Kuidas mitte olla tuim ja samal ajal mitte liiga loll?

Keeruline. Kuidas olla nii, et sisemine tunne oleks rahul, aga samal ajal ei läheks mõistuse, loogika ja õiglusmeelega vastuollu? Mu 12-aastane laps andis head nõu: mõtle läbi, selgita inimestele ja argumenteeri. Arutelus võib leida õige lahenduse. Mõistlik laps. Sest selleks, et argumenteerimisega hakkama saada, tuleb tõepoolest alustada argumentide läbimõtlemisest, ja sellest on alati abi. Puhastada muda alt päris asjad välja. Vaadata neile otsa ja püüda neid teistele selgitada, et ise paremini aru saada.

Lihtsalt, tunnetel on nii palju kihte. Hullem veel, mõistusel on neid rohkemgi, intelligentse inimesena võin veenvalt argumenteerida ükskõik mis seisukoha kaitseks. Naljakas lugu on see, et kuigi tunded on toredad ja põnevad ja tihtipeale ütleb intuitsioon ära õige asja, siis tunded on minu jaoks rohkem nagu rahutu tuul ja torm, virr-varr, mis tihti käib üle võlli ja, jaaa, teeb elu kirkamaks ja värvilisemaks, aga selle peale ei või kindel olla. Just selle üle võlli käimise pärast.

Sellises olukorras tulebki vast oodata tuule raugemist, et mõistusega tormisele veele jääkiht peale lasta ja siis vaadata, kuhumaani liuväli ulatub. Kas ta ikka kannab.

Hoopis ühe teise asjaga seoses: üks mu sõber soovis mulle suvalistel asjaoludel tavapärase head aega asemel "head mängu!"

Oi, kui täppi see läks. Mäng on ütlemata vahva, muidugi, ja hea mäng on veel parem, ilmselgesti. Lihtsalt-lihtsalt, kuidas teha nii, et mängu toredus liiga kaugele üle võlli ei lööks ja et mõistuse külm jääkaas oleks alati võtta?

Või siis võibolla ongi ja see, et mul on mängu järelnähud, tunnete tasanemise valud enne jääkaant, ongi lihtsalt paratamatu. Nagu emotsionaalne pohmell.

(Oi, kuidas ma ikka oskan teha erilisi lollusi, kui mõistus korraks kohvipausi võtab... Või on siis keskmisest kõrgem intellekt välja arenenudki just sellise nutika enesesäilitusmehhanismina just seepärast, et tüüne ja sileda jääkaanega on vaja katta keskmisest suuremaid lollusi? Või-või-või on mul just sellepärast paindlikum ja loovam taippulikkus, et jäätada tuleb aegajalt ikka ulmelisi lainemonstrumeid, mis ei olegi ka lõppfaasis tüüned, vaid hoopis sellised hetkesse tardunud erakordsed kobrutised, ning selleks, et nende toimimisest aru saada, tuleb neid jäätada eriti külmalt ja kliinilise täpsusega.)

Mulle meeldib olla mina, aga see ei ole kõige lihtsam. Lõbus aga see-eest üksjagu. Igav ei ole. Õnneks on vähemalt see, et see emotsionaalne jääknäht, kergelt äravaevatud märtsikassi sissepoolesuunatud kräunumine, on minu jaoks teatud määral nauditav seisund. Selgesti kirgastatud elusolek, kuigi kaugeltki mitte mugav. Kurnav, naljakas ja eneseirooniline samal ajal.

Asjakohane: "Miks sa oled nii segane mõnikord, kas sul on mingi ainepuudus või?"

Või teine mõte: "Kuidas sa võid olla nii külm, kui sa just äsja olid selline niutsuv pehmo?"

Teatud mõttes loogiline. Kui oled väga segane, siis ei saa olla loll, see oleks lihtsalt destruktiivne.

Head sõbrad toidavad hinge

... ja muinasjutumaailmad ka. Need tulevalgusel, muistse muusika ja iidse maailma jälgedega.

Ilus ja hea.

Natuke õllene, natuke võibolla liigagi, sest on nüansse, mida tahaksin mäletada veel kirkamini ja teravamalt.

Noore hundi väljakutsuv naeratus - jaaa, muidugi me mängime seda mängu, puhas lust. Aga see, kui selle peale saunas põlevisilmi justnagu muuhulgas... tuleb ausalt tunnistada, et niuts, jah, olgu kuidas on, aga see argument on brutaalselt sinu kasuks ja oi ma ei või, kuidas see mõjub.

