Kas Minna või mitte Minna?

 Minna oli teadupärast mu vana-vanaema ja sellega seostub lugu (mis küll üldse ei seostu mu tänase teemaga, aga mul suva), kuidas ma peale umbes tuhande nimevariandi väljapakkumist oma esmasündinule andsin välja ultimaatumi elukaaslasele, et:

a) sellel lapsel selgesti ei ole antud inimese nime kanda, kasutame siis lihtsalt numbrit 1 

b) järgime siis kurat-küll vähemalt ühes asjas traditsioone ja paneme lapsele nime vana-vanaemade järgi.

Elukaaslane oli esialgu nagu pigem b poolt, kuid kui kuulis, et teise vana-vana nimi oli Anna, ja nimi, mille talle täis siirast entusiasmi välja pakkusin, oli Anna Minna, siis... no siis oleks väga napilt olnud minu mõistus otsas ja käivitunud variant a). Õnneks oli mul mõistust siiski rohkem kui see sel hetkel inimlikult võimalik olnuks ja seega sai see laps siiski inimese nime, KUIGI ta peab selle kirjapilti iga kord natuke seletama ja ma olen täiesti kindel, et ta on ainus sellenimeline Eestis. 

Mis ma öelda oskan - rasked olud ja jutulinnu silmapaistev taippulikkus. 

Aga nüüd siis selleni, mis ma öelda tahtsin.

Nii palju aastaid on see üritus ütlemata imeline olnud, ja eriti nende imeliste inimeste pärast ja mul on tõesti olnud pahatihti väikesed võõrutusnähud, aga... sel aastal ma lihtsalt ei viitsi minna.

Issand, kas see ongi keskea kriis? Tahaks küll ju, juua õlut, joriseda, lobiseda jne jms, aga... maitea.

On see ikka... on need ikka... on seal ikka NEED inimesed, kellega tahaks, võiks ja lausa peaks? Olen ma ise enam see? Ons nemad?

"Kaob kaduvikku kergemeelne tõld

Üks maksab hinge eest

Ja teine hingest maksab

Ja mõlemal on surreski see võlg"

Reisidest rääkides

 Jaa, perega reisides räägime me ikka hoopis teisest eelarvest, eriti kuna kolm last ja eriti kuna neil on  meist päris erinevad arusaamised sellest, mis on lõbus. Ja kui tahame tasakaalustada, siis see kompromiss tuleb tihti natuke raha arvelt. See-eest on sellel mõnusa ühisala leidmisel siiski nii sügav sisuline väärtus, et raha on tõesti teisejärguline jaaaa ma olen täiesti teadlik, et see on ikka üks kuradi esimese Eesti luksus. Olen sügavalt tänulik.

Sest mina tahan Korfut (sest, et lapsepõlveraamat), mõnusat randa ja mugavat soojust, natuke seiklemist kohalikes külades, head veini, ilusaid loodusvaateid ja kulgemist. Härra abikaasa tahab kultuuriväärtusi, muuseume, vaatamisväärsusi, matku, ujumine on ka okei, aga rannas lebotamine on saatanast. Preilid tahavad peamiselt basseini, rand on ka okei, kultuuriväärtused on peamiselt saatanast, aga äärmiselt vähesel määral talutavad. Ja noormees arvab, et BASSEINI!! ja kõik muu on saatanast, eriti kultuuriväärtused ja eriti kohalikud restoranid.

Nojaa, kuna ühisväärtuseks on selgesti bassein ja rand, kellelgi Korfu vastu midagi ei ole (poolt peale minu samuti mitte) ja kõik ülejäänu on kompromisside käigus lahendatav, äärmise häda korral mõningase lisaraha sissekühveldamise meetodil, siis on kõik lill. 

