See oli jälle üks väga eriline õhtu (hullude õhtute jumal on minu vastu viimasel ajal tõesti lahke). Ma olen küll mitmel viisil vabalt ekstrovert, kuid mingil hetkel saab minugi kann triiki täis ja siis on vaja veidi eemale tõmbuda, korraks kaugemale lennata, et seda kõike rahulikult läbi mõelda. Ja ka see tunne on jaburalt hea, nagu tuleksid metsast kuhjaga seeni täis korviga, et neid siis peale kosutavat tassi head kohvi ükshaaval ettevaatlikult kätte võtta, hoolega üle vaadata ning kaaluda, mida igaühega kõige parem oleks peale hakata.
Lihtsalt mingid mõtted:
- kõige nauditavam on suhelda inimesega, kellega on olemas nii üheseltmõistetav ühisosa kui piisavalt palju erinevusi, olgu need kasvõi vastandlikud. Siis on olemas nii lihtne mõistmisesild (või tüüne vahemaandumispaik) ja samas on nii palju uut ja huvitavat, mis mõlema maailma silmapiiri laiendab.
- sõprus, kus saad täie usaldusega avatud olla ka selles 1%, selles lapsikus-tobedas-häbenemistväärivas reaktsioonis, mida varjatakse ka lähedastes suhetes, on uskumatult eriline väärtus. Eriti, kui selline täielik usaldus on vastastikune... Saab isegi öelda, et tead, piinlik, aga sel hetkel käis väike kole kadedusesähvatus hingest läbi, täitsa nõme oli. Ja sa saad seda öelda, teades, et sind mõistetakse õigesti ja seda ei hakata üle tähtsustama. Et korraga ei muutu see 1% kõige olulisemaks osaks sellest hetkest.
- jah, mu energiatunnetus ongi teistsugune. Ma ikkagi tõesti-tõesti ei oska sõbratasandil seda füüsilise puudutuse värki. Ei ole lihtsalt kallistaja tüüp, isegi kui ma siiralt väga püüan. Kaasaelamine - jah; elu arutamine - jah, jah, palun kirssidega ja kasvõi hommikuni, magan püstijala kui vaja ja arutame edasi; siiras ja sügav rõõm koosolemisest, tänutunne, et mul on selline sõber; hea tunne, kui saan tema ellu ka head tuua - kõik see. Aga kallistamisega on nii, et olen 20 aasta jooksul õppinud meeldivana võtma seda tervituse- ja lahkumise k.... noh, seda asja, kui see kestab limiteeritud sekundid ja kui ma tõesti olen pööraselt rõõmus, kui seda inimest näen. Kui sekundid nimetatud limiidist üle hakkavad tiksuma, tunnen, et keha läheb pingeseisundisse ja mind tabab hingeline kärsitus, et noh, aitab ka nagu juba. Ja see on olemuslik ja päris, mul ei ole enda arvates mingit hingetraumat - või vähemalt ma ei kannata selle käes ega tunne, et peaksin sellest kuidagi üle saama. (Huvitav, see vist ikka juba on selline levinud mõte, et kui inimene on puudutussuhtes jäik, et siis tal on lähedusega mingi trauma? Tegelikult on ju kõik individuaalne ja see siin on minu individuaalsus, mis on üsna põhjalikult läbi tunnetatud ja olemuslikuna omaks öeldud.). Mitte, et ma puudutusi või füüsilist lähedust ei naudiks - vastupidi ja vägagi, üleni ja intensiivselt, totaalselt, iga keharakuga, aga seda siis hoopis teises kontekstis ja eelistatult kahekesi. Sinna see minu jaoks sobib 200%, seal on see üleni enesestmõistetav ja nauditav ja sealt ma saan kuhjaga kogu füüsilise läheduse kätte, tunnengi ennast selles vallas nagu vahukoore ja lõhefileega ületoidetud kass. Võimalik, et asi on ka üleliigses tundlikkuses nagu muusikagagi - ma kuulan muusikat väga teadlikult, sest see puudutab mind üdini, ma lähen muusikasse seda kuulates sisse, see mõjutab mu emotsioone, kehatunnetust ja südamelööke. Sellepärast on mul muusikaga ka üsna paks kaitsekilp, ma ikka väga valin, millal ja mida kuulan. Ja kui kuulan, siis on see ülimalt nauditav. Mingi sarnasus puudutuse ja muusika vahel nagu on.
Tänavavõitluse treeningus sain teada, et ma jälgin alateadlikult keskmisest enam inimeste kehakeelt ja asetust ajas ja ruumis. Kui vaja, liigun eest ära, aga ei lase võõrast inimest oma isikuruumi sisse tulla. Seal öeldi, et see ongi ellujäämisinstint, instinktiivne vajadus jälgida oma isikuruumi. Tugevad ellujäämisinstinktid kõlas nagu midagi, mida võiksin omaks nimetada. See kindlasti ei ole põhjus, aga ehk on mingi lisanüanss selles, et olen füüsilise läheduse suhtes kuidagi keskmisest tundlikum.
Lisaks sellele frustreerib mind, kui mu vaba liikumine on mingil määral takistatud. Kui ma eelmine kord ütlesin, et kui üldse millelgi, siis uudishimul luban ennast vabatahtlikult defineerida. Teiseks vabatahtlikuks määrajaks on vabadus, mus on sisemine sügav vajadus vaba ruumi järele. Naljakas, nii võtta olen vabaduse küljes vangis, sest mida muud sõltuvus siis on.
