Elu iroonia

Oleks ma vaid teadnud, mis mu (ja mu karja) jaoks viimase posti kirjutamise ajal juba paratamatult tulemas oli, oleks ma... 

Nojah, tagantjärgi tarkus on täppisteadus, ka mina olen inimene, ja ka siis, kui väga pikka aega on tehtud õigeid ja tarku otsuseid, läheb ühel hetkel kõik uskumatult pekki. Ning kui peale kõrini äratüüdanud kaevikusõda tuleb siis - ikkagi ootamatult - see päris lahing, siis avastad, et näe, ei olnudki kõigeks selleks valmis - ja et oh tuleks see vana hea õnnelik kaevikusõja aeg tagasi, sest mis tollal viga oli...

Nüüd on siis ka see möödas. 

Õnnelik olemiseks on korraga jälle nii vähe (ja nii palju ju tegelikult) vaja - ja mul on kõik see olemas. Elu keeras küll seekord täiega taha ja mitte heas mõttes; aga ilma fataalsete kadudeta. Me ei suutnud lõpuni saatuselöökide eest ära põigelda, aga me tulime neist läbi. Terve kari. Mida muud on õnneks vaja? Kergendus, et me kõik läbi pääsesime, kergendus, et see on möödas.

Päike paistab, lilled õitsevad ja kevad on käes. Ees ootab väga hea suvi. 

Ja lisaks sellele - kõik need inimesed, kellele ma siis toetuda sain, kui pimedus alla neelama hakkas... Te teate, kes te olete.

Mul on nii harva päriselt tuge vaja. Aga siis, kui on tõesti päriselt vaja, ja mind niiviisi aidatakse, siis muudab see mu maailmas midagi olulist ja nihutab mu lojaalsuse piire.

I am not one of the nice ones, but then l am one of YOUR not-the-nice-ones.

  

Ja lisaks on koroonast nii siiber-nii siiber

 See pikk kaevikusõda on väsitav. Praegu on eriti raske periood, kus peab kodust ja poolest perest eemal elama. Ja jaaa, see on kestnud ainult neli nädalat, ja jaaa, see ajutine korter on ütlemata hubane ja luksuslik, ning vahelduseks väga palju vaikust ja rahu ja omaetteolemist oli vähemalt esimesel nädalal ka väga nauditav, aga. 

Kurat, päevad läbi pojast ja mehest - ja oma kodust - eemal olla muutub aina enam kurnavaks. Mõned õuesmöllamised ja mõned jalutuskäigud ikkagi sellist pidevat hubast, armast, kaisusolevat sidet ei asenda. Nagu ta ütles, et püüab mitte mu peale mõelda, muidu on liiga raske. No täpselt. Jah, veel kõigest poolteist nädalat, aga mul. on. nii. siiber!!

See koosolemine on nii raskesti kirjeldatav, aga äärmiselt olemasolev väärtus. Nagu ühine arusaam, et kui ta koju tuleb, siis on eriti hea olla, lihtsalt sellepärast, et ta on nüüd kodus. Ja kui ei ole, siis on midagi olulist akuutselt puudu.

Nagu öeldud, mul on täiega siiber.

Olen jah eriline badass tõesti

 Mul oli nii kurb meel, et Jaak Johanson ära suri, et tänaste töökoosolekute vahel lihtsalt istusin hetkeks elutuppa diivanile, et natuke aega segamatult lahinal nutta. 

Mitte, et ma teda päriselt tundnud oleks. Aga tema laulud seostuvad mul rõõmsate päikesepaisteliste muretute seiklemisehetkedega keskkooliajast alates. 

Tema sõbralikud ja ehedad laulud, tema sõbralikud ja rõõmsad silmad, tema sõbralik ja muhe olek, kui ta mõnel korral Kloostri Aidas mulle naeratas, või lihtsalt jalgrattaga tänaval mööda sõitis, täiesti üdini isikupärane soeng rõõmsalt turris. 

Rõõmus, muretu, arukas, loov, heatahtlikult riukalik ahjualune ja veidi metsikuvõitu haldjas ühekorraga. Ta ei olnud mu sõber, aga läbi ta muusika tundsin teda lähedaselt, tema olemasolu tegi maailma rõõmsamaks.

See, et teda enam ei ole, kurvastab. See kurbus on vaja läbi kurvastada, et oskaks jälle õnnelik olla selle üle, et ta olemas oli.

