hatemail

Mulle selgelt ei meeldi üsna mitmed minusse otseselt mittepuutuvad asjad ja siinkohal on täiesti sobimatu noomida stiilis, et tuleb olla tolerantne, et igalühel on õigus oma valikuid teha ja oma elu elada.

Effi. Puutub küll minusse, kui nad minu seltskonnas-meediaruumis nõmedad on ja niiviisi mu sarkasmitsakrad sappi pritsima saavad.

Mulle akuutselt ei meeldi inimesed, kes laiavad, kui kõvad joodikud nad on, KUI palju nad kannavad ja KUI mällarisse nad ennast jõid. Kunagi arvasin, et see on mingi tiinekate teema, aga viimasel ajal on sattunud kuuldekaugusse oluliselt vanemaid mees- ja naisinimesi, kes arvavad, et see, kui nad on ennast kuskil purju joonud, on nagu NII LAHE, et seda peab kuulutama nagu mingit saavutust. Oh, nii kõva, et eesti tüdrukud jõid saksa mehed laua alla! (eee.. niiiiii äge tõesti, mulle ka tõsiselt meeldivad ennast labaseks, seosetult lalisevaks, alko- ja hiljem oksehaisuseks joonud poolteadvusel tüdrukud, keda keegi siis kas haledusest, kohusetundest või puhtalt pragmaatilise eesmärgipärasuse tõttu talitab! No paremat reklaamikampaaniat on endale tõesti raske välja mõelda..). Oh, nii äge, et ma võin palju rohkem juua kui sõbrad ja ei kukugi ära! (eee… tõepoolest, ma ei tea võluvamat vestluskaaslast, kui klaasise pilguga ennast maailma targimaks meheks joonud ilmselge alkomürgituse käes vaevlev amööb, keda takistab pikalikukkumast lihtsalt ebaadekvaatseks joodud juhtimispult, mis suuda enam tuvastada, et keha vajab üle kõige kiiret horisontaali ja kohest pildikustutust. Muuseas, seisundis, kus "olen kolm liitrit viina ära joonud ja mitte midagi pole viga" ei saa sa lihtsalt enam aru, et need elegantsed liitlaused sinu peas väljuvad su huulilt artikuleerimata lalina vormis. Nii cool!)

Mind väsitavad inimesed, kes on ennast eesmärgikeskselt maniakaaleufooriasse tõmmanud, trambivad su isikuruumi sisse ja nõuavad, et sa peaks koos nendega pliiatsi pudelisseistumise tasemel grupimängu mängima, et sa jumalapärast nurka istuma ja igavlema ei jääks! Kulla seltskonnahinged, saage ometi aru, et teie lusikaga munakandmismängust osavõtmise asemel on mul umbes viisteist tuhat oluliselt nauditavamat viisi just sel hetkel oma elu rikastada - nurgas istumine ja igavlemine kaasa arvatud.

"Aga sa pead ju... ", "Ära ole nüüd peorikkuja...".

Kes lasi tõde sedapidi paista, et ma sellises olukorras midagi _pean_? Tõesti või? Kas ma tohiksin lihtsalt ja ilma igasuguse liigse pingutuseta kohe ja kohapeal tõestada vastupidist - palun hoolega jälgida, kui väga ma üldse ei _pea_ sedasama mängu mängima. Kohe pikka aega võib vaadelda. Kes oleks arvanud, et see võimalik on... Aga paistab, et katse oli veenev. Pole tänu väärt, tõesti.

Mind häirivad mehed, kellega suheldes peab regulaarselt esimesed 15 minutit kulutama sellele, et selgitada, et EI, tegelikult on selline limukjas ülespressimine mööda sääri (ok, vaimses mõttes, valdavalt, aga stiil ja eesmärk on samad) täiesti mõttetu ajaraisk, et ma tean ise väga hästi, keda ma tahan ja sellest erineval juhul püüda mind lihtsalt ära rääkida on ikka äärmiselt tulutu tegevus. Ja see pole isegi mitte meelitav, vaid vähemalt tüütu, aga enamasti tülgastav.

