Lugupidamine loob teelahkme

Arvamuste paljusus mulle meeldib, see, et igalühel on oma tõde, ning hea tahte korral on võimalik korraks näha teise inimese maailma ja mõista, et miks tema tõde seal maailmas toimida võib. Kui nende kahe erineva tõe vahel on vaja kompromiss leida, siis on seda sisuliselt raske teha, kui sa nende tõdede kontekstist aru ei saa. Aga heal tahtel on minu jaoks kaks olulist eeldust:

1. vastastikune lugupidamine.

2. see erinev tõde pole vaenulik minu pere või hõimu suhtes. Kui see peaks nii olema, pole ma üldse eriti headtahtev või tolerantne. (Endavastast vaenulikkust kannatan oluliselt kõrgema kraadini, sest väiksemad asjad ei lähe mulle eriti pihta, aga eks mingil hetkel tuleb siin ka piir ette.)

Aga see teine eeldus on lihtsalt juriidilise korrektsuse mõttes öeldud, sest tavaliselt on küsimus ikkagi lugupidamises.

Kui mul seda lugupidamist vestluspartneri vastu mingil põhjusel (enam) ei ole, siis jääb puudu just see hea tahe, mis on hädavajalik, et panustada väikesessegi lisapingutusse teise maailma mõista. Mõistmise asemel võib sellisel juhul kirjutada: "selle pingutuse tulemus ei ole äärmiselt tõenäoselt nähtud vaeva väärt.".

Viimasel ajal on mul üks üllatav kogemus, kus inimene oma täiesti kolmandast allikast tulnud stressi isiklikult ja otseselt minu suunas prahvatab, mis mulle selgesti väga ei sobi, sest meie suhe ei ole sel tasemel, et peaksins selliseid asju välja kannatama. See on lugupidamisega nii mitmel viisil seotud. Kui keegi käitub nagu jonniv laps, siis on sellel olukorral potentsiaali minu lugupidamist tema vastu mõjutada. Ja see on omakorda kiigeteljeks sellele, kuidas ma temaga suhtlen.

Vaimne kärsitus on esimene samm lugupidamatuse suunas.

Ning, nagu öeldud, kui nende sammudega on jõutud sügava lugupidamatuse tasemeni, ei ole sellel suhtel minu seisukohast enam mõtet. Küll aga on kuratlikult põnev olukord, kui on suhtlusekonflikt, mingi veider möödarääkimisefenomen, kuid mul on sügav ja siiras lugupidamine inimese suhtes.

Ja põnevad olukorrad mulle jälle meeldivad.

PS: see kõlab, nagu oleks mul viimasel ajal tohutult konflikte, mis tegelikult pole üldse nii, vastupidi. Täiega vastupidi (ooo...), aga viimase 4 kuu jooksul on sündinud 1,5 põgusat olukorda, kus ma tunnen, et nääh. Ei ole vast kõige hullem statistika.

Mingid seisukohad ja ausad ülestunnistused

• Mõnikord meeldib mulle jälgida inimesi, kes mulle ei meeldi. See on ühtaegu päris õpetlik ja üksjagu naljakas. Või oleks "meelelahutuslik" ausam sõna? Samas - need on narri naljad, mis on tapvalt tõsine teema läbini.
• Mõnikord on mul raskusi sotsiaalsete vanusenormide arvestamisega. Ma ei saa neist päriselt aru, kuigi ma muidugi tean, et nad olemas on. 
• Kui mulle keegi pööraselt meeldib, võiksin ennast kahtlustada selles, et jumaldan iseenese peegelpilti, kui mus samavõrd joontega, mis meis on ühised, ei põhjustaks tobedat eufooriat jooned, mis on täiesti erinevad.
• Tuli ja tuul. See mõte meeldib mulle nii kohutavalt, et see otsib üha uusi ja uusi väljendusi. Eneseanalüüs - tore, aga kaua sa seda naba nokid. Lohesurf, veelgi enam, kirrrglik lohesurf võiks olla selle kombinatsiooni imeline väljund. Vabadus, oht, võistluslikkus, jõud, mäng, ilusad noored mehed... No ausalt, miks ma nii kaua ootasin üldse?
• Ma värvisin juuksed tulbipunaseks ainult selleks, et neid mitte kohe roheliseks värvida.

