Weirdomagnet ja mõnusad inimesed

 Navat, eile oli jälle see päev, kus suur suvi käes, vähemalt elamiseks hädavajalik osa kõigist neist miljardeist kasimistvajavatest kinnisvarakuupmeetritest maakodus enamvähem üle küüritud, surfilauad täis puhutud, valge vein külmkapis (igaks juhuks), ja siis tulid hääd-mõnusad-ennast-siin-ka-koduselt tundvad sõbrad külla. 

Lihtsalt uskumatult hea oli peale seda raskevõitu aastat jälle koos tiksuda, rand, grill, saun ja valge vein (ning ingveriõlu, oma kodupruul, pagan, see oli hea). 

Mõnusad inimesed, kellega saab nii chillilt koos kulgeda, on täielik eluväärtus, ja kui neid on elu jooksul õnnestunud leida (mis pole lihtne), siis see väärib seda mitmekordset sabasuitsemist, mis tekib sellega, et üritad, aga ei õnnestu.

Keegi itsitas kunagi sellepeale, et ma olevat üks paras weirdomagnet, et kõik vaimselt ebastabiilsed ja muidu imelikud kleepuvad mu külge ja siis olengi pärast kergelt traumeeritud ja mõtlen, et izzand, miks mina? Või et izzand, miks ma küll ei õpi. 

Noh, mu hulluradar muidugi ON aegade jooksul natuke paremaks läinud ja vaimselt ebastabiilseid, krooniliselt ja otsustavalt depressiivseid (vot, mul on nii eriline depressioon, et rohud ei aita ja terapeudid on kõik lollid!) või meditsiiniliselt egotsentrilisi inimesi oskan varasemast natuke paremini vältida. Lisaks üldse, inimestele, kellega ei teki vaibi, ütlen ka üsna konkreetselt ära, vabandust, me ei sobi kokku. Ei ole mõtet üksteise eluaega raisata, läheme otsime mõlemad inimesi, kellega sünkame paremini, oleme mõlemad õnnelikumad 

Aga weirdomagnet ma vist natuke olen jah, kuigi aja jooksul ettevaatlikumaks muutunud. Lihtsalt erinevad inimesed on huvitavad ju ometigi. No ja mu tolerantsipiirid on tõepoolest keskmisest laiemad, ma kindlasti ei ole Judging, pigem very much Perceiving. Niikaua, kuni need veidrused kuidagi mind ja mu karja (või lapsi, aga sinna jõuavad ikka äärmiselt haiged inimesed) otseselt ei kahjusta, siis ei hakka ma mingi moraalse mõõdulauaga kellelegi piire ette mõõtma, tehku, kui tahab. No ja siis, kui kahjustabki, ei hakka ka moraalitsema, et kas on eetiliselt hea või halb, siis ma kommunikeerin piiri asukohta ja selle ületamise otseseid riske. Ja võimalusel pigem väldin kaklemist, vaid kasutan peamise relvana kaabut - mul on igasugu weirdosid intervjueerides ju endiselt äravõtmatult alles täieline vabadus otsustada, et see pull mulle siiski ei meeldi. Seega tänan tähelepanu eest ja lahkun objektilt, niipea, kui see enam uudishimule toitu ei paku.

Ja uudishimulik olen muidugi hullupööra ka. Aga see uudishimu on pigem ratsionaalne, mitte emotsionaalne, mulle pakub vaimset lusti mõista, "kuidas see nii teistsugune süsteem töötab". Seda uudishimu aetakse üpris tihti emotsionaalse kiindumusega sassi. Kurat, see, et mind huvitab, kuidas sa mõtled ja ma selle kohta siira huviga küsimusi esitan, ei tähenda kohe kindlasti vaikimisi, et sa meeldid mulle! Nope! Suure tõenäosusega ei meeldi, selleks on ikka palju rohkemat vaja. Ja kui sa oled nii oinas, et ei märka seda 2-meetrise raadiusega privaatruumi mu ümber, mis on seal mu heatahtlikust uudishimust hoolimata, siis - tough luck. Väga ärateenitud küünekriimud - või katkised sõrmeluud (jah, päriselt, ühele lollile oli vaja reaalselt hõbepeekriga pikki sõrmi äsada, kui ta lõrinast aru ei saanud).