Intelligentsete inimeste kanapimedus tekitab minus iseenesliku distantsi. On mõned käitumiskoodis iseenesestmõistetavad asjad, umbes samas skaalas kui teadmine, et restoranis laudlina sisse nuusata ei ole viisakas. Ma ei hakka kiljuma, kui keegi mingi sellise sotsiaalse labasusega hakkama saab, aga sellest sõltuvalt valin ma väga selgelt, kes on mu sõbrad ja kes mitte.

Mulle absoluutselt ei meeldi inimesed, kes on seltskonnas viibimise faktist ja selgest ebakindlusest, kas nad ikka on lahedad (või siis, vastupidi, äärmisest enesekindlusest, et nad on lausa pimestavalt lahedad) sattunud omadega reaalsusenihkesse nii, et suruvad sulle peale enesega vestlemise, mis on vaid vestlemiseks maskeeritud, sest tegelikult vajavad nad lihtsalt nukku, kellele oma monoloogi ette kanda ja see, kas ja mida sina teemast arvad, huvitab neid nii vähe, et nad ei vaevu isegi teesklema, et nad kuulavad. "Noh, nii tõsiseks võttis sind see jutt, jah?" Ei, see ei olnud tõsidus, see oli ilmselge ükskõiksus mu näol ja ma tõepoolest ei vasta peale seda pooletunnist monoloogi ka viisakuse pärast mitte midagi, sest ma olen juba jutu alguses aru saanud, et tegemist pole vestlusega, ja ka sellest, et mõtte- ja energiakulu, mida ma vastamiseks kulutan, oleks absoluutselt raisatud. Milleks vaevuda? Ja milleks teeselda viisakust inimesega, kes ise seda vajalikuks ei pea.

Jah, ma olen kohati väga ebatolerantne, tõesti, vabandust, maailm, nõmedus, labasus ja pime agressioon mulle lihtsalt ei meeldi, kohe mitte midagi ei ole teha.

Novot, ma ju ütlesin

Nii tore oli lugeda ja kinnitust saada, et enesestmõistagi, loomulikult.

See on seesama jutt, mida ma olen rääkinud, et andeksandmine ja mitteandeksandmine on samaväärsed valikud. Ja et mul on hea meel, et minus on nii heledaid kui tumedaid toone ning et ma suhtun armastuse- ja vihatundesse samaväärse respektiga.

Inspiratsiooniallikaks on nad mõlemad.

Mõistlikkus ja emotsiooni mõninganegi juhtimine on siinjuures sama enesestmõistetavad kui see, et sa ei lase alkoholil enese eest otsuseid teha.

Kuidas viha kasulik võib olla. 

Isiklik üleilmse taustal

(Et mitte kirjutada: personaalne versus globaalne.)

Mida enam koged tüünet tasakaalu kodus, sõpradega, meres ujudes ja metsas uidates, tööl toimetades, raamatuid lugedes või logeledes, seda masendavama ja jõhkramana tundub see, millega inimesed on suutelised hakkama saama. Kogu meedia on sõjateateid täis; see turvaline ja tüüne eraeluline tasakaal on paljude jaoks pöördumatult katki tehtud. Tajud, kui habras väikese inimese isiklik õnn tegelikult on kui on keegi, kelle jaoks raketituli selleks, et näidata, et "on tsiviilohvreid" või tankikolonn on lihtsalt käepärane vahend eesmärkide saavutamiseks.

Õõvastav on lugeda, kuivõrd tugevaks peeti turvalisust eelmises vabariigis, kui kuuluvus läände tundus nii iseenesestmõistetav, et sõda ja genotsiid näisid võimatutena. Tundusid. Näisid. Täpselt sama tunne on meil ju praegu - näib ja tundub, et midagi nii jubedat ei saa enam juhtuda. Paraku. Inimlikkus, kultuursus, turvalisus - need on nii petlikult õhukesed kaitsekihid. Ja illusioon, mida väga tahad uskuda, on veel eriti veenev.

