Maikuu, mu lemmik

 Mul on väga kindel plaan elada iga selle imelise kuu päeva laia hedonistliku naeratusega. 

Sellest hoolimata, et väike kirurgiline üllatuskogemus ja seetõttu pizikene liikumishäire, aga ausalt, kõige muu hea juures on see varblasepuuks. No ja selleks ajaks, kui ma oma jalutamise täisvõimekuse tagasi saan, on kõik need jalutamiskohad veel eriti kaunid. Ning praegugi pole elul üldse viga:

- Sest päike paistab ja nii tõpramoodi hea on olla. 

- Sest häid asju on nii hea oodata. Nii seda, et jalutama pääsen, kui seda, et kuu lõpus Tartusse, kui seda, et üks väga tore inimene tuleb Eestisse jälle tagasi ja meil on juba veiniõhtu plaanitud.

- Veiniga seoses - sest mulle meeldib alkohol ja NII huvitav on, et nüüd kuu aega pean olema kuival nagu küpsis. Mulle täiega meeldib oma hedonistlike sõltuvustega mänge mängida. Lihtsalt, nagu öeldud, huvitav on. Sest, kui mingit sõltuvust sügavamalt vaadelda, süveneb tunne, et sõltuvus on mäng, mida mängid iseenesega, olgu siis vaimselt või füüsiliselt. Ja vana geimerina meeldib mulle mänge häkkida - või ennast neist välja häkkida. Paradoksaalne, et ma täiega naudin oma sõltuvusi, ning samaväärselt naudin neist vabanemist. Tule ja õhu kummaline koosmõju. Kinnismõttes kirglikult põleda? Jaa! Palun! Täiega!  Õlgu kehitada ja sügava ükskõiksuse kehastusena vabalt minema lennata? Muidugi! Elementaarne. Ja paradoksaalne on see vaid väljast vaadates, seestpoolt vaadates on kõik täiesti harmooniline ja loogilises tasakaalus.

- Sest tööalaselt teen nii suuri asju, et see on hämmastav, aga mind isegi enam ei hämmasta. See ongi uus normaalsus.

- Sest tasakaal on olemas ja samaväärselt teen tööalaselt ka pidevalt lollusi ja nende üle naermine on südantkosutav.

- Sest kohtusin ühe naisega, kes on oma ala absoluutne tipp ja ei viitsi viisakas olla, aga on ohjeldamatult tore kogu oma britilikus kuivas teravuses. Nii äge kogemus oli.

- Sest... 

- Sest suvi on tulemas ja häid asju on nii hea oodata. 

Ja mu pojal on rabavalt ilusad silmad: suured, vasikaripsmetes, sügavalt sinised silmad, kuid selles hämmastavalt selgeltdefineeritud sinises pesitseb paar tera sama selgelt kontrastset kollast. Sinine on isalt, kollased täpid minult. Päike ja suvetaevas. Tuli ja vesi. Yin ja... Yenny. Kui ta on elu üle pahane, siis paistab ta silmades morn äikesetorm, see väike kollane muutub kuratlikuks välgunooleks, või tuliloheks, kes sünkide marupilvede vahelt tujukalt vilksatab. Kui ta on rõõmus, on ta silmades sooja suvepäeva rannataevas ja tüünelt sillerdav päike.

Kas Minna või mitte Minna?

 Minna oli teadupärast mu vana-vanaema ja sellega seostub lugu (mis küll üldse ei seostu mu tänase teemaga, aga mul suva), kuidas ma peale umbes tuhande nimevariandi väljapakkumist oma esmasündinule andsin välja ultimaatumi elukaaslasele, et:

a) sellel lapsel selgesti ei ole antud inimese nime kanda, kasutame siis lihtsalt numbrit 1 

b) järgime siis kurat-küll vähemalt ühes asjas traditsioone ja paneme lapsele nime vana-vanaemade järgi.

Elukaaslane oli esialgu nagu pigem b poolt, kuid kui kuulis, et teise vana-vana nimi oli Anna, ja nimi, mille talle täis siirast entusiasmi välja pakkusin, oli Anna Minna, siis... no siis oleks väga napilt olnud minu mõistus otsas ja käivitunud variant a). Õnneks oli mul mõistust siiski rohkem kui see sel hetkel inimlikult võimalik olnuks ja seega sai see laps siiski inimese nime, KUIGI ta peab selle kirjapilti iga kord natuke seletama ja ma olen täiesti kindel, et ta on ainus sellenimeline Eestis. 

Mis ma öelda oskan - rasked olud ja jutulinnu silmapaistev taippulikkus. 

Aga nüüd siis selleni, mis ma öelda tahtsin.

Nii palju aastaid on see üritus ütlemata imeline olnud, ja eriti nende imeliste inimeste pärast ja mul on tõesti olnud pahatihti väikesed võõrutusnähud, aga... sel aastal ma lihtsalt ei viitsi minna.