Olen täheldanud, et jälgin mõnikord inimesi, kes mulle akuutselt ei meeldi, kes on suht-koht seal egotsentrilise asshole´i definitsiooni südamiku vahetus läheduses. Pigem mõjub nende "siis kui pea käib ringi, näib, et ilm käib ringi" eemaletõukavana. Aga - huvitav on jälgida! Eemalt, though.

Samas, kokkuvõtlikult, selleks, et selliseid mõnusaid ja omasid inimesi oleks, peab aegajalt julgema, sest need kõige omamad ja erilisemad on ju ka natuke mitte-päris-normaalsed, aga see paraja koguse ebanormaalsuse eeltuvastamine on paras hiromantia. Aga tulemus on täiega tore. See on kindlasti mõningat "Iuuu, kuidas ma lilleke nüüd jälle sellise supi sisse sattusin" ehmatuseriski väärt :)

Elu on hea. Ja kui saba ei suitse, siis tähendab, et ei kasutanud kogu vaba riskiruumi ära ;) 

Ja riskida mulle meeldib. 

Ajasillad

Käisime perega Palmse mõisas maikuu viimaseid päevi nautimas. Ilm oli igati vääriline, võililled särasid, taevas oli sinine kut pajapõhi ja mets otsustas puu-haaval, milliseks roheliseks muutuda. KÕIK oli ohjeldamatult ja eri toonides haljas. 

Muidugi on Palmse kõrtsis endiselt head söögid (nende rannakalalembus on väga kiiduväärt), mõisa pargis uidata on mõnus ja nende metsarajad on ka üksjagu maalilised. Ning mul oli ka oma spetsagenda - tellida tass kohvi ja toorjuustukooki nende udupeenest kohvikust, võtta see rotundi kaasa ning seal kohvi limpsida, ise tüünel pilgul ajaloolist vaadet nautides ja üritades nii kuidagi ennast nende inimeste pähe kujutada, kelle jaoks see oligi igapäevane ja kodu.

Nojaaa, selle agendaga meil tõepoolest igati vedas, seekord olid õunapuuaed ja talvemaja ka lahti, ühesõnaga, kõike seda sai, ja ohjeldamatult. Lisaks sai õhtul oma sõgedalt toredaid lapsi trollida, kui me nendega külalistemaja saalis Munchkinit mängisime ja ma pidin korduvalt seletama, et antud kontekstis on täiesti good parenting, et ma neid A-lt kogu tema kraami ära varastama õhutan, või soovitan õde back-stabida. Lihtsalt täiesti normaalsed vanemlikud nõuanded. 

Ja kui ma ühele neist ütlesin, et jaa, loomulikult magate teie väikeses kambris sel ajal, kui meie laiutame sviidis, sest me ei saa teid ju ometigi räigelt ära hellitada, kergitas ta kulmu ja kasutas mu enese läbitungivat altkulmupilku juba päris professionaalselt: "Ema, aga sa saad ju ise ka aru, et juba see, et me siin oleme, on räige ärahellitamine, päästa pole siin suurt midagi."

Milles tal oli muidugi õigus. 

Nagu ka selles, et ta ei saaks iialgi kellelegi ära kaevata, et ta ema teda varbast niisama, kõigest igavusest hammustas, sest keegi lihtsalt ei usuks.

Aga selleks see kõik. Nendel hetkedel, kus me A-ga ei hirnunud laste üle naerda nagu pooletoobised, oli aega tõesti oma suvekohvikust lunastatud kohvi limpsida ja märgata möödunud põlvkondade varje. Mida nad siin jalutades mõtlesid / tundsid / arvasid? 

Nii kummaline, et nende elu karkass on kuidagi mingi aseainega täidetud ja endiselt elav. Oleme natuke nagu väikesed mereloomad, kes on endale laevavraki sisse pesa teinud, aimamata ja tajumata seda laeva, mis ta kunagi oli.

Nojaa, on ju ürikud ja raamatud ja ajaloolased, aga see, mida nemadki oskavad on parimal juhul lihtsalt natuke more educated guess kui meie oma. Kõik need inimesed, kes seal sadu aastaid elasid - me võime lihtsalt oletada. 