Minu jaoks ei ole teatud küünilisus äriturul mingi eriline probleem, mille üle käsi ringutada. Muidugi mängitakse jokk-situatsioonidele, otsitakse halle alasid, tehakse üksteisele ära. Selle laua taga mängijatel on harva valged kindad käes, pigem ikka hallikarva. Aga kusagil on piir, mida nende laudade taga siiski ei ületata. Kelle jaoks pole see lihtsalt praktiline - et äkki võib vahele jääda - kelle jaoks pole see eetiline. No neid, päriselt inimesi, on ju ka olemas. Jokk- olukord ja kuritegu on eri kaalukategooriates misiganes põhjusel.

Ma mõtlen, et kui õnnetud ja katkised võivad need inimesed olla, kes nende tankidega sõidavad ja kes neid rakette lasevad, et nende jaoks on reaalsuseks võõraste laste ükskõikne tapmine, mitte oma magavatele lastele vaikne teki pealetõmbamine õhtul tundega, et elu on nii uskumatult hea ja ilus.

Kohalolemine alati ei aita

Gurud räägivad, et kui õpid "hetkes kohal olema", siis läheb kõik heaks.

No ma ütlen, et alati see ei aita. Olen küll kohal, jah, elu tundub nagu sukeldumismaskiga ujumine soojas merevees - ümberringi on uskumatult põnev, värviline, tüüne maailm, keha silitavad soojemad ja jahedamad hoovused. Tajun seda kulgemist sujuva ja kirkana samaaegselt, ning mis veel olulisem - iga keharakuga.

Aga kuulge, see ei tee asja mitte ainult heaks, vaid tekitab samaaegselt uue ja täiesti tõsise probleemi. Olen absoluutselt veendunud, et (optimistliku stsenaariumi järgi lubatud) järgnevast 80 aastast EI AITA.

Mul on oluliselt rohkem aega vaja, et seda kõike kogeda ja et elu elamisest, maitsmisest, katsumisest, vaatamisest, kuulamisest täit kogemust saada. No kuidas ma jõuan seda kõike selle lühikese ajaga?

Siin on vastuolu. Lahenev probleem asendub lihtsalt uuega.

Absurdselt idüllilised hetked jätkuvad

Mõnusas sõprade seltskonnas õhtul terrassil istuda, tunda rõõmu viimastest tüünetest päikesesoojatundidest ja nentida, et lisaks kõigele - ei ühtegi sääske! Kui häbematult hästi võib inimesel vedada?

Või inimtühi liivarand, soe ilm ja soe vesi, neljakesi koos lastega liivalosse ehitada, pärast kahekesi rannal jalutada, juttu ajada, naerda ja spontaanselt suudelda (ikka veel!), tundes üksteise seltskonnast nii sügavalt täielikku rahulolu ja nautides vaimset kaifi sellest, et issand, ikka veel, aina paremaks - kas see ongi see, mida minust targemad inimesed palju varem leidnud on ("sellest rääkis raamat, seda näitas meile film")?

Teisel päeval on selleks hetkeks hoopis - lastega poodi jäätist ostma ja siis ujuma! Mõlemad suuremad esiistmetel naeravad vaikselt omaette, kuulates seda kassipoegade mürgeldamist tagaistmel. "Aga mul on jäätisepulka vaja, sest ma tahan sellest emmele siilikese teha! Kui mina ütlesin, et ma unistan sellest, et olen Lumekuninganna, siis emme ütles, et tema tahaks hoopis siilike olla! Siis ma saan talle vähemalt jäätisepulgast siilikese teha, siis ta rõõmustab. " Aww.  Jälle taas kogeda, et nad on nii nutikad, kiired, uudishimulikud, heasüdamlikud, sõbralikud, armsad… Nad on päriselt ka olemas ja mina saan seda elu elada. Praegu. Midagi lahedamat ei oskaks tahta.