See kõik kõlab ühe sõbraliku kallistuse kontekstis väga ülepingutatuna, aga võibolla seletab, miks ma instinktiivselt pisut pingule tõmbun ja hakkan saba võngutama, kui see liiga pikaks venib (liiga pikk oleks minu kontekstis siis üle 1,7 sekundi...).
Ühesõnaga. Ma väidan, et ma olen täiesti igavalt ebatraumaatiliselt õnnelik oma mitmemeetrise isikuruumiga ja kuna ma üldiselt tolereerin väga laias valikus teiste inimeste veidrusi, siis a) olen tolerantne ka enda omade suhtes ja b) leian, et tolerantsi vastastikuse vahetuse sotsiaalse normi järgi on mul endal ka kõvasti krediiti olla samuti mõnes asjas veider.
Tuesday, February 7, 2017
Sunday, February 5, 2017
Selline lahe
Mõned inimesed on erilised esimesest hetkest peale, tekib selline elektrisärtsakaga sarnane kiire ja üllatav ühendus, mis, nagu aeg näitab, ongi päris. Tahaks targutada ja öelda, et nojah, kogemuste kogunedes õpid oma inimesi kiiremini ära tundma, aga tegelikult ei ole nii. Selliseid - oooo, sina - ühendusi esimesest pilgust ja näoilmest olen kogunud keskkoolist saati, nad on alati väga ebatavalised ja haruldased ning toimumise sagedus ei ole märgatavalt muutunud. Neist, kellega see ühendus on loodud, on saanud väga olulised inimesed ja lähedased sõbrad, kellega tõesti see vaimne lühinumbri alt valimine on pidevalt olemas, mis siis, et vahepeal võib palju aega mööda minna.
Ja see on nii lahe see on nii lahe see on nii lahe. Et seda ikka juhtub, see on selline eriline ja rõõmus ja natuke segadusseajav, aga samas sügavat tänulikkust tekitav sündmus. Ja kui seda kombineerida nende suhetega, mis on kestnud aastaid - et mitte öelda -kümneid, siis olengi korraga seisus, kus inimesed mu ümber täidavad mind kõrvuni elevuse, rõõmu ja tänutundega. Kui nii võtta, siis sellised avatud, elu üle rõõmsad ja samas arutamissuutlikud, soojad, helged ja armastavad suhted ongi mu praeguse eluetapi kõige sügavam ja erilisem väärtus, põrgusse need raamatud :)
Ja - oo, kui ilusad on inimesed ja oo, kui palju on mul veel õppida. Nii, et mitte ainult tänutunne, et nad olemas on, mitte ainult puhas rõõm nendest koosveedetud hetkedest, vaid lisaks ka elevil uudishimu uutest mõtetest, maailmadest, silmapiiridest. Ma pole päris kindel, kas sõprus katab kogu seda tunnetespektrit, kahtlustan, et nii mõnegi sõbraga soost sõltumata on vastastikune rõõm, tugi, mäng, ausus ja avatus lõpmatult lähenemas armastusele ja seda kogu mu 1,5-meetrisest privaattsoonist hoolimata.
Ja see on nii lahe see on nii lahe see on nii lahe. Et seda ikka juhtub, see on selline eriline ja rõõmus ja natuke segadusseajav, aga samas sügavat tänulikkust tekitav sündmus. Ja kui seda kombineerida nende suhetega, mis on kestnud aastaid - et mitte öelda -kümneid, siis olengi korraga seisus, kus inimesed mu ümber täidavad mind kõrvuni elevuse, rõõmu ja tänutundega. Kui nii võtta, siis sellised avatud, elu üle rõõmsad ja samas arutamissuutlikud, soojad, helged ja armastavad suhted ongi mu praeguse eluetapi kõige sügavam ja erilisem väärtus, põrgusse need raamatud :)
Ja - oo, kui ilusad on inimesed ja oo, kui palju on mul veel õppida. Nii, et mitte ainult tänutunne, et nad olemas on, mitte ainult puhas rõõm nendest koosveedetud hetkedest, vaid lisaks ka elevil uudishimu uutest mõtetest, maailmadest, silmapiiridest. Ma pole päris kindel, kas sõprus katab kogu seda tunnetespektrit, kahtlustan, et nii mõnegi sõbraga soost sõltumata on vastastikune rõõm, tugi, mäng, ausus ja avatus lõpmatult lähenemas armastusele ja seda kogu mu 1,5-meetrisest privaattsoonist hoolimata.
Süütuse segane kontseptsioon
Kui üks noor Dorian võttis millalgi üllatuda, et kuidas ma küll saan kõige selle juures nii absurdselt süütu olla, siis tundus asjakohane talle eriti ebasüütu irve saatel näkku naerda ja kontekst, olgem ausad, töötas sel hetkel minu kasuks. Aga süütusel on tõesti sada varjundit, see on lihtsalt veider ja eriti piinlik on tunnistada, et tal oli ometigi üllatavalt õigus - nii nagu tema toona seda süütust silmas pidas. Jah, paljud kogemused on jäänud minust puutumata ja mitmes punktis olen paras Malle maalt: ei ole teinud seda, tõmmanud toda või joonud/söönud kolmandat, neljanda ja viienda kogemuspagasist rääkimata.