Muidugi saab

olla kurjam ja pehmo samaaegselt. No see on natuke see, et lapsed mulle üldiselt pigem ülearu ei meeldi, enda (ja karja) omadele teen erandi.

Raha ja vägisi aeg maha

 Ausalt, mul ei ole raha vastu mitte midagi. Raha ja mugavama vabaduse vahel on vaieldamatult võrdusmärk olemas. Tore ju. Õnnevärinal raha poolt ma ka ei ole, ehk et ma pole ühel või teisel viisil obsessed. See, kuidas inimesed raha pärast erinevas äärmuses kettasse lähevad, on lihtsalt huvitav.

See seisukoht, et raha on madal ja paha, on mind aegade algusest saadik natuke hämmastanud. Jajaa, muidugi, kõrged vaimsed väärtused on, noh, kõrged vaimsed väärtused. A mismoodi need rahaga vastanduvad - see jääb sügavalt selgusetuks. Võiks ju seletada, et näe, inimesed teevad raha eest alatuid asju ja müüvad oma hinge ära ja mida iganes veel... Kuulasin iga kord ebalevalt, see ei tundunud päriselt õige. Miks peaks oma hinge ära müüma, et rohkem raha oleks - silmatorkavalt halb diil ju?

Aga no, okei, juhtus. Siis on selles loos vähemalt mingi inimene ise (loll) halb ju, mitte raha ometigi. Kuidas saab raha iseenesest paha olla? Aaaa, et sama viisi nagu võim, alkohol või narkots, et muudab inimesi? Siis sedasama teevad ka armastus, arvutimängud, seks, suhkur, shokolaad, kohv, ärge unustage kohvi! Ma ei välista, et kohvi akuutne puudumine paneks mindki nii mõndagi üllatavat tegema... Halvad kõik või? Naaah...

Või see, et sa oma tööga tõesti head palka saad? Ok, sellega kekata on ebaviisakas tõesti, tagasihoidlikkus on siinkohal ilmselt voorus. Aga ennast kuidagi sellepärast moraalselt määrituks pidada?  Mingi sovietiaegne pseudoprobleem. Raha on lihtsalt... osa mängust. 

Või siis rahasse suhtumise liialdus teistpidi - oma uuest kodust rääkides kirglikult igale esemele hinnasilt külge panna ja läbi iga väärtuse rahast rääkida tundus teistpidi peast ärakeeranud veidrus olevat. Kõikide asjade väärtust läbi raha näidata? Kurat, jälle jama, sest 10x hea toote hinna eest kraanikauss osta tundus ka äärmiselt napakas. Maksad kümnekordselt peale sama kasutusväärtuse juures, ainus iva on see, et ise tead, et näää, kallis bränd - ja saad sõprade ees kekata? Selleks peab ka natuke juhm olema, et ümbritsevat piinlikku vaikust mitte märgata. Või siis on samasugused sõbrad, kes kraanikaussi ainult selle hinna läbi väärtustavad? Ja siis ostadki selle ropu raha eest sõprade imetlust hoopis? Või vastupidi (evil version), teadlikult naudid vaesemate sõprade ebamugavust? Seda väärtust ostad? Nomaitea, ma teeks selle rahaga midagi muud küll.

Võiks ju väita, et ma ei tohiks siin õiendada midagi, sest tegelikult on ju iga inimese enese asi, kus tema tasakaal on. Ning see isiklik tasakaal võib olla ka selles punktis, kus raha pole absoluutselt oluline - või selles punktis, kus raha on absoluutselt kõige tähtsam. Isiklike eelistuste küsimus.

Siis lihtsalt nii ongi, et mul on sügav respekt igaühe isikliku arvamuse suhtes, kui väärtuslik tema jaoks raha on, aga minu selge isiklik eelistus on see, et inimesed ei peaks raha asjana iseeneses selgelt heaks või halvaks ja ei sildistaks selle hinnangu pealt teisi. Ehk siis kui kellegi maailmas peakski kehtima kas väide, et "kui oled rikas, oled järelikult ka väärtuslik" või väide, et "kui oled rikas, oled järelikult ka moraalselt laostunud", siis - edu neile, aga minu maailmas ei kehti kumbki ja mulle jääb minu isiklik õigus neid inimesi natuke uhhuudeks pidada.