Ma jälle täiega väga ootan seda reisi! :) 

Kulgeb küll

Kuna tekkis kerge urgukaevumine, käisin... noh, Araabias. Sest, eksole, et kui juba ette võtta, miks siis mitte pikemalt. Dubai on muidugi täielik Mordor, ja ma avastasin, et minu seni reisijanulisse verre on pugenud piisake koduhoidlikku kääbikut. Aga endine olukord taastus õnneks hästi ja mulle hakkas maakera teisel poolel päris meeldima. Reisimise tunne ise, mitte Dubai, sest nagu öeldud, Dubai on tõesti täielik Mordor. Natuke aega võib ju neid tati, tahtejõu ja raske raha koosmõjul kõrbe tekitatud termiitmoodustisi ja neid ümbritsevaid plastmassist vihmametsi vaadata, aga pärast on nii hea tagasi tulla, back to the Shire. Isegi, kui siin on pisut lumine ja seal mitte nii väga.

On, nagu paistab. Ega see päris loomulik elukeskkond ei ole.

Tead, ma igatsen sind, aga ma ei tea, kes sa oled

 Tead küll, sina, kes sa mulle selgete ja sügavate silmadega otsa vaatad, siis kui me suhtleme PÄRISELT. Ja selles on alati nii palju kihte, et mu hüpertundlikkus lihtsalt lööb nurru ja toob kuuldavale kõige veidramaid miuguvaid-mjauravaid mõnuhäälitsusi igasuguste alltekstide ja tagamõtete lainetes püherdades.

See tunne, et "ma tunnen ennast nii elavana".

See tunne, et "me näeme üksteist, me päriselt saame üksteisest aru, meie... um.... võrgud võnguvad samal lainel, kui nüüd uhuu-keelt laenata". 

See tunne, et "see suhtlusehetk on tähtis, see märgib päeva, ma olen nii päriselt siin ja minusse kallatakse helde käega puhast elukogemust kellegi sellise elust, kes mulle korda läheb."

Ainult, et... ma ei räägi ju konkreetsest inimesest, onju. Ma räägin mingist unistusest minu sees, mis... ma justnagu TEAN, et ta tuleb. Kunagi. Aga kust ja kuidas, ei tundu praegu nagu mitte kuidagi loogiline. 

Sellepärast ma lihtsalt... olen kuidagi rahutu ja näljane ja märkan. Märkan hetki nagu - nagu see pikk ja laiaõlgne baarman Bulgaarias, kes tuli ja kallas mulle täiesti tasuta lihtsalt ämbritäie dzhinni välja ja jalutas laisa pantrisammuga eemale, teades, et ma vaatan. Cheers, mon ami, see oli just täpselt see, mida ma vajasin. 

Ühesõnaga, ma ei tea, kes sa oled, aga ma igatsen sind, ma igatsen sind!

Täna sa võiksid minu jaoks olemas olla.

Või siis võiks mulle olemas olla teadmine, kes sa oled selline. Mul oleks justnagu kõik olemas praegu. Jah, mingi... veider üksindus on, mida varem ju nagu olnud ei ole. Aga ma ju tean, et see on ajutine, paraneb, läheb paremaks. See ei tohiks mõjuda. Ma ei saa aru.

Lohe magab, jah? Kes lasi tõde nüüd sedapidi paista...

Vahetevahel ma olen ikka ausalt natuke üle iga mõõdu hull. Ei, krt, ei saanud seal kullahunniku otsas magada, no ei!

Mitte üks, ei, kus sa sellega, mitte ÜKS. Vaid KAKS! Nüüd on mul siis lisaks oma residentsile kaks korterit... ossajessake... 

Oehjessake (lohe vaprusevärinate saatel vasakule ära).

Elukvaliteedi mõõdik

 Väga pikka aega enne suuremat covid-hits-the-fan olukorda oli mu elus periood, kus ma jäin igal õhtul magama tundega, et oooo, ma olen nii tänulik. Et mul on nii hea, hooliv, hoidev, äge, särav, MÕNUS elu. 

Vahepeal kadus see tunne ära. Mõtlesin igasugu muid asjalikke ja mida aeg edasi, seda murelikumaid mõtteid. 