Ma arvan, et see suvel vahelduseks Eesti risti-põiki läbireisimise mõte pole üldse halb, neid imelisi ajasillavõimalusi on igalpool mujal ka. Kahju, et airbnb ei ole veel Eestis laiemalt kanda kinnitanud. Tallinnas ja Tartus on juba ütlemata ägedaid, stiiliseid ja mugavaid pesasid. Tänu neile olen pea igas elamisväärses linnaosas selle kuradi koroonaikalduse üleelamise tarbeks tekkinud airbnb hobi korras natuke aega "justnagu päriselt" elanud, päris tore on. Aga mujal tuleb vist traditsiooniliste võimalustega piirduda. Või, noh... Palmse sviit on igati tasemel, samas, kurta pole ju midagi. 

Rõõm

 Eriline luksus - säravalt tarkade inimestega elu ja asju arutada, sellepärast, et huvitav / mõnus  on. Ja sellepärast, et tore on seda justnimelt KOOS teha. See siiras rõõm üksteise olemasolust. Tänulikkus, et oled olemas / et ta on olemas ja et te saate seda hetke jagada.

Pff, elu, sa meeldid mulle. Keep up the good work!

Veider ükskõiksus avaliku avaldamise üle

Kuskil artklis mu erialane tsitaat sellekohases suurimas päevalehes? Nojah, vahet pole, ausalt öeldes ei viitsi avaldatud allikat otsida - ma ju drafti nägin, mis seal ikka. 

Kuskil mingi video, kus asjade sunnil kaamerasse kommenteerisin. Nojah, pole vaadanudki, tean ju, mis rääkisin, oli kah.

Mingid muud asjad... kui avaldatud, on kivisse raiutud, juba ära tehtud ja möödas. Ussi eelmine nahk, näe, vedeleb kusagil tee peal maas, ma ise olen aga juba mujal ja uus ja kantud muudest sõnadest, mõtetest, küsimustest. 

Ühest vestlusest jäi kõlama see mõte - ma võistlen ammuilma juba ainult iseendaga. Ainult sellel on olnud sisuline mõte sees, teistega võistelda on õunad ja apelsinid, suht mõttetu ju. 

Täna tajusin, et oma eilse minaga pole samuti mõtet võistelda. Nojah, mingi arenguparameetri annab, aga kisub ikka ka servast sinna õunte ja apelsinide poole, sest täna on mul juba mingi uus teadmine, uus nurk, uus tuju, uus... mänguasi?

Mis võtab isegi selle iseendale puht igavusest konstrueeritud "võistlen vähemalt iseendaga" pinge maha. Lihtsalt... kulgen läbi ülesannete, sest kõik, mis ma teen, on nii ehk naa päris hästi tehtud. Ja homseks on kõik apelsinid juba kergelt õunastumas niikuinii. 

Midagi, mida tasub mäletada

 Selle maikuu tulemine, maakodus mehe ja pojaga, kolm päeva lihtsalt olemist, on midagi, mida meeles hoida.

See täielik kevadine päikesepaiste! Ilm oli üsna tuuletu, niisiis oli külma õhu ignoreerimiseks vaja lihtsalt sulejope selga vedada ja siis oli õues ütlemata mõnus. Kõik õitses ümberringi, maa oli tihedalt lillesid täis. Kõik oli karge ja värske ja mõnusalt merelõhnaline. 

Maja kütta oli mõnus. Õues olla oli uskumatult mõnus. Koos olla oli mõnus. Metsas ja mere ääres. Õhtul köögis koos teed juua oli mõnus. See, et ma olin üleni ära ja üle hoolitsetud, oli lihtsalt sügavalt ja eriliselt tore. Vahepeal on nii hea olla natukeseks natukene nõrk, kui keegi mu eest nii hästi hoolitseb. 

Oeh. Elu on hea, isegi siis, kui vahepeal on keeruline. Sellist tobedat olemas-olemise idülli tuleb nüüd lihtsalt igasse päeva jälle järjest rohkem leida. 

Peale mõne suure ja ilusa asja ärategemist.

 Algus, ei no muidugi. Puhas lust:

Paar nädalat enne tähtaega:

Nädal enne:

Ja pärast,  kui on tehtud, ja pagana hästi tehtud:

Kusjuures - iga tunne on just see, mille pärast tasub neid suuri asju ette võtta. Ka need keskmised. Ja siis see viimane, eriti see viimane :D 

Muhe kogemus

 ... rääkida oma üle-mõistuse intelligentsele teismelisele mingeid itsitamapanevaid seiku elust nii, et ta naerab pisarad silmist välja. 

Niiviisi tekib tunne, et see oligi põrgulikult naljakas. 

Hm, tõesti kuidagi... muhe kogemus.