mingist lihtsast ja üldkorrutatud elutõest päriselt aru saada, pead sellele leidma oma sõnastuse, mis tugineb oma kogemusele. Mis on siis minu sõnastus üldkorrutatud elutõele: "Tarkus tuleb ikka tagumiku kaudu".

***

Üks väärtuslikumaid kingitusi, mida vanus toob, on oma aja piiratuse tajumine. See väärtustab iga elatud hetke oluliselt enam kui kunagine "nähtamatu, igavene ja kuulikindel" minatunnetus.

***

Millegi mõistmine ei tähenda veel seda, et sa suudaksid seda sõnadesse panna nii, et sinu kuulaja saaks aru, mida sa mõistsid. Või suudaks üheseltmõistetavalt sõnastada seda, mida arvas sind mõistvat. Liiati tähendavad sõnad inimeste jaoks erinevaid asju. Seega on teineteisemõistmine pelgalt ettekujutus, mis asjaolude kokkulangemisel tekib või ei teki meie peas ja millel on heal juhul reaalsusega tõesti mingi seos.