Nüüd liiguvad asjad selle absoluutse põrguga, kus ma kartsin oma kalliste elu pärast, võitlesin, nagu paranoiline makaak - et isa jääks ellu, et ema paraneks kahepoolsest kopsupõletikust, et meest arsti juurde viia, sest ta ignoreerib kasvõi surmahaigust. Ja... kuidas lapsed oma vaimse koolipingega ja kogu selle covidipingega hakkama saavad. Ja siis korraga ma ise... kui jõudu oli nii vähe, et ei jaksanud kööki minna teed tegema... kuidas ma hoolitsen kõigi nende eest? Kõik need magamata ööd, kui sain aru, et kogu mu rõõm ja õnn on ehitatud mu perele, inimestele, keda ma armastan. Ja see, kui nad kõik korraga tule all olid... ma olin ju püüdnud neid kaitsta.. Peaaegu lõpuni sain hakkama. Ja siis... vaid mõned nädalad enne vaktsiinide tulekut... oi, see oli valus, see oli NII VALUS. 

Praegu  - see tunne, et vajud oma pehmesse pessa sügava tänulikkuse ja rahuloluga, on maailma parim. Neil on kõik korras. Ja tema, tema paraneb ka. Seega - KÕIK on hästi. Nüüd on ainult kannatlikkust vaja.

Ühest küljest katki ja teisest küljest rahul

 Ka mul on neid aegu, kus vaim on vägev, aga liha nõder. Ma mõistusega ei saa arugi, et on pinge ja stress, mu teadvusel minale tundub kõik käsitletav, loogiline, lahendatav. Mu keha aga leiab, et kurat, aitab sulle küll, keerame hetkel säästureshiimi peale. Loll keha! tahaks mõistus öelda, aga ilmselt on selles küsimuses kehal õigus. Las ta siis olla, puhkame, kurat.

Arst ütles, et mu hädade algpõhjus on seal, et kehal on väga tugev stressitaluvus - jaksan 2 aastat järjest pidevalt kõrge stressiga toimida, kuni ühel hetkel füüsisele küllalt saab. Sunnitult puhkereshiimil, sest mõistus ei mõista puhkust võtta. Noh, regulaarselt. Iga päev, iga nädal, iga kuu. Teoreetiliselt olen kuulnud jah, ja aegajalt olen ju võtnud ka ja aegajalt ongi olnud neid puhkushetki... 

Jajaaa, aga keda ma petan, liiga vähe ja liiga hilja. Kindlasti ebaregulaarselt. Kindlasti vähem, kui lahingud väärivad, sest peale ühte lahingut lendame me ju kohe järgmisesse, ilma vahepeal pidutsemata ja puhkamata. Nüüd saan siis teada, et olen ise ka surelik, suur üllatus küll. How the mighty have fallen... ;)

Mighty siis nüüd puhkab. Ja on, millel puhata, eks.

See väike rõõm, et kui varem on investeeritud lastesse, kodusse ja suvekodusse ning põhimõtselt kogu olemasoleva raha eest ehitatud, ehitatud, ehitatud, siis sel aastal suutsin nii küttesüsteemide kapitaalremondile lisaks kasvatada investeerimisiportfelli kuuekohaliseks ja jagada selle täpselt nii, nagu on kõige mugavam: kinnisvara, konkreetse firma aktsiad ja fondid. Nojah, korteri eest peab jah väikese sutsu veel laenu tagasi maksma, aga see ongi täpselt SEE suts, mis on üle minimaalse kuuekohalise arvu, nii et juriidiliselt on kõik enamvähem korrektne siiski. 

Kas ma olen juba öelnud, et mulle meeldib raha? Mhmh. Ja veel rohkem meeldib mulle see, kui plan comes together. 

Aga nüüd peab seda regulaarse puhkamise asja jälle õppima. Las lohe magab natuke oma kullahunniku peal... silmad lahti. 

Sest: "It will never end. More, give me more, give me more..."