Õhtul tasakesi suure-suure tugeva ja rahuliku selja taha turvaliselt pessa pugeda ja tunda, et elus on kõik nii paigas ja et see muinasjuttudes kirjeldatud ürgmehelik olevus on päriselt ka olemas - tugev, tark, tasakaalukas, heasüdamlik, mänguline, heatujuline, täiskasvanulik ja poisikeselik korraga, selline, kes julgeb olla päriselt soe ja avatud - ja kui väärtuslik ja haruldane see on - ja et… ohh, kui hea on sellise suure selja taga ennast kerra keerata ja olla ise ka tüdruk ja naine ühekorraga. Kui lihtsaks see "päris mees on päriselt ka olemas!" kõik ülejäänu teeb.

Ja et seda, et elu on absurdne idüll, veelgi rõhutada, on mul maal palkmajas maasikamustriga tekid ja padjad - ja praegu just on kõik kiviaiaäärsed maasikaid täis.

Unenägudes

tuleb tõde tihti välja. Kui ma päeval kohtan midagi, mis mind puudutab, häirib, erutab mingil sügavamal tasandil, siis juhtub väga tihti nii, et näen unes seda, mida ma ärkvel olles nähtu vastu tegelikult tunnen.

See on väga valgustav. Unes näitavad kurbus, rahutus, viha, lein, rõõm ja rahulolu ennast maskideta, kuidagi palju vahetumalt, siis näitab ennast loom minus ja teda ei saa petta. Pärast ärkan ja mõtlen, et… ahsoo. Või siis tegelikult arvan ma asjadest nii. Ilma mõistuse,  või ka tsiviliseerituse normide-tavade-sotsiaalsete-kulude plämata, mis tegelikke suhtumisi pahatihti hägustab.

Ühest küljest on kohtumisi, mida ärkvel olles tahaks vältida. Noh, et ajavad sassi kõik selle tüüne vaikelu, loksutavad sind sel või teisel moel… võiks ju vältida ja unfriendida ja kõik on chill.

Samas - siis ei tule neid unenägusid. Neid, mis ütlevad, mida sa tegelikult tunned. Et tegelikult sa hoopis häbened, kahetsed, igatsed - või põlastad, vaenad ja pole tegelikult andeks andnud. Ei tule neid hommikuid, kui sa mõtled, et haa - sain jälile sulle, sa vana variser, tegelikult tunned sa hingepõhjas selle asja/inimese kohta hoopis väga selgesti nii. Ja ei tule neid selgusehetki, kui sa tead nii palju paremini, kuidas sa tegelikult peaksid käituma, et vähem teeselda.

(Ja väiksem teesklus on minu jaoks väärtus, mida ma püüan tõsimeeli saavutada, olgu siis selle hinnaks mõnikord ka otsemad väljaütlemised või teravamad küüned kui see sotsiaalselt aktsepteeritud on. Jah, võimalik, et võltsviisakus on üldsuse silmis enam hinnatud, kuid see tõesti ei ole minu jaoks kuigivõrd määrav tegur. Vajadus kõigile meeldida ja ennast üldsuse soovide järgi kujundada sobib oluliselt varasemasse eluetappi.)

Ega see unenäo kaudu peeglisse vaatamine lihtne ei olegi, aga selle vältimine oleks ka rumal. Oluliselt lihtsam on olla, kui sa tead, mida sa päriselt tunned. Ei tule isegi kõhklusi, et äkki käitud siiski lapsikult ja peaksid olema suuremeelne, leppima ja käe ulatama - kui unenäos oled teinud midagi hoopis muud ja tundnud sellest tõelist rahulolu. No kuidas ma saaksin näidelda, et olen tüüne, kui ma tegelikult TEAN, et see pole nii. Parim, mida ma teadlikult teha saan, et olla enese, maailma ja võibolla temagi vastu aus - hoida eemale. Päris kohatu oleks ju püüda teadvusel olles elu eest teha head nägu ja siis samal ajal unenäos nautida toorest vägivalda, või mis?