Sõnade kuldne kuub

Oluliste ja lähedaste sõnad katavad mu üllatunud õlgu nagu kuldsest villast kuub. Ja mitte selles mõttes, et raske ja külm. Vastupidi: soe, pehme ja kumav. Oi. Kui ootamatu. Ja kui nauditav on sellistel hetkedel olla nii kohmetu, et elegantselt sügavmõtteliste, et samas siiraste tänusõnade asemel puterdan midagi eriti ebaväärilist. Sest kuigi ma suhtun iseendasse sõbraliku tunnustusega, olen täiesti teadlik oma vigadest, mida on üksjagu. Seetõttu ei oska ma sellist kumamist sugugi enesestmõistetavalt võtta.

Ja siis on üks nüanss veel: kui seda kulda ja karda saab liialdavalt palju või on seda liiga minukaugelt, siis võib juhtuda, et ajan pakutud kuldse kesta seljast maha nagu madu vana naha. Kui erinevus minu ja nähtud minu vahel muutub liiga suureks, ei pea ma õigeks seda omaks nimetada. Mitte, et ma oleksin sellest keeldudes vähem väärt või ebatäiuslik - olen täiuslik teistmoodi, sõltumatult, kaugelt ja kasvõi poriselt, kui vaja. Lihtsalt sellel konkreetsel idealiseeritud kujul pole tegeliku minuga erilist seost. Jäägu minust kaugele jultumus segada kedagi tema enese väljamõeldud ebajumala kummardamises, aga ma ei pea seda rolli omaks võtma või üritama ennast selle järgi ümber kujundada.

(Jajaa... tegelikult on see "jäägu minust kaugele jultumus" ikka äärmine võltsvagadus, sest, teadagi, jultumus ei ole minust kuigi kaugel ja oi, kuidas ma olen seda aegajalt kasutanud just selleks, et segada kellelgi mulle sobimatut piparkoogivormi peale vajutamast, olgu see või kuldne. Oo, kui sügavalt ma naudin ikka veel mälestust sellest hetkest, kui ajasin puhtast trotsist ja liiga pikast viisakast vaikimisest lõpuks sarved välja ja teatasin uuseliidi peenutsevalt korralikus autoseltskonnas ühe igavamatsorti kirikumuusika kohta, et minu jaoks on see lihtsalt üks vaimuvaene kristlik ulgumine. Järgnev 40 sekundit vaikust oli seda peenhäälestatud matslust väärt ja kuigi ma olin sellega lõpuks ometi ühe järjekordse koormava kuldse kesta, mille kuju üldse mulle ei sobinud, lõpuks maha ajanud ja avalikult hambaid näidanud, tundsin ma ennast piisavalt täiuslikuna edasi. See, et mu täiuslikkus sellesse konteksti enam ei sobinud, oli siililegi selge ja ainult edasise vormistamise küsimus.)

Küll aga, kui mind selle kuldse kuuega niiviisi ootamatult tabatakse (sest ootamatu on see alati) ja ma märkan sügava rabatusega, et seekordse piirjooned kattuvad tõesti minu omadega, nii nagu ennast näen, lihtsalt on palju kuldsemad, siis - sellest sügavamat komplimenti on raske välja mõelda või elada või öelda, see võtab sõnatuks. Ongi minu piirjooned, ongi minu mina, aga musta-valge segu ja hallitoonse asemel läbi tema silmade nii kumav.

Ja siis on mõned eriti säravad sõnad selle kuue nööpideks, mida aegajalt sõrmeotstega puudutada; ja mõned eriti tõsised sõnad on aurahadeks rinnas, mis täidavad mind halvastivarjatud uhkusega ning üdini sügava rahuga. See asi on hästi tehtud, see asi on tõesti minu. Jah.

Armastus selle eri viisides ja laadides on kõige võimsam ravim universumi külma tühjuse vastu. (Ei ole välistatud, et kunagi saavutan mingi nägemise kõrgema taseme, mis väidab tõsimeeli, et kõik on üks, kaasa-arvatud need kaks.)

Aga hetkel las ma kannan seda kuldset kuube häbelikkusest ajutiselt võitu saades, ja seda usaldusest-lugupidamisest selle kuma nägija(te) vastu ja arvan end kõige kõiksuse vastu kaitstud olevat. Rikastatud eriliste inimeste imeliste puudutuste, sõnade ja silmapilkude läbi.

Kuningas ei ole alasti, mõnikord katab teda nähtamatu kuldne kuub.

Üks inimene ütles 2

Tegelikult ta ei öelnudki seda, arutasime elu, mina maailma paremaks muutmise aspektist, tema isikliku elu kujundamisest. Rääkisime peaaegu mööda, õnneks silmapaistev "taipulikkus" ja vastastikuse heaolu õrn hoidmine panid meid märkama erinevat fookust.