Ma olen jupp aega elanud nii, et kui kõigil teistel oli, siis mul ei olnud. Ja nii ka, et mul polnud isegi bussipileti jaoks raha, seega kõndisin Tallinnas tavapäraselt 20 kilomeetrit päevas maha. Ja kui tahtsin pidutseda, siis hoidsin muu arvelt kokku, siis sain endale ühe pudeli õlut osta, aga seda mitte iga nädal. 

Ja nii olen ka elanud, et ostan kuu palga eest auto, ehitan laenuta maja ja ei riski oma sissetulekust rääkida, sest see oleks natuke liiga hoomamatu kogu mu boheemluse juures. 

Võrdusmärk raha ja mugava vabaduse vahel on jah olemas. Ilma rahata on vabalt võimalik vaba olla, lihtsalt rohkem nuputama pead ja ei ole nii mugav. Reisimisega oli ilma rahata ikka rõvekeeruline. Sai küll, aga tõsiselt pidi ajusid ragistama. Ja, nagu öeldud, päevas 20 kilti jala oli tavaline taks. Ma ikka jõudsin igale poole, lihtsalt mitte nii mugavalt. 

Nüüd, kui oli selle kuradi koroona ja kooliskäivate laste tõttu vaja, siis sain koos nendega kodust eralduda kooli vahetusse lähedusse. 100-ruudulisse tõsiselt muheda disainiga kõigi mugavustega - and then some - korterisse. Kus saab õhtuti sumedas valguses silmitseda panoraamvaadet merele, nautida hea disaini meditatiivset rahu ja kuulata vaikust.  Tõsiselt hästidisainitud keskkond ON meditatiivne. Elu luksus. 

Vaikus ja iseenesega olemise aeg on samuti pöörane luksus, saab.... sorteerida. Struktureerida, ümber hinnata. Mõelda. Esitada iseenesele napakaid küsimusi. Vaadata tundide kaupa kõigesse ja eikuhugi. 

Muidugi saaks seda teha ka kuskil odavas punkris, üritades endale rõskest magamiskotist elamisväärset pesa teha. Kui vaja, siis vaja, siis kehitaksin õlgu ja teeksin ka. Ennegi teinud. Mahajäetud ja lagunenud majades maganud, kui öömajaks raha polnud. 

Raha annab mugava vabaduse kogeda suuremat skaalat, siiski. Mulle meeldib. Ah jaa, aga tossud ja saapad kannan siiani nii räbalateks, et enam kingsepp ka ei aita. Uusi teksasid ei osta enne, kui vanad ära lagunevad.

Raiskamine, mõttetu laristamine ja asjade süüdimatu ületarbimine on ka üsna raskestimõistetavad. Aga see, et raha on minuga üsna hea sõber, mulle väga meeldib. Ja see mugav vabadus - kui on vaja, siis saab, raha taha ei jää - on ka hea.

Jõul ja heil Odin

 See ühesilmse Odini vari jõuluvana taga on ju... põnev? Ja hubane. Sest see skandinaavide jumal oma habeme ja õllevahuse ja hullhumalase olekuga, oma pagana praktilise tarkuse ja vaheda vaimuga ON ju hubane? See nälg ööpimedas lendava täku seljas kihutada ja vere kumisedes jahti pidada ON ju hubane? Kodune ja oma. Näen temas natuke kõiki oma viikingivaimuga sõpru ja häid tuttavaid, iseenese varju neis segastes jahiöödes. Ole tervitatud, Odin, sa oled minus alati teretulnud. 

Hea jõul oli. Oli aega tulle ja pimedusse vaadata, nii iseendas kui väljas. 

Aga ikka ja jälle jõuan ma selle duaalsuse juurde - tajun üksiolekut ja isegi üksildust, kuid seda viimast nüüd õnneks alati vabatahtlikuna, sest teises käes on kõik see akuutne mitteüksildus - tähendusrikkad ja armastavad (olgu siis sõgekirglikud või lihtsalt soojalt hoolivad) seosed kõigi mu tähtsate inimestega. Nendega, kes mulle meeldivad - või hullupööra meeldivad - ja kes mulle alati oma leebete või sõgedate või säravate või rõõmsate silmadega otsa vaatavad, sõltumata ajast või vaikusest või isegi sellest, et mõned neist vaatavad teiseltpoolt elu ja surma piiri. Nad on ikka alati olemas. Aine jäävuse seadus. Huvitav, kas armastus on ka miskitpidi aine, või on see lihtsalt surin aine sees? Erutatud aine? Ülendatud aine? Aine kuubis? Newton ruutmeetris?