Aga samas ei tähenda see midagi. Jah, võibolla ma siis olen kuidagi loomupäraselt süütu /nagu üks mu tuttav, kes ulmelisest elubordellist siiras teaduslik huvi näol läbi jalutas, ilma, et ükski poripritse ta valgeid püksisääri oleks puudutanud/ või HOOPIS on asi selles, et olen loomupäraselt nii ürgpaheline, et mul puudub igasugune vajadus sellele lihtsalt asja enese pärast mingite lisakogemustega vunki juurde keerata?
Nagu ma niigi ei vahiks kõike uut ja huvitavat uudishimust roheliselt põlevate silmadega. Aga sellest hoolimata on mul mõned konkreetsed lisatingimused, mis otsustavad, kas ma tahan seda uut ja huvitavat ise proovida või piisab sellest, kui ma saan kellegi teise kaudu teada, kuidas see käib. Lisatingimused on siis enamvähem järgnevad: see uus ja huvitav asi ei hävita märkimisväärselt tervist, ei tekita kiiret sõltuvust, ei tekita midagi selgelt halba kellelegi teisele ja ma ei jää vahele, kui ma seda oluliseks pean.
Mingid süütusega eeldatavalt seotud eelarvamused, hoiakud, hinnangud? Mina küll mitte! Ausalt ei huvita. Vahelejäämise küsimus on pigem sellepärast, et ma ei taha mingil tegevusel lasta ennast kuidagi defineerida või kinni siduda, tahan olla see, kes ise otsustab, kellele midagi teada anda ja kellele mitte. Niipalju seda sotsiaalset adapteerumist ikka on, et ma võimalusel eelistan inimestele, kes asjadest nagunii tuimalt mustvalgelt aru saavad, kaigast mitte kätte anda ja nii ma siis seetõttu, sotsiaalsest mugavusest ja lisaks ka mingist viisakusest nende vastu lipsan pigem poolsalaja rebaserajale kui oma erinevust neile silma sülitan. Aga elu on näidanud, et seda mustvalget üldiselt tunnustatud arusaamist heast ja halvast ma päriselt ei jaga. Still - live and let live. Ma lihtsalt ei pea oluliseks iga väiksema tavanormidest irdumise pärast lipuvarrast maasse lüüa, rinnale taguda ja hüüda, et siin ma seisan ja teisiti ma ei saa - sellist sisemist absoluuti on minus ainult väga vähestel teemadel.
Kui on midagi, millel ma ennast vabatahtlikult defineerida lasen, siis see on uudishimu. Aga uudishimu ei käi tavaliselt mingite juurdunud tõekspidamiste kinnisilmse heakskiitmisega kokku lihtsalt. Ja kui ma ei võta seda tõekspidamist omaks alguses, minus puudub see hea-halb skaala, siis kuidas see, et ma aegajalt sellesama skaala järgi skandaalsekspeetavaid asju proovin, üldse süütusesse puutub (kui me eeldame, et see kvaliteet kuidagigi objektiivne on)? Seega, kuidas "kõik see", milles mind tolles naeruga pooleks vestluses süüdistati, saab üldse mind vähemsüütuks muuta?
Üldse see süütuse mõiste ongi kohutavalt keskaegne. Ma saan paremini aru, kui kasutataks sõnu nagu: kogenud/kogenematu või heasoovlik/pahatahtlik või tähelepanelik/mõtlematu või siis misiganes sõnu, mis viitavad inimese suhtele alkoholi, seksi, meelemürkide, kriminaaliga vms muu teemaga, mis nagu välistaks süütu olemise.
Aa, kohtulikus kontekstis on süütul (süüdioleku vastandina) täiesti mõte olemas aga mujal.. tundub veider.
Aga samas ei tähenda see midagi. Jah, võibolla ma siis olen kuidagi loomupäraselt süütu /nagu üks mu tuttav, kes ulmelisest elubordellist siiras teaduslik huvi näol läbi jalutas, ilma, et ükski poripritse ta valgeid püksisääri oleks puudutanud/ või HOOPIS on asi selles, et olen loomupäraselt nii ürgpaheline, et mul puudub igasugune vajadus sellele lihtsalt asja enese pärast mingite lisakogemustega vunki juurde keerata?
Nagu ma niigi ei vahiks kõike uut ja huvitavat uudishimust roheliselt põlevate silmadega. Aga sellest hoolimata on mul mõned konkreetsed lisatingimused, mis otsustavad, kas ma tahan seda uut ja huvitavat ise proovida või piisab sellest, kui ma saan kellegi teise kaudu teada, kuidas see käib. Lisatingimused on siis enamvähem järgnevad: see uus ja huvitav asi ei hävita märkimisväärselt tervist, ei tekita kiiret sõltuvust, ei tekita midagi selgelt halba kellelegi teisele ja ma ei jää vahele, kui ma seda oluliseks pean.