Muidugi on tal õigus. Tema on praktik ja teeb, mina olen rohkem abstrakt ja otsin kontseptsiooni, tunnen mõnu olukorra teoreetilistest lahendustest. Ja kui lahendus on välja mõeldud, kaob oluline osa motivatsioonist seda teostada. Sest uudishimu on rahuldatud, ma juba TEAN, kuidas käib, las keegi tubli ja usin teeb ära. 

Pff. Nii ma siis lendangi nagu jumala vaim vee peal ja loodan, et mõte ja sõna midagi muudavad. Kuidas saab sellist tegudelaiskust säilitada, olles ise nii suurest kogusest inseneridest ümbritsetud?

(Võibolla sellepärast insenerid mind nii tohutult paeluvadki? Nende päris-praktiline loovus on minusugusele teoreetikule rabavalt imetlusväärne.)

Aga tema lähenemine on nii palju parem kui minu oma. Mis õigus oleks mul parandada maailma, kui ma iseenese elu parandamisega hakkama ei saa? Mida on mul teistele õpetada, kui ma ise ei ole oma ideede elav kehastus? Enne, kui saan maailma parandama hakata, pean oma õigust selleks oma elu parandamisega tõestama - ja hetkel ei ole ma sugugi veel nii kaugel. Kuigi üldiselt on elu lill ja ise ka pigem happy-go-lucky, tean ma väga hästi mitut asja, mida olen eneses ja oma maailmas tahtnud paremaks, aga pole õnnestunud. Nii, et võtkem seda siis kui suure maailma parandamise harjutust väikesel mudelil. Kui saan seda, siis võin ka suuremalt.

Lihtne asi välja mõelda, aga miks kuradi pärast  peab see tegemine nii raske olema? Väljakutse, mida võtta :)

Üks inimene ütles

et ta ei tahagi ühest mõtteviisist edasi kuulata, sest see võiks teda mõjutada ja seda ta ei soovi.

Oo, kui huvitav mõte! Nii uus kontseptsioon minu jaoks. Leides midagi, mis radikaalselt erineb sellest, millisena mina tajun enese ja maailma suhet, on sellel kohe kaks mind tohutult lummavat mõju:

- esiteks on ooo-kui-põnev lummus selles, et üks täiuslik maailmasüsteem (sest seda inimesed minu  jaoks üldiselt on, kui nad on jätkusuutlikud) on teinud niivõrd erineva valiku kui mina, kuid on ikka tasakaalus. Esiteks süvendab see mu erisuste aktsepteerimist ja respekti selle vastu, kuivõrd erinevad võivad toimivad maailmasüsteemid siiski olla. Teiseks tahaksin ma tohutult teada - kuidas see käima? Kuidas see süsteem tasakaalus on? Milline on see teine tasakaal? Mu ajurakud löövad nurru ja siis sellest see tulebki, et pommitan inimest lakkamatute küsimustega.

- teiseks aitab see mul iseennast paremini näha, sest tihti selgub, et enne radikaalselt erineva võimaluse praktilist rakendust nägemata (noh, teoreetiliselt olen ma ta tõenäoliselt läbinud, kuid kõrvale tõstnud kui minu süsteemi sobimatu, seega teoreetiliselt vähemoptimaalse - aga seda ainult minu maailma eelvalikutega piiratud tingimustes) ei ole ma päriselt endale teadvustanud, mis on minu valik ja mida see tähendab. Seega - erinevused on huvitavad ja lisaks sellele mõistan ka ennast paremini, näen ennast nende taustal paremini.

Seega tegelesin kahe mõttega korraga: miksmiksmiks ta ei taha lihtsalt toorest uudishimust teada, mida teised arvavad/ mingid süsteemid stamplahendustena välja pakuvad; ja miksmiksmiks on minu jaoks nii enesestmõistetav seda teada tahta.

Võibolla on vastus selles, et mind by default ei mõjuta. Et ma näengi kõiki teisi mõttekonstruktsioone nagu hüpoteese, mida ma võin omaks võtta, kui tahan, aga kui ei taha, siis sugugi ei pea.

Võibolla ongi siis öeldud sõna jõud teiste jaoks suurem? Või on siis valmismõeldud struktuuride võlu niivõrd lummav, et tahes-tahtmata võib inimene sinna sisse libiseda? VÕI olen ma äkki nii sinisilmne, et enesele märkamata võtan omaks öeldud sõnu ja valmismõeldud mõtteid, ilma et oleksin need enese omaks teinud - ja ei saa sellest ise arugi?