Mingid märkmed iseendale seekordsest jõulukaemusest, kui mu alter ego-st Jack Sparrow Odiniga rummi jõi - sest mida muud saanuks ta juua? Old Captain, my captain...

Kosmosepimedust purustavate küünlaleekide valgel. Minu jaht on ka sinu jaht, mu ühesilmne teadmisejanus ja jahinäljane sõber. 

1. Otsus mitte ennast kulutada põnevate egohälbega sitapeade peale on, peaks ütlema, päris jätkusuutlik, kuigi elus paraku uudishimu ajab ikka uurima, et misASI nende peades ometi toimub. Aga see sitt on natuke nätsu koostisega, pärast ei saa ega saa talla küljest lahti. Parem mitte jamada. Nagunii on seda kõike võimalik ise välja mõelda, lihtsalt.. väga palju rummi läheb mõnikord, et nii jaburaid asju välja mõelda. 

2. See, et enamus inimesi oma mõistust ülearu palju ei kasuta, on ammu juba postulaat. Ja las ta ollagi. Ei peagi, paljud on nõnna õnnelikumad. Küll aga on uskumatult hämmastav, et paljud intelligentsed inimesed (no artikuleeritud, järelikult patoloogiliselt loll ei saa olla) on sügava pimedusega löödud niipea, kui mingid asjad neisse endasse puutuvad - ja suudavad sel juhul ajada äärmiselt vastuolulist ja ulmeliselt lolli juttu. Õnneks mingi kordusetaseme juures (ja nad on uskumatult sarnased omavahel) muutub see ebahuvitavaks. Seega võib vabalt ohutusse kaugusesse hoida ja ei pea taastõestama punkti 1. (Kusjuures, peen nüanss, et kuulun ise ka aegajalt sellese gruppi, aga õnneks märkan kohe tagasi tõmmata, kui olukorra tõsidus kohale jõuab. Siiralt tahaks loota, et seda teeb enamus neid teisi ka).

3. Seevastu tõeliselt NENDE inimestega suhtlemine rikastab ütlemata uskumatult. Nii hoida. 

4. Vanus on tõepoolest vabadus. Kuulates - ja võimalusel nõu andes - tütardele, kes avastavad vanuse puudumisega seotud ebakindlusi... Oh, milline luksus on olla piisavalt vana, et olla isetoituv oma toetavas enesehinnangus. 

5. Tarkade, realistlike ja samas mulle nii sobivate põhiväärtustega inimestega kokkupuutumine on argi-sakraalne kogemus, kui ainult on piisavalt aega, et jõuda seda teist nii sügavalt märgata.

6. Ei tea, kas see banaani kohta ka käib, aga maailm on tõesti seest palju suurem kui väljast.

Üks ja sama ju

 Olen nukker ja õnnelik ka.

Olen rahutu ja samas kõik selle vastandid ka. Rahul, rahuldatud, rahulolev, rahulik, rahune, rahune-nud. 

Olen üksildane ja nii karja sees hoitud.

Olen arg ja vapper ka. 

Põnevil ja tüdinenud. 

Nii rumal aegajalt ja aegajalt täiesti asjakohaselt tark ka. 

Aus niipalju, kui tõe suhtelisus olla laseb, mis omakorda ju muudab aususe mingist piirist samuti päris selle vastandiks. 

Tugev ja nõrk. 

Noor ja vana.

Samal ajal täpselt õiges kohas ja täiesti vales ka. 

Tahan vaielda ja vaikida. 

Uluda üksi öisesse meretuulde ja kerida end hubaselt kaissu. Kaminatulepaistel mitte, sest kesse viitsib elutoas diivani peal, aga kaminaga soojaksköetud magamistuba on good enough for me. 

Samaväärselt võib oma kassi nunnutada ja väidelda selle mõtte kaitseks, et kõige loodussõbralikum tegu oleks hulkuvad kassid ära süüa. 

Kõik on üks ja sama. 

Ei ole mõtet enese sisse ülearu piire seada ju. 

Piiritus. Ilus sõna, aga mulle meeldib rumm rohkem.