Issand, kas see ongi keskea kriis? Tahaks küll ju, juua õlut, joriseda, lobiseda jne jms, aga... maitea.

On see ikka... on need ikka... on seal ikka NEED inimesed, kellega tahaks, võiks ja lausa peaks? Olen ma ise enam see? Ons nemad?

"Kaob kaduvikku kergemeelne tõld

Üks maksab hinge eest

Ja teine hingest maksab

Ja mõlemal on surreski see võlg"

Reisidest rääkides

 Jaa, perega reisides räägime me ikka hoopis teisest eelarvest, eriti kuna kolm last ja eriti kuna neil on  meist päris erinevad arusaamised sellest, mis on lõbus. Ja kui tahame tasakaalustada, siis see kompromiss tuleb tihti natuke raha arvelt. See-eest on sellel mõnusa ühisala leidmisel siiski nii sügav sisuline väärtus, et raha on tõesti teisejärguline jaaaa ma olen täiesti teadlik, et see on ikka üks kuradi esimese Eesti luksus. Olen sügavalt tänulik.

Sest mina tahan Korfut (sest, et lapsepõlveraamat), mõnusat randa ja mugavat soojust, natuke seiklemist kohalikes külades, head veini, ilusaid loodusvaateid ja kulgemist. Härra abikaasa tahab kultuuriväärtusi, muuseume, vaatamisväärsusi, matku, ujumine on ka okei, aga rannas lebotamine on saatanast. Preilid tahavad peamiselt basseini, rand on ka okei, kultuuriväärtused on peamiselt saatanast, aga äärmiselt vähesel määral talutavad. Ja noormees arvab, et BASSEINI!! ja kõik muu on saatanast, eriti kultuuriväärtused ja eriti kohalikud restoranid.

Nojaa, kuna ühisväärtuseks on selgesti bassein ja rand, kellelgi Korfu vastu midagi ei ole (poolt peale minu samuti mitte) ja kõik ülejäänu on kompromisside käigus lahendatav, äärmise häda korral mõningase lisaraha sissekühveldamise meetodil, siis on kõik lill. 

Ma jälle täiega väga ootan seda reisi! :) 

Kulgeb küll

Kuna tekkis kerge urgukaevumine, käisin... noh, Araabias. Sest, eksole, et kui juba ette võtta, miks siis mitte pikemalt. Dubai on muidugi täielik Mordor, ja ma avastasin, et minu seni reisijanulisse verre on pugenud piisake koduhoidlikku kääbikut. Aga endine olukord taastus õnneks hästi ja mulle hakkas maakera teisel poolel päris meeldima. Reisimise tunne ise, mitte Dubai, sest nagu öeldud, Dubai on tõesti täielik Mordor. Natuke aega võib ju neid tati, tahtejõu ja raske raha koosmõjul kõrbe tekitatud termiitmoodustisi ja neid ümbritsevaid plastmassist vihmametsi vaadata, aga pärast on nii hea tagasi tulla, back to the Shire. Isegi, kui siin on pisut lumine ja seal mitte nii väga.

On, nagu paistab. Ega see päris loomulik elukeskkond ei ole.

Tead, ma igatsen sind, aga ma ei tea, kes sa oled

 Tead küll, sina, kes sa mulle selgete ja sügavate silmadega otsa vaatad, siis kui me suhtleme PÄRISELT. Ja selles on alati nii palju kihte, et mu hüpertundlikkus lihtsalt lööb nurru ja toob kuuldavale kõige veidramaid miuguvaid-mjauravaid mõnuhäälitsusi igasuguste alltekstide ja tagamõtete lainetes püherdades.

See tunne, et "ma tunnen ennast nii elavana".

See tunne, et "me näeme üksteist, me päriselt saame üksteisest aru, meie... um.... võrgud võnguvad samal lainel, kui nüüd uhuu-keelt laenata". 

See tunne, et "see suhtlusehetk on tähtis, see märgib päeva, ma olen nii päriselt siin ja minusse kallatakse helde käega puhast elukogemust kellegi sellise elust, kes mulle korda läheb."

Ainult, et... ma ei räägi ju konkreetsest inimesest, onju. Ma räägin mingist unistusest minu sees, mis... ma justnagu TEAN, et ta tuleb. Kunagi. Aga kust ja kuidas, ei tundu praegu nagu mitte kuidagi loogiline. 

Sellepärast ma lihtsalt... olen kuidagi rahutu ja näljane ja märkan. Märkan hetki nagu - nagu see pikk ja laiaõlgne baarman Bulgaarias, kes tuli ja kallas mulle täiesti tasuta lihtsalt ämbritäie dzhinni välja ja jalutas laisa pantrisammuga eemale, teades, et ma vaatan. Cheers, mon ami, see oli just täpselt see, mida ma vajasin. 

Ühesõnaga, ma ei