Mingid süütusega eeldatavalt seotud eelarvamused, hoiakud, hinnangud? Mina küll mitte! Ausalt ei huvita. Vahelejäämise küsimus on pigem sellepärast, et ma ei taha mingil tegevusel lasta ennast kuidagi defineerida või kinni siduda, tahan olla see, kes ise otsustab, kellele midagi teada anda ja kellele mitte. Niipalju seda sotsiaalset adapteerumist ikka on, et ma võimalusel eelistan inimestele, kes asjadest nagunii tuimalt mustvalgelt aru saavad, kaigast mitte kätte anda ja nii ma siis seetõttu, sotsiaalsest mugavusest ja lisaks ka mingist viisakusest nende vastu lipsan pigem poolsalaja rebaserajale kui oma erinevust neile silma sülitan. Aga elu on näidanud, et seda mustvalget üldiselt tunnustatud arusaamist heast ja halvast ma päriselt ei jaga. Still - live and let live. Ma lihtsalt ei pea oluliseks iga väiksema tavanormidest irdumise pärast lipuvarrast maasse lüüa, rinnale taguda ja hüüda, et siin ma seisan ja teisiti ma ei saa - sellist sisemist absoluuti on minus ainult väga vähestel teemadel.
Kui on midagi, millel ma ennast vabatahtlikult defineerida lasen, siis see on uudishimu. Aga uudishimu ei käi tavaliselt mingite juurdunud tõekspidamiste kinnisilmse heakskiitmisega kokku lihtsalt. Ja kui ma ei võta seda tõekspidamist omaks alguses, minus puudub see hea-halb skaala, siis kuidas see, et ma aegajalt sellesama skaala järgi skandaalsekspeetavaid asju proovin, üldse süütusesse puutub (kui me eeldame, et see kvaliteet kuidagigi objektiivne on)? Seega, kuidas "kõik see", milles mind tolles naeruga pooleks vestluses süüdistati, saab üldse mind vähemsüütuks muuta?
Üldse see süütuse mõiste ongi kohutavalt keskaegne. Ma saan paremini aru, kui kasutataks sõnu nagu: kogenud/kogenematu või heasoovlik/pahatahtlik või tähelepanelik/mõtlematu või siis misiganes sõnu, mis viitavad inimese suhtele alkoholi, seksi, meelemürkide, kriminaaliga vms muu teemaga, mis nagu välistaks süütu olemise.
Aa, kohtulikus kontekstis on süütul (süüdioleku vastandina) täiesti mõte olemas aga mujal.. tundub veider.
Friday, January 13, 2017
Veategemise ärategemine
Üks tark ja ilusate silmadega mees ütles mulle täna, et venelastel olevat tabav ütlus selle kohta, kui inimene ei taha endas viga näha: "Kehv tantsija süüdistab ikka põrandat". Päritolust johtuvalt ütles ta seda inglise keeles vene aktsenti üle võimendades ning see oli lisaks ütluse tabavusele ka tobedalt naljakas. Sellest hoolimata otse kümnesse.
See on kohati nii üllatav/naljakas/inimlik/häiriv, kui väga nii tehakse. Ei teagi, kas see tuleb puudulikust eneseanalüüsivõimest või sügavast oskamatusest ümbritsevat mõista. Teiste puhul on seda lihtsam märgata, siis rakendan kergematel juhtudel tüünet tolerantsi, raskematel juhtudel aga juba teatud üleolekutunnet või kärsitust.
Seda nõmedam on iseennast sellestsamast tabada - otsin õigustust sellest, et teine käitus valesti. Nii lihtne on asju nii tõlgendada, lüüa rusikaga rinnale ja öelda, et sõitke seenele, mina ei ole süüdi milleski. Samas, ma vähemalt mõnikord vähemalt püüan ennast sääraselt vääritult teolt tabada, endal kratist kinni võtta ja kasvada paremaks, kuigi see tähendab nii iseendale peeglis karmi pilguga otsa vaatamist, valusa tõe tunnistamist (ka raske) ja asja lahendamiseks aegajalt vastikult keerulist enesesundimist. No näiteks. Öelda selgelt välja, et "Ma tegin vea" on sõprade hulgas enesestmõistetav, aga see võib muutuda üllatavalt raskeks, kui tead, et kuulajad võivad olla halvasti meelestatud. Öelda see välja, mõistes, et see tõenäoliselt kõlab võimendatult ja võib ootamatu kokkujuhtumisena kinnitada seni alusetuid eelarvamusi, moonutab nende arusaamist sinust veelgi ning jääb suure tõenäosusega sulle mõneks ajaks märgina külge - ning on vähe, mida sa selle vastu teha saad... Kuni saad vähese vaevaga valida, kellega suhtled, siis ei ole see hull, aga kui suuremate kaotusteta ei saa, siis on see ikka paras eneseületus.
Sellepärast olengi ma enesega nii rahul, et sellega hakkama sain. Unetust ööst ja enese kallal näritud õhtust hoolimata. Oi, kui raske on seda teha suhtes, kus puudub suhtlust lihtsustav üksteisemõistmine ja usaldus.
