Tead, ma igatsen sind, aga ma ei tea, kes sa oled

 Tead küll, sina, kes sa mulle selgete ja sügavate silmadega otsa vaatad, siis kui me suhtleme PÄRISELT. Ja selles on alati nii palju kihte, et mu hüpertundlikkus lihtsalt lööb nurru ja toob kuuldavale kõige veidramaid miuguvaid-mjauravaid mõnuhäälitsusi igasuguste alltekstide ja tagamõtete lainetes püherdades.

See tunne, et "ma tunnen ennast nii elavana".

See tunne, et "me näeme üksteist, me päriselt saame üksteisest aru, meie... um.... võrgud võnguvad samal lainel, kui nüüd uhuu-keelt laenata". 

See tunne, et "see suhtlusehetk on tähtis, see märgib päeva, ma olen nii päriselt siin ja minusse kallatakse helde käega puhast elukogemust kellegi sellise elust, kes mulle korda läheb."

Ainult, et... ma ei räägi ju konkreetsest inimesest, onju. Ma räägin mingist unistusest minu sees, mis... ma justnagu TEAN, et ta tuleb. Kunagi. Aga kust ja kuidas, ei tundu praegu nagu mitte kuidagi loogiline. 

Sellepärast ma lihtsalt... olen kuidagi rahutu ja näljane ja märkan. Märkan hetki nagu - nagu see pikk ja laiaõlgne baarman Bulgaarias, kes tuli ja kallas mulle täiesti tasuta lihtsalt ämbritäie dzhinni välja ja jalutas laisa pantrisammuga eemale, teades, et ma vaatan. Cheers, mon ami, see oli just täpselt see, mida ma vajasin. 

Ühesõnaga, ma ei tea, kes sa oled, aga ma igatsen sind, ma igatsen sind!

Täna sa võiksid minu jaoks olemas olla.

Või siis võiks mulle olemas olla teadmine, kes sa oled selline. Mul oleks justnagu kõik olemas praegu. Jah, mingi... veider üksindus on, mida varem ju nagu olnud ei ole. Aga ma ju tean, et see on ajutine, paraneb, läheb paremaks. See ei tohiks mõjuda. Ma ei saa aru.

Lohe magab, jah? Kes lasi tõde nüüd sedapidi paista...

Vahetevahel ma olen ikka ausalt natuke üle iga mõõdu hull. Ei, krt, ei saanud seal kullahunniku otsas magada, no ei!

Mitte üks, ei, kus sa sellega, mitte ÜKS. Vaid KAKS! Nüüd on mul siis lisaks oma residentsile kaks korterit... ossajessake... 

Oehjessake (lohe vaprusevärinate saatel vasakule ära).

Elukvaliteedi mõõdik

 Väga pikka aega enne suuremat covid-hits-the-fan olukorda oli mu elus periood, kus ma jäin igal õhtul magama tundega, et oooo, ma olen nii tänulik. Et mul on nii hea, hooliv, hoidev, äge, särav, MÕNUS elu. 

Vahepeal kadus see tunne ära. Mõtlesin igasugu muid asjalikke ja mida aeg edasi, seda murelikumaid mõtteid. 

Nüüd liiguvad asjad selle absoluutse põrguga, kus ma kartsin oma kalliste elu pärast, võitlesin, nagu paranoiline makaak - et isa jääks ellu, et ema paraneks kahepoolsest kopsupõletikust, et meest arsti juurde viia, sest ta ignoreerib kasvõi surmahaigust. Ja... kuidas lapsed oma vaimse koolipingega ja kogu selle covidipingega hakkama saavad. Ja siis korraga ma ise... kui jõudu oli nii vähe, et ei jaksanud kööki minna teed tegema... kuidas ma hoolitsen kõigi nende eest? Kõik need magamata ööd, kui sain aru, et kogu mu rõõm ja õnn on ehitatud mu perele, inimestele, keda ma armastan. Ja see, kui nad kõik korraga tule all olid... ma olin ju püüdnud neid kaitsta.. Peaaegu lõpuni sain hakkama. Ja siis... vaid mõned nädalad enne vaktsiinide tulekut... oi, see oli valus, see oli NII VALUS. 

Praegu  - see tunne, et vajud oma pehmesse pessa sügava tänulikkuse ja rahuloluga, on maailma parim. Neil on kõik korras. Ja tema, tema paraneb ka. Seega - KÕIK on hästi. Nüüd on ainult kannatlikkust vaja.

Ühest küljest katki ja teisest küljest rahul

 Ka mul on neid aegu, kus vaim on vägev, aga liha nõder. Ma mõistusega ei saa arugi, et on pinge ja stress, mu teadvusel minale tundub kõik käsitletav, loogiline, lahendatav. Mu keha aga leiab, et kurat, aitab sulle küll, keerame hetkel säästureshiimi peale. Loll keha! tahaks mõistus öelda, aga ilmselt on selles küsimuses kehal õigus. Las ta siis olla, puhkame, kurat.