Näiteks nagu mulle kohe haakus see elementidemõte? KUI läbini ma selle ikka tunnetasin ja KUI lihtsalt ma varem valmismõeldu kasutusele võtsin? Siinkohal oleks ju irooniline seda kasutada ja öelda, et oo, ma olen sõltumatu nagu tuul - kui ei meeldi, ei ole mul raskusi minema lennata; ja agressiivne nagu tuli - kui ei meeldi ja lahkuda ei saa, ei ole mul raskusi takistusi hävitada.

Naeran iseenda üle.

Ajul on mõnus.

Nii palju mõtteid ühest õhtust

See oli jälle üks väga eriline õhtu (hullude õhtute jumal on minu vastu viimasel ajal tõesti lahke). Ma olen küll mitmel viisil vabalt ekstrovert, kuid mingil hetkel saab minugi kann triiki täis ja siis on vaja veidi eemale tõmbuda, korraks kaugemale lennata, et seda kõike rahulikult läbi mõelda. Ja ka see tunne on jaburalt hea, nagu tuleksid metsast kuhjaga seeni täis korviga, et neid siis peale kosutavat tassi head kohvi ükshaaval ettevaatlikult kätte võtta, hoolega üle vaadata ning kaaluda, mida igaühega kõige parem oleks peale hakata.

Lihtsalt mingid mõtted:

- kõige nauditavam on suhelda inimesega, kellega on olemas nii üheseltmõistetav ühisosa kui piisavalt palju erinevusi, olgu need kasvõi vastandlikud. Siis on olemas nii lihtne mõistmisesild (või tüüne vahemaandumispaik) ja samas on nii palju uut ja huvitavat, mis mõlema maailma silmapiiri laiendab.

- sõprus, kus saad täie usaldusega avatud olla ka selles 1%, selles lapsikus-tobedas-häbenemistväärivas reaktsioonis, mida varjatakse ka lähedastes suhetes, on uskumatult eriline väärtus. Eriti, kui selline täielik usaldus on vastastikune... Saab isegi öelda, et tead, piinlik, aga sel hetkel käis väike kole kadedusesähvatus hingest läbi, täitsa nõme oli. Ja sa saad seda öelda, teades, et sind mõistetakse õigesti ja seda ei hakata üle tähtsustama. Et korraga ei muutu see 1% kõige olulisemaks osaks sellest hetkest.

- jah, mu energiatunnetus ongi teistsugune. Ma ikkagi tõesti-tõesti ei oska sõbratasandil seda füüsilise puudutuse värki. Ei ole lihtsalt kallistaja tüüp, isegi kui ma siiralt väga püüan. Kaasaelamine - jah; elu arutamine - jah, jah, palun kirssidega ja kasvõi hommikuni, magan püstijala kui vaja ja arutame edasi; siiras ja sügav rõõm koosolemisest, tänutunne, et mul on selline sõber; hea tunne, kui saan tema ellu ka head tuua - kõik see. Aga kallistamisega on nii, et olen 20 aasta jooksul õppinud meeldivana võtma seda tervituse- ja lahkumise k.... noh, seda asja, kui see kestab limiteeritud sekundid ja kui ma tõesti olen pööraselt rõõmus, kui seda inimest näen. Kui sekundid nimetatud limiidist üle hakkavad tiksuma, tunnen, et keha läheb pingeseisundisse ja mind tabab hingeline kärsitus, et noh, aitab ka nagu juba. Ja see on olemuslik ja päris, mul ei ole enda arvates mingit hingetraumat - või vähemalt ma ei kannata selle käes ega tunne, et peaksin sellest kuidagi üle saama. (Huvitav, see vist ikka juba on selline levinud mõte, et kui inimene on puudutussuhtes jäik, et siis tal on lähedusega mingi trauma? Tegelikult on ju kõik individuaalne ja see siin on minu individuaalsus, mis on üsna põhjalikult läbi tunnetatud ja olemuslikuna omaks öeldud.). Mitte, et ma puudutusi või füüsilist lähedust ei naudiks - vastupidi ja vägagi, üleni ja intensiivselt, totaalselt, iga keharakuga, aga seda siis hoopis teises kontekstis ja eelistatult kahekesi. Sinna see minu jaoks sobib 200%, seal on see üleni enesestmõistetav ja nauditav ja sealt ma saan kuhjaga kogu füüsilise läheduse kätte, tunnengi ennast selles vallas nagu vahukoore ja lõhefileega ületoidetud kass. Võimalik, et asi on ka üleliigses tundlikkuses nagu muusikagagi - ma kuulan muusikat väga teadlikult, sest see puudutab mind üdini, ma lähen muusikasse seda kuulates sisse, see mõjutab mu emotsioone, kehatunnetust ja südamelööke. Sellepärast on mul muusikaga ka üsna paks kaitsekilp, ma ikka väga valin, millal ja mida kuulan. Ja kui kuulan, siis on see ülimalt nauditav. Mingi sarnasus puudutuse ja muusika vahel nagu on.

Tänavavõitluse treeningus sain teada, et ma jälgin alateadlikult keskmisest enam inimeste kehakeelt ja asetust ajas ja ruumis. Kui vaja, liigun eest ära, aga ei lase võõrast inimest oma isikuruumi sisse tulla. Seal öeldi, et see ongi ellujäämisinstint, instinktiivne vajadus jälgida oma isikuruumi. Tugevad ellujäämisinstinktid kõlas nagu midagi, mida võiksin omaks nimetada. See kindlasti ei ole põhjus, aga ehk on mingi lisanüanss selles, et olen füüsilise läheduse suhtes kuidagi keskmisest tundlikum.

Lisaks sellele frustreerib mind, kui mu vaba liikumine on mingil määral takistatud. Kui ma eelmine kord ütlesin, et kui üldse millelgi, siis uudishimul luban ennast vabatahtlikult defineerida. Teiseks vabatahtlikuks määrajaks on vabadus, mus on sisemine sügav vajadus vaba ruumi järele. Naljakas, nii võtta olen vabaduse küljes vangis, sest mida muud sõltuvus siis on.

See kõik kõlab ühe sõbraliku kallistuse kontekstis väga ülepingutatuna, aga võibolla seletab, miks ma instinktiivselt pisut pingule tõmbun ja hakkan saba võngutama, kui see liiga pikaks venib (liiga pikk oleks minu kontekstis siis üle 1,7 sekundi...).

Ühesõnaga. Ma väidan, et ma olen täiesti igavalt ebatraumaatiliselt õnnelik oma mitmemeetrise isikuruumiga ja kuna ma üldiselt tolereerin väga laias valikus teiste inimeste veidrusi, siis a) olen tolerantne ka enda omade suhtes ja b) leian, et tolerantsi vastastikuse vahetuse sotsiaalse normi järgi on mul endal ka kõvasti krediiti olla samuti mõnes asjas veider.

Selline lahe

Mõned inimesed on erilised esimesest hetkest peale, tekib selline elektrisärtsakaga sarnane kiire ja üllatav ühendus, mis, nagu aeg näitab, ongi päris. Tahaks targutada ja öelda, et nojah, kogemuste kogunedes õpid oma inimesi kiiremini ära tundma, aga tegelikult ei ole nii. Selliseid - oooo, sina - ühendusi esimesest pilgust ja näoilmest olen kogunud keskkoolist saati, nad on alati väga ebatavalised ja haruldased ning toimumise sagedus ei ole märgatavalt muutunud. Neist, kellega see ühendus on loodud, on saanud väga olulised inimesed ja lähedased sõbrad, kellega tõesti see vaimne lühinumbri alt valimine on pidevalt olemas, mis siis, et vahepeal võib palju aega mööda minna.

Ja see on nii lahe see on nii lahe see on nii lahe. Et seda ikka juhtub, see on selline eriline ja rõõmus ja natuke segadusseajav, aga samas sügavat tänulikkust tekitav sündmus. Ja kui seda kombineerida nende suhetega, mis on kestnud aastaid - et mitte öelda -kümneid, siis olengi korraga seisus, kus inimesed mu ümber täidavad mind kõrvuni elevuse, rõõmu ja tänutundega. Kui nii võtta, siis sellised avatud, elu üle rõõmsad ja samas arutamissuutlikud, soojad, helged ja armastavad suhted ongi mu praeguse eluetapi kõige sügavam ja erilisem väärtus, põrgusse need raamatud :)

Ja - oo, kui ilusad on inimesed ja oo, kui palju on mul veel õppida. Nii, et mitte ainult tänutunne, et nad olemas on, mitte ainult puhas rõõm nendest koosveedetud hetkedest, vaid lisaks ka elevil uudishimu uutest mõtetest, maailmadest, silmapiiridest. Ma pole päris kindel, kas sõprus katab kogu seda tunnetespektrit, kahtlustan, et nii mõnegi sõbraga soost sõltumata on vastastikune rõõm, tugi, mäng, ausus ja avatus lõpmatult lähenemas armastusele ja seda kogu mu 1,5-meetrisest privaattsoonist hoolimata.