Aga sellele eelneva õhtu kohta võib kogu ängist hoolimata öelda, et oo, kui imelised ja head võivad jälle mõned teised inimesed olla. Nii ei ole mul lihtsalt enam õigustust ülearu põdeda või selles mures marineerida, kui mind niiviisi kuulatakse, toetatakse, arutatakse, süvenetakse, analüüsitakse, lahendatakse, kätt hoitakse (ja mitte ainult hoitakse, oi...). Saad kõik need kägistavad happeniidid enda rinnust lahti harutada, üle vaadelda, aru saada, kuidas asjad objektiivsemas vaates on ja iga niidi niiviisi ükshaaval ära lahendada. See kogemus, et jah, tõesti, ma ei olegi naiivselt sinisilmne, kui usun, et need, keda oma inimeseks pean, raskel hetkel tulevad ja toetavad. Üleeilne kinnitas, et seda tehakse ka siis, kui ma veel otseselt abi ei ootagi, sest saan ise ka aru, et jama, millega tegelen, on üsna väike ja jõukohane.
Jah, löödi üheks õhtuks mind natukeseks mõlki... ma ju TEAN, et järgmiseks hommikuks saan iseendaga hakkama ja olen jälle enamvähem okei. Ja järgmiseks õhtuks on see juba kaugel selja taga ja olen jälle rõõmus. See üks õhtu ägisemist ja kahtlusi ja valutamist tuleb lihtsalt välja kannatada. Fast regeneration. Aga ei... tullakse, ollakse päriselt ja olemas ja ma ei lahenda seda üksi - me lahendame koos. Mõni tähelepanu on nii soe, et see on lausa kiirgav. Eriline kogemus.
Kui ma suudaksin kuidagigi väljendada tänulikkust kõige selle eest, siis ma teeksin seda. Aga ehk piisab lihtsalt inimeseks olemisest, mina ise olemisest nende inimeste jaoks, tore mõelda, et see ongi see päris väärtuste vahetus.
See on kohati nii üllatav/naljakas/inimlik/häiriv, kui väga nii tehakse. Ei teagi, kas see tuleb puudulikust eneseanalüüsivõimest või sügavast oskamatusest ümbritsevat mõista. Teiste puhul on seda lihtsam märgata, siis rakendan kergematel juhtudel tüünet tolerantsi, raskematel juhtudel aga juba teatud üleolekutunnet või kärsitust.
Seda nõmedam on iseennast sellestsamast tabada - otsin õigustust sellest, et teine käitus valesti. Nii lihtne on asju nii tõlgendada, lüüa rusikaga rinnale ja öelda, et sõitke seenele, mina ei ole süüdi milleski. Samas, ma vähemalt mõnikord vähemalt püüan ennast sääraselt vääritult teolt tabada, endal kratist kinni võtta ja kasvada paremaks, kuigi see tähendab nii iseendale peeglis karmi pilguga otsa vaatamist, valusa tõe tunnistamist (ka raske) ja asja lahendamiseks aegajalt vastikult keerulist enesesundimist. No näiteks. Öelda selgelt välja, et "Ma tegin vea" on sõprade hulgas enesestmõistetav, aga see võib muutuda üllatavalt raskeks, kui tead, et kuulajad võivad olla halvasti meelestatud. Öelda see välja, mõistes, et see tõenäoliselt kõlab võimendatult ja võib ootamatu kokkujuhtumisena kinnitada seni alusetuid eelarvamusi, moonutab nende arusaamist sinust veelgi ning jääb suure tõenäosusega sulle mõneks ajaks märgina külge - ning on vähe, mida sa selle vastu teha saad... Kuni saad vähese vaevaga valida, kellega suhtled, siis ei ole see hull, aga kui suuremate kaotusteta ei saa, siis on see ikka paras eneseületus.
Sellepärast olengi ma enesega nii rahul, et sellega hakkama sain. Unetust ööst ja enese kallal näritud õhtust hoolimata. Oi, kui raske on seda teha suhtes, kus puudub suhtlust lihtsustav üksteisemõistmine ja usaldus.
Aga sellele eelneva õhtu kohta võib kogu ängist hoolimata öelda, et oo, kui imelised ja head võivad jälle mõned teised inimesed olla. Nii ei ole mul lihtsalt enam õigustust ülearu põdeda või selles mures marineerida, kui mind niiviisi kuulatakse, toetatakse, arutatakse, süvenetakse, analüüsitakse, lahendatakse, kätt hoitakse (ja mitte ainult hoitakse, oi...). Saad kõik need kägistavad happeniidid enda rinnust lahti harutada, üle vaadelda, aru saada, kuidas asjad objektiivsemas vaates on ja iga niidi niiviisi ükshaaval ära lahendada. See kogemus, et jah, tõesti, ma ei olegi naiivselt sinisilmne, kui usun, et need, keda oma inimeseks pean, raskel hetkel tulevad ja toetavad. Üleeilne kinnitas, et seda tehakse ka siis, kui ma veel otseselt abi ei ootagi, sest saan ise ka aru, et jama, millega tegelen, on üsna väike ja jõukohane.
Jah, löödi üheks õhtuks mind natukeseks mõlki... ma ju TEAN, et järgmiseks hommikuks saan iseendaga hakkama ja olen jälle enamvähem okei. Ja järgmiseks õhtuks on see juba kaugel selja taga ja olen jälle rõõmus. See üks õhtu ägisemist ja kahtlusi ja valutamist tuleb lihtsalt välja kannatada. Fast regeneration. Aga ei... tullakse, ollakse päriselt ja olemas ja ma ei lahenda seda üksi - me lahendame koos. Mõni tähelepanu on nii soe, et see on lausa kiirgav. Eriline kogemus.