Arst ütles, et mu hädade algpõhjus on seal, et kehal on väga tugev stressitaluvus - jaksan 2 aastat järjest pidevalt kõrge stressiga toimida, kuni ühel hetkel füüsisele küllalt saab. Sunnitult puhkereshiimil, sest mõistus ei mõista puhkust võtta. Noh, regulaarselt. Iga päev, iga nädal, iga kuu. Teoreetiliselt olen kuulnud jah, ja aegajalt olen ju võtnud ka ja aegajalt ongi olnud neid puhkushetki... 

Jajaaa, aga keda ma petan, liiga vähe ja liiga hilja. Kindlasti ebaregulaarselt. Kindlasti vähem, kui lahingud väärivad, sest peale ühte lahingut lendame me ju kohe järgmisesse, ilma vahepeal pidutsemata ja puhkamata. Nüüd saan siis teada, et olen ise ka surelik, suur üllatus küll. How the mighty have fallen... ;)

Mighty siis nüüd puhkab. Ja on, millel puhata, eks.

See väike rõõm, et kui varem on investeeritud lastesse, kodusse ja suvekodusse ning põhimõtselt kogu olemasoleva raha eest ehitatud, ehitatud, ehitatud, siis sel aastal suutsin nii küttesüsteemide kapitaalremondile lisaks kasvatada investeerimisiportfelli kuuekohaliseks ja jagada selle täpselt nii, nagu on kõige mugavam: kinnisvara, konkreetse firma aktsiad ja fondid. Nojah, korteri eest peab jah väikese sutsu veel laenu tagasi maksma, aga see ongi täpselt SEE suts, mis on üle minimaalse kuuekohalise arvu, nii et juriidiliselt on kõik enamvähem korrektne siiski. 

Kas ma olen juba öelnud, et mulle meeldib raha? Mhmh. Ja veel rohkem meeldib mulle see, kui plan comes together. 

Aga nüüd peab seda regulaarse puhkamise asja jälle õppima. Las lohe magab natuke oma kullahunniku peal... silmad lahti. 

Sest: "It will never end. More, give me more, give me more..."

No see väega piltide värk jätkub

 

Mhmh, alati on see tunne, kui asjad ventikasse lendavad, et - kuni ma saan veel midagi teha, on veel lootust. 

Nagu mu ema, kes lihtsalt muigab arsti üllatunud diagnoosi peale: "Ma ei saa aru, kuidas te peale kõike seda üldse elus olete."

Because she always fights, always. Kasvõi läbi kiviseina. Ma õpin parimatelt. Ja noh, see on sissekirjutatud kood ka, mitte niivõrd nähtud ja järgi õpitud. Mul on HEA olla, kui ma saan tegutseda. Hirm, hmm... mkmmm... peamiselt ümbritsevate oluliste inimeste pärast, aga endal läheb "battle mode" peale ja see lülitab hirmu välja. 

Väega pildid

 No see huntide ja deemonite pilt varasemas postituses on mu jaoks väga väega pilt. Ja siis nüüd see. Ühe hea tuttava kohutavalt ränk katsumus meenutab vanu haavu, ja see ei ole midagi, mida otsida, aga kui juhtub, siis... jah. Võibolla sõnastaksin seda algust natuke täpsemini. Peab julgema riskida südamevaluga... 

Sõjajärgne eneseleidmine

 Peale seda kuradi laastavat kaevikusõda ja üleelatud lahingut ja pärast pikka haavadest paranemise perioodi peab hakkama sihiteadlikult iseennast üles otsima.

Kirjutasin kunagi? Tuletame meelde.

Õhtuses meres ujumine, üldse, igasorti ujumine, mereloom, nagu ma olin? Juba vaikselt meenub.

Hobused? Mhmh, proovime uuesti.

Mõnus sotsiaalne energia ja lihtsalt erakordselt nauditav seltskond pudeli veini juurde õhtuses suminas. Well... Mea culpa, mea optima culpa. Kulbiga juurde veel. 

Töötamine 15 tundi päevas, sest et PÕNEV on. Hakkab tagasi tulema. Aju olümpiavorm. 

Sügiselõhnalisse metsa? Seal on mingi blokk ees. Lõhnad ja vaated on endiselt võluvad, aga puugid ja põdrakärbsed varasemast vastikumad. Aga hmm, äkki siiski leiame tasakaalu.

Arvutimäng? Jah, võiks proovida üle hulga aja jälle. 

Mängida? Kindlasti, kui võimalus tuleb.