Ja tegelikult, hei, las ma naeran su üle, las ma irvitan sulle näkku just täpselt sama ülbete silmadega ja jaa, muidugi ma kasutan kõiki võtteid, ja mängin nuppe maha nagu karistamatu kaabakas, sest ma samas siiralt ja südamest austan seda tõelist sõdalast, kes su sees elab, sest ma suudan teda näha ja saan temast natuke aru.

Ilus puudutus.

Minu inimesed

Peale synnipaeva ja praegu Tenerifel peale Poola viina ja kõike seda (ookean, ma armastan sind ja ma tean,  et see on vastastikune, aitäh,  aitäh!), mis mind on tabanud, ma ei saa olla muud kui ogaralt õnnelik. Mul on kaunid merekarva silmad, millesse võib uppuda - ja kuigi see võis olla lihtsalt provokatsioon,  ei lase ma ennast sellest loksutada. Mis siis, las olla, hea nali, aga... Vähemalt nii ilus nali. Lõppkokkuvõttes on mu enda asi, kuidas ma seda võtan. Valin kyll teadlikult, aga mõnuga.  Ja mis siis,  et elu on vahepeal nii valus, et isegi avalikul hommikusöögil jooksevad pisarad yle näo ja mul pole muud võimalust neid peita kui lihtsalt nutta hääletult, kivinäoga, siis keegi ei märka..  Aga sellest hoolimata, see valu tuleb sygavast armastusest ja seega on see valu, mida ma kannan uhkusega, ja kurat,  ma olen nii õnnelik.

Mu elu armastab mind, aga, nagu öeldud, ma ei ole mingi suhtematerjal

Nagu öeldud - tellid universumilt midagi, ja ta korraldab selle sulle, koogi ja kirsiga, otse näkku. 

Kuna ma ei ole serveeringu detailidesse kunagi väga nõudlikult suhtunud, siis on mul sellest suhteliselt savi, et kõik, mida olen soovinud, tuleb äkiliselt ja aplombiga ja täiega. 

Jah, palun mulle, tagasihoidmatult. Eelkõige selle pärast, et homme võime me kõik juba  surnud olla, aga kuniks seda pole juhtunud, kurat, ma armastan oma elu vastu ka, aga see on pigem selline kirglik salasuhe, mitte jumala pärast mingi abielu. Prügikasti väljaviimise eest hoolitseb keegi teine, seni, kuni meie kirglikult kauneid silmi vahime ja vastastikku pitspesu loobime. 

Aga puhtfaktiliselt. 

Tahtsin sel aastal rohkem reisida, jah? Päris ausalt, piirdusin ka oma metsikumates fantaasiates (ja nendest ma ei räägi) pigem Euraasiaga. Ja nüüd siis ongi, ootamatult, nagu kirsid tordi peal, esimene reis Tenerifele, teine San Fransiscosse. 

Oh, hell, l love my life! And he loves me back like they do in the Discovery channel.  

Olen või ei ole siis

Ma väitsin, et ma võibolla lihtsalt ei ole selles hea. Suhtesolemises siis. Selle peale teatas mu sõber, kes tunneb mind piisavalt hästi, et saan teda usaldada, et vastupidi, ma olen selles väga hea, aga ma lihtsalt ei klammerdu sellesse ülearu.

Mis kõlab väga tõenäoliselt. Samas, äkki see klammerdumine on hoopis kannatlikkus ja see ju omakorda on üks hea suhtesolemise oskuse kriteeriumeid. Kurat, kannatlikkus EI OLE mu tugevam külg ja vähemalt selle järgi ei ole ma kindlasti püsisuhtematerjal.

Tegelikult on see muidugi palju keerulisem, aga vist on tõesti vähemalt kaks asja, mis muudavad mind suhteteemal mitte eriti heaks.

Esiteks on mul kindel veendumus, et inimesel on õigus teha seda, mida tema tahab. Kui see on mingi tegevus, mis on mulle akuutselt vastukarva, siis ma ütlen seda. Täiesti mõistvalt ja sõbralikult, andes talle lihtsalt infot, et see, mida ta teeb, mulle üldse ei sobi. Selgitan miks, ning seda ka, mis tundeid see minus tekitab. Aga ma ei sunni inimest muutuma. See on minu arvates tema enda vaba tahe - ta kas tahab muutuda või mitte. Kui ta ei taha ja situb mulle silma edasi, siis ei ole mul mingit alust sundida teda seda mitte tegema - AGA.