Kui ma suudaksin kuidagigi väljendada tänulikkust kõige selle eest, siis ma teeksin seda. Aga ehk piisab lihtsalt inimeseks olemisest, mina ise olemisest nende inimeste jaoks, tore mõelda, et see ongi see päris väärtuste vahetus.
Wednesday, January 4, 2017
Lihtsalt üks mõttepoeg, täiesti toimetamata
Töövõtuvestluste kogutud tarkuseteread.
- Keskendumine ühele on oluline ja multidistsiplinaarsus on tähtis. Keskendu neist ühele.
- Kuni inimene endale ise päriselt ei meeldi, siis on tema maailmas nii palju asju sitasti, et endal võtab silme eest kirjuks ja teised veenab ka ära.
- Ka kõige veendunum tõde on subjektiivne, aga see on ainus, mis meil on.
Saturday, December 31, 2016
Ligimeseaitamisest
Nojah, see heategevustegevuste laine jõulude ajal tõstis selle hea tegemise mõtte kuhugi kuklasse tiksuma, sest ma tabasin mingi olulise äratundmise iseenese head tegemise ajaloos, milles võib olla mingeid üldinimlikke jooni.
Ühest küljest olen ma head tegemise suhtes olnud algusest peale pisut kohmetu, mulle ei ole kunagi meeldinud selle eest ülearu tunnustada või kiita saada, see tundub kuidagi kohatu ja kui see tunnustamine ongi ootamatult mu peale juhtunud, ei tunne ma ennast üldse edeva või kõrvust tõstetuna, pigem vastupidi, häbeliku ja pisut piinatuna, et okeiokei, räägime nüüd millestki vähemebamugavast. Mis on minusuguse tähelepanuhoora (no inglise keeles kõlab see sõna paremini...) jaoks küll päris üllatav seisund. Sellele lisandub ka soov mitte panna teist inimest kuidagi tundma, et ta on mulle (tänu) võlgu. Sellepärast püüan ma tavaliselt ka konteksti teise jaoks võimalikult kergeks kujundada ning ütlen selle asemel, et jätsin tema pärast kauaoodatud teatrietendusele minemata, et ei-ei, mul oligi täiesti vaba õhtu ja igav pealegi, nii et hoopis tema tegi mulle teene, et mulle tegevust pakkus.
Mida lähedasem on inimene, seda enesestmõistetavam on aitamine - teed ja ei oota mingit tänu, sest ... nojah, see sisaldub enesestmõistetavuse definitsioonis ilmselt. Ja õnneks on mu pere ja sõbrad niivõrd palju normaalsed eestlased, et ei hakka mind mingi tänutseremooniaga grillima. Parimal juhul viskavad mingi elegantselt debiilse nalja ja kõik on rahul. Sest kuna nende aitamine on enesestmõistetav, nad on minu hõim ja mulle olulised, siis see, et ma aitan, on minu isiklik otsus ja minu isiklik hinnang oma suutlikusele, ajale, muudele ressurssidele. Kui hinnang ütleb, et ei saa, siis ma ju ei aitaks. Kopsupõletikus ma ju ei lähe kellelegi appi puid laduma? Kui tulin, siis järelikult ise otsustasin, sain ja tahtsin. Ja selles otsuses sisaldub ka olulisel määral puhast omakasu: see inimene on mulle tore ja tähtis, ma saan temaga suhtlemisest nii palju positiivset, et see, kui ma teda selle juures aitan, on äärmiselt väheoluline. Mu hõimu kuuluvad sellised inimesed, kellega suhtlemine rikastab mind ka siis, kui ma peaksin öösel magusamast unest ärkama ja neile kuhu kuradisse appi sõitma. Või kuude kaupa amatöörpsühholoogi teenust pakkuma.
Ja seal ei ole isegi seda kaalutlust, et mina täna sulle ja ehk siis sina homme mulle. Ei, pigem lihtsalt - teen, sest mul on seda praegu tore teha. See, et minu hõimus on valdavalt sellised inimesed, kes mind vajadusel toetavad, on niigi teada ja elu on seda ka kinnitanud. See on olemuslik alus, mitte igapäevane tehing. Seega on mu head tegemise otsus ka tehingulistest kaalutlustest suhteliselt vaba.
See aitamiseotsus sünnib enamasti ikka sisetunde pealt. Näiteks annan ma laenugi ainult nii olulisele inimesele, kellele oleksin nõus sisuliselt selle raha ka kinkima. Kui laenuküsija sellesse kategooriasse ei tõuse, siis elan talle lihtsalt kaasa, aga vaba raha mul parajasti lihtsalt pole. Mis on ka puhas tõde. Raha laenamine on väga lihtsustatud näide, täpselt sama sisetundeseier liigub ka oma aja investeerimisel. Nii enesekeskne olen ma küll, et kui seier ütleb, et ma ei taha aidata, siis ma ei aita ja ei põe ka, sest mul on täieline õigus nii otsustada. See ei peagi olema potentsiaalselt terendav doonorsuhe, mille suhtes ma tänu elutervele isekusele siiski olemuslikult allergiline olen, see võib samahästi olla lihtsalt vales läheduseastmes inimene, kes sel hetkel ootab minult liiga palju. Igasugunegigi survestamine mõjub mulle üldiselt hoopis vastupidi, nii et see ka ei tööta. Nii, et kui otsus on ei, siis lihtsalt - nii on.
Ja kui see otsus on jah, siis võtan ma selle eest nii täiemahulise vastutuse, et kuigi minust olgu kaugel soov kedagi solvata tänu tagasi lükates, siis sisuliselt ei tunne ma sugugi, et oleksin selle ära teeninud. Ma ei aita (üldjuhul ja valdavalt) sellepärast, et ma ei suutnud "ei" öelda, ma aitan sellepärast, et mulle meeldib. Seega on ka küllaltki garanteeritud, et ma ei tee seda ju vähimalgi määral kuidagi enda arvelt, vastupidi, see on puhas rõõm. Kas selle eest, mida sa ise tahad teha ja mis sulle endale nii palju positiivset pakub, oleks üldse sünnis veel üle tänatud saada?
Ühest küljest olen ma head tegemise suhtes olnud algusest peale pisut kohmetu, mulle ei ole kunagi meeldinud selle eest ülearu tunnustada või kiita saada, see tundub kuidagi kohatu ja kui see tunnustamine ongi ootamatult mu peale juhtunud, ei tunne ma ennast üldse edeva või kõrvust tõstetuna, pigem vastupidi, häbeliku ja pisut piinatuna, et okeiokei, räägime nüüd millestki vähemebamugavast. Mis on minusuguse tähelepanuhoora (no inglise keeles kõlab see sõna paremini...) jaoks küll päris üllatav seisund. Sellele lisandub ka soov mitte panna teist inimest kuidagi tundma, et ta on mulle (tänu) võlgu. Sellepärast püüan ma tavaliselt ka konteksti teise jaoks võimalikult kergeks kujundada ning ütlen selle asemel, et jätsin tema pärast kauaoodatud teatrietendusele minemata, et ei-ei, mul oligi täiesti vaba õhtu ja igav pealegi, nii et hoopis tema tegi mulle teene, et mulle tegevust pakkus.
Mida lähedasem on inimene, seda enesestmõistetavam on aitamine - teed ja ei oota mingit tänu, sest ... nojah, see sisaldub enesestmõistetavuse definitsioonis ilmselt. Ja õnneks on mu pere ja sõbrad niivõrd palju normaalsed eestlased, et ei hakka mind mingi tänutseremooniaga grillima. Parimal juhul viskavad mingi elegantselt debiilse nalja ja kõik on rahul. Sest kuna nende aitamine on enesestmõistetav, nad on minu hõim ja mulle olulised, siis see, et ma aitan, on minu isiklik otsus ja minu isiklik hinnang oma suutlikusele, ajale, muudele ressurssidele. Kui hinnang ütleb, et ei saa, siis ma ju ei aitaks. Kopsupõletikus ma ju ei lähe kellelegi appi puid laduma? Kui tulin, siis järelikult ise otsustasin, sain ja tahtsin. Ja selles otsuses sisaldub ka olulisel määral puhast omakasu: see inimene on mulle tore ja tähtis, ma saan temaga suhtlemisest nii palju positiivset, et see, kui ma teda selle juures aitan, on äärmiselt väheoluline. Mu hõimu kuuluvad sellised inimesed, kellega suhtlemine rikastab mind ka siis, kui ma peaksin öösel magusamast unest ärkama ja neile kuhu kuradisse appi sõitma. Või kuude kaupa amatöörpsühholoogi teenust pakkuma.
Ja seal ei ole isegi seda kaalutlust, et mina täna sulle ja ehk siis sina homme mulle. Ei, pigem lihtsalt - teen, sest mul on seda praegu tore teha. See, et minu hõimus on valdavalt sellised inimesed, kes mind vajadusel toetavad, on niigi teada ja elu on seda ka kinnitanud. See on olemuslik alus, mitte igapäevane tehing. Seega on mu head tegemise otsus ka tehingulistest kaalutlustest suhteliselt vaba.
See aitamiseotsus sünnib enamasti ikka sisetunde pealt. Näiteks annan ma laenugi ainult nii olulisele inimesele, kellele oleksin nõus sisuliselt selle raha ka kinkima. Kui laenuküsija sellesse kategooriasse ei tõuse, siis elan talle lihtsalt kaasa, aga vaba raha mul parajasti lihtsalt pole. Mis on ka puhas tõde. Raha laenamine on väga lihtsustatud näide, täpselt sama sisetundeseier liigub ka oma aja investeerimisel. Nii enesekeskne olen ma küll, et kui seier ütleb, et ma ei taha aidata, siis ma ei aita ja ei põe ka, sest mul on täieline õigus nii otsustada. See ei peagi olema potentsiaalselt terendav doonorsuhe, mille suhtes ma tänu elutervele isekusele siiski olemuslikult allergiline olen, see võib samahästi olla lihtsalt vales läheduseastmes inimene, kes sel hetkel ootab minult liiga palju. Igasugunegigi survestamine mõjub mulle üldiselt hoopis vastupidi, nii et see ka ei tööta. Nii, et kui otsus on ei, siis lihtsalt - nii on.