Või siis positiivsemast küljest - tänu unenäole leiad väga hea põhjuse, miks võtta telefon ja helistada inimesele, keda pole aastaid näinud, sest tead, et tegelikult on ta sulle olemuslikult oluline ja lasta tal ajas lihtsalt laiskusest või mugavusest eemale kulgeda oleks tõsine kaotus.

Oh kui hea, kui on nii töökindel vahend, millega iseennast läbi näha.

Salakaval sisehääl

Ma mäletan neid kordi küll, kui kõik oli justkui imeilus, täiesti laitmatult kirglik, puhas ja karge, seikluslik, pöörane, sügav. Ja paraku, sellessamas roosapilvelises reaalsuses, mis muinasjutuprintsessid paneb "õhh!" tegema nagu tühjakslastavad õhukotid, olin mina hoopis täiesti poolkaine ja kaalutlev, ja mis peamine - üldse ilma selle sisemise õhh-hääleta. Olin justnagu külas, ühe jalaga ukse vahel, peas justnagu pilkena kumisemas U2: "I still haven't found what l am looking for…".

Ei ole just kõige veenvam laul sellises olukorras.

Samas, ka see pole absoluutne (ja mis üldse on tõde, eksole..). Kogu oma ninatarkusest hoolimata tunnistan, et olen kogunud oma seljakotti nii imelisi hetki, milles puudub igasugune kahtlus ja mis on mu elu teinud hingematvalt…Jah. Ei. Igatsus, hingevärin, tunne, et tahad lumes tantsida - see kõik oli ju ehe. Protsess oli igati imeline ja selles mõttes olin ma täiesti kohal, ihu ja hingega, vastupidist väita oleks valetamine. Ja sel hetkel mõtlesin minagi neid igavikulisi mõtteid.

Aga..

Mingis mõttes pärale jõudes hakkas see U2 soundtrack üha valjemini kõlama ja see muutis kogu potentsiaalse püsivuse vesiliivaks. Rahutus hinges, valutav, näriv, unetu rahutus, põgenemisvajadus. "But l still have not found… ". Ma nii mäletan seda tunnet, see oli väga piinav. Tõsi, mingil ajal olin isegi mina lihtsalt liiga noor ja see seletab paljutki. Mingis vanuses on enese sidumine millegi püsivaga iseenesest liiga hirmutav.

Aga see rahutu sisehääl ei jätnud mind rahule ka hiljem. Võibolla oli see sisehääl minu salajane destruktiivsus, mis hakkas siis tegutsema, kui kõik oli väga HÄSTI ja südametul kassil minu sees hakkas lihtsalt IGAV. Ja see igavus oli nii külma südamega ja egoistlik, et ei hoolinud väga kõigist neist suurepärastest inimestest, kes sügavasti haiget said. Inimesena on mul sellele iseendale pisut raske silma vaadata. Nii, et võibolla olengi ma see südamet-u-õgija.

Või siis on õigem öelda, et just seda sisehäält pean tänama? Võibolla oli ta see salajane naiselik intuitsioon, mis ütles, et see suhe ei tööta, et kuigi sa tegelikult tahad olla hea tütar ja hea tüdruksõber ja hea nainegi ja püüad tantsida nii paindlikult kui oskad ja kellegi imeliste omaduste kõrval mitte märgata sama olulisi ja samaväärselt sobimatuid asjaolusid, või neile mingeid leebemaid nimesid leides püüad nendega harjuda, et sellest kõigest hoolimata ei ole see see, mida sa tegelikult otsid, mis sind olemuslikult õnnelikuks teeb. Või on lihtsalt aeg vale. Või muutumatud asjaolud valed. Või olen mina vale ja pole veel valmis. Või on vale see keegi teine. Midagi on VALE. See suhe, see olukord ei muutu ega tööta, lase jalga enne kui hilja on, ei ole mõtet enese ega teiste elu raisata lihtsalt sellepärast, et ei julge õigel ajal lõpetada.

Nii, et võibolla olen ma tegelikult naiivne ja hea tüdruk, kes tahab olla selline, nagu oodatakse, lihtsalt mingi ootamatu terasesulam selgroos ei lase liiga palju painduda  - kuigi ma ise sel hetkel isegi tahaksin.

Kumb siis? Ootamatu enesesäilitussüsteemiga hea tüdruk või südametu kass, kellel lihtsalt igav hakkas? Kumb on tõde? Või on tõde mõlemad? Mina vastust ei tea. Julgust ja jultumust ja elutervet egoismi on minus piisavalt, et vähemalt tasakaalustada ootamatut ja aegajalt eneselegi täiesti üllatavat altruismi: kumb neist on päriselanik, kumb õpitud poos? Ilmselgelt on tõe väljaselgitamiseks vaja minust targemat inimest.

Ja eriti hullumeelne oli see, et kui ma seda sisehäält kuulda ei võtnud, sest ratsionaalselt võttes oli kõik ju endiselt imeline, siis võttis ta juhtimise üle ja lõi platsi puhtaks, kasutades mind nagu marionetti, pannes mind tegema asju, millest ma tegelikult teadsin, millega see lõpeb, aga lükkasin selle teadmise kuhugi taustale peitu. Tegin asju oma sisehääle sunnil üle oma ratsionaalsuse.

Kui päris aus olla, siis on mul viimase 20 aasta jooksul olnud päris mitu suhet - ja neist ükski pole selline, mida ma ühel või teisel viisil teadlikult ja iseenese valikul poleks lõpetanud, ükskõik siis, millise meetodi ma selleks valisin. Kohati oli see väga lõhestav, kohati ei saanud ma isegi enam aru, miks ma käitusin just nii, ja miks miski, mida ma tahtsin, nii rängalt haiget teeb. Kuigi ma enam ei saanud aru, MIKS ma niiviisi teen - siis seda, et MINA teen, seda ma muidugi teadsin…. Sest, face it - ma oleks saanud hoida iga suhet neist, kui ma oleks loobunud mingist olulisest osast iseeendas, mingist olulisest väärtusest või vajadusest ja selle rahutuse jõuga kuulmata jätnud.  Ma tean NII paljusid naisi, kes on just niiviisi teinud. Mingis mõttes kohutav tõdemus on see, et mina aga ei oleks kuidagi suutnud teda kuulmata jätta, sest see sisehääl oli nii uskumatult kindlalt alati roolis, mina ise (mis see mina ise siis ongi? - kõik see, mis üle jäi) oli tagaistmel ja hoidis peast - ja kõigist muist akuutselt valutavatest kehaosadest - kinni. Ja mõned neist sõitudest olid pööraselt, pööraselt valusad, nii et ma ei suutnud mõista, miks ma seda iseendale teen.

Mina tegin, muidugi. Kes võiks teisiti arvata? Loomulikult oli siis, kui kõik läbi oli, neil lahinguväljadel üksiku mardusena jalutada kohutav ja kõle - kõik need surnud, kõik need kannatused, kõik see kaotatu. Potentsiaalse tuleviku varemed. Samas teadsin ma ju (sissi)sõda alustades täpselt, kuidas see lõpeb - see oligi ju see, mida ma TAHTSIN. Ja sellisena lõppvaatuses üle elutu lahinguvälja kõndides olin ma VABA. Et iseeneseks olla. Või siis uuteks algusteks kasvõi. Kumb see oli - julgus hävitada või julgus lahti lasta?

Keeruline.

Samas - arvestades sellega, kuhu ma olen välja jõudnud, on väga raske uskuda, et mu sisehääl kuigivõrd rumal oleks.

Ja esimest korda, absoluutselt esimest korda tean ma ka kohalejõudnuna sügava sisemise rahuga, et ma leidsin just selle, mida otsinud olen. Nimetu rahutus hinges, mis on mind pikalt piinanud, sundinud olema käsi ukselingil, kahtleva hingega ja poolel teel, on lõpuks ometi vait ja laseb rahulolevalt nurru.

Asjaolusid arvestades ei saa ma ta peale kõige eelneva eest isegi tagantjärgi tige olla.