Ka minul pole vähimat kohustust seda välja kannatada. Sest ka minul on täielik õigus teha seda, mida ma tahan. Ja siis tulebki lahendus, et - kuule, ma ei pea sinuga seda koos tegema, kui sa käitud minu jaoks nõmedalt, ja ma olen juba korduvalt rääkinud, miks see on minu jaoks nõme, siis ma järgmine kord lähen üksinda. Ja lähengi. Mul ei ole õigust sundida inimest muutuma - ja tal ei ole õigust sundida mind tema muutumatust välja kannatama.

Nii, et viisakus ja tolerants koos vabadusega pikalt perse saata, kui ei meeldi.

Teisest küljest kannatamatus. Ma tõesti suhtlen valdavalt väga arukate inimestega. Ja see tähendab muuhulgas võrdset suhtumist, mina ei ole lasteaiakasvataja. Mulle ei sobi, kui vastastikku häält kergitatakse, ei sobi, kui suheldakse hoolimatult või vastastikuse austuseta. Ma ei luba seda ei endale teistega, ega teistele endaga.

Jah, elu on näidanud, et olen seetõttu nii mõnegi mehe järgmise naise jaoks oluliselt paremaks inimeseks teinud, sest minul ei jätkunud  kannatlikkust ära oodata - või siis mõjuski just see õppetund, et nii käitudes võibki täiesti tore suhe lihtsalt ühekorra ära lõppeda.

Nii, et mine võta kinni. Olen, kes olen. Ma tean, mida tahan, ja ma ei karda midagi.

Kass käib mõnikord

peal.

Vahepeal oli põnev, siis läks liiga põnevaks.

Ei, mul ikka ei õnnestu ennast tüünena hoida, ikka tahan näppe sahtli vahele ajada, sest nii on huvitavam. Ja tikkudega mängimine on nõrkadele, meie siin kallame nad enne bensiiniga üle, sest muidu on igav - ja jumal hoia selle eest.

Uudishimu tappis kassi, aga vähemalt ei surnud ta igavusse.

Selgesti kardan ma igavust rohkem kui seda, et läheb liiga põnevaks.

Siin ma siis olen.

Selline ma olen, sest ma teisiti ei saa, ja, armas maailm, ma tõesti olen aegajalt nii viisakas ja vastutulelik, et ei ole seda sulle otse näkku, aga ära kujuta hetkekski ette, et ma viisakusest olemata jätan.

Kass käib omapäi, seal, kus tahab.

Mis ei tähenda, et aegajalt ei oleks nukker. Ja üksildane. Ja igatsus. Ja tunne, et veel natuke, see, siinsamas, sõrmed juba ulatuvad, aga ikka veel olen liiga laps...

Või siis liiga vana... liiga...

Mu kolmainsus vahetab nägusid, aga näod ei sobitu alati konteksti -  seal, kus on vaja tütarlast, vaatab vastu külmade silmadega nõid, seal, kus on vaja emalikkust, on rahutu plika.

Mis on täiega okei, kuni mind ei koti, sest kui mind ei koti, siis mind kuninglikult ei koti. Aga mõnikord tahaks tagantjärgi, et oleksin osa mingist kontekstist.

Tahaks tagantjärgi, et ei oleks tagajärgi.

Tahaksin kuuluda sellesse ilusasse muinasjuttu, aga aga aga....

Tegelikult ma ju ei taha!

Kuhu kadus see kirg, mis mus loitis

Kuhu kadus see jumalik valu

Mis põletas mind ja toitis

Kui tantsisin paljajalu

Su hõõguval südamel, sädemed

Lõõskasid armutu voona

Sulasid seosed ja sidemed

Sulasid muinasloona

Oh.

Söed on kalmuks mu silmadel kootud

Vinena laskunud maha

Tiivutud, oimetud, hootud

Tardunud merevaha

Üsna nõme tunne, kui

... see, mis tundus kunagi kirglik ja geniaalne, paistab nüüd nigel ja konarlik nagu amatöörlik käsitöö.

Või mis "nagu". Ongi amatöörlik käsitöö.

Väga piinlik.

Valus.