Ja kui see otsus on jah, siis võtan ma selle eest nii täiemahulise vastutuse, et kuigi minust olgu kaugel soov kedagi solvata tänu tagasi lükates, siis sisuliselt ei tunne ma sugugi, et oleksin selle ära teeninud. Ma ei aita (üldjuhul ja valdavalt) sellepärast, et ma ei suutnud "ei" öelda, ma aitan sellepärast, et mulle meeldib. Seega on ka küllaltki garanteeritud, et ma ei tee seda ju vähimalgi määral kuidagi enda arvelt, vastupidi, see on puhas rõõm. Kas selle eest, mida sa ise tahad teha ja mis sulle endale nii palju positiivset pakub, oleks üldse sünnis veel üle tänatud saada?
Friday, December 30, 2016
Puudutused
Oo, ma leidsin Ta üles, kui lahe!
Lihtsalt üks õpetaja, kellega (paraku õige põgusalt) kokku puutusin esimestes klassides, kui ma elust ja inimestest veel ulmeliselt vähe teadsin. Aga Ta oli nii eriline, et minu alaealisest ignorantsist hoolimata jäi see põgus kokkupuude meelde ja oli tähtis. Temas oli selline maagia/jõud/sära/teadmine/helgus, et mul on siiani vaimusilmas selged pildid, kuidas Ta klassi ees seisab ja naeratab. Metsikult ilus oli ta pealekauba.
Ja siis kõik need ooo-sosinad tema kohta, et viis last! tippsportlane! näitleja! mees surnud! ... mida kõike veel, mis teda tavalistest inimestest (või kasvõi normaalsetest algklasside vene keele õpetajatest, kui selline stereotüüp peaks olemas olema) eraldas. Pooljumal? Nõid? Aga need sosinad lisasid Talle lihtsalt veel salapära juurde, tegelikult oleks piisanud lihtsalt sellest, kes Ta oli. Sellest, et vene keele tunnis kustutasime tuled ja kuulasime vihma sabinat aknaklaasil. Või sellest, et Ta korraldas meie kooli kinoseansid ja aegajalt käisime tundide ajal hoopis väga häid filme vaatamas. Või sellest, et laulsime sõnade mehaanilise tuupimise asemel helgemate vene filmide laule ja sõnavara laienes hoopis teisel viisil nagu iseenesest. Või sellest, et Ta aegajalt rääkis meile selliseid asju elust, mida ükski õpetaja... nojah, ei pidanud kooliprogrammi kuuluvaks.
Kahtlustan, et mõjutas mind rohkem kui oskan arvatagi. Õpetajaid on igasuguseid. On tuhme ja töllakaid ja enamvähem normaalseid ja täitsa okeisid ja siis on mõned, kes inspireerivad ja siis on Aime Piirsalu, kõikidest stereotüüpidest, kastidest ja eeldustest nii imetlusväärselt väljas, et lisaks "Kapten Granti laste" venekeelsele filmilaulule jäi sellest ammusest põgusast puudustest minu tüveringidesse üks mu inimeseksolemise ideaalidest, targast, tugevast ja ilusast nõidnaisest.
Selline naine!
Lihtsalt üks õpetaja, kellega (paraku õige põgusalt) kokku puutusin esimestes klassides, kui ma elust ja inimestest veel ulmeliselt vähe teadsin. Aga Ta oli nii eriline, et minu alaealisest ignorantsist hoolimata jäi see põgus kokkupuude meelde ja oli tähtis. Temas oli selline maagia/jõud/sära/teadmine/helgus, et mul on siiani vaimusilmas selged pildid, kuidas Ta klassi ees seisab ja naeratab. Metsikult ilus oli ta pealekauba.
Ja siis kõik need ooo-sosinad tema kohta, et viis last! tippsportlane! näitleja! mees surnud! ... mida kõike veel, mis teda tavalistest inimestest (või kasvõi normaalsetest algklasside vene keele õpetajatest, kui selline stereotüüp peaks olemas olema) eraldas. Pooljumal? Nõid? Aga need sosinad lisasid Talle lihtsalt veel salapära juurde, tegelikult oleks piisanud lihtsalt sellest, kes Ta oli. Sellest, et vene keele tunnis kustutasime tuled ja kuulasime vihma sabinat aknaklaasil. Või sellest, et Ta korraldas meie kooli kinoseansid ja aegajalt käisime tundide ajal hoopis väga häid filme vaatamas. Või sellest, et laulsime sõnade mehaanilise tuupimise asemel helgemate vene filmide laule ja sõnavara laienes hoopis teisel viisil nagu iseenesest. Või sellest, et Ta aegajalt rääkis meile selliseid asju elust, mida ükski õpetaja... nojah, ei pidanud kooliprogrammi kuuluvaks.
Kahtlustan, et mõjutas mind rohkem kui oskan arvatagi. Õpetajaid on igasuguseid. On tuhme ja töllakaid ja enamvähem normaalseid ja täitsa okeisid ja siis on mõned, kes inspireerivad ja siis on Aime Piirsalu, kõikidest stereotüüpidest, kastidest ja eeldustest nii imetlusväärselt väljas, et lisaks "Kapten Granti laste" venekeelsele filmilaulule jäi sellest ammusest põgusast puudustest minu tüveringidesse üks mu inimeseksolemise ideaalidest, targast, tugevast ja ilusast nõidnaisest.
Selline naine!
Subscribe to:
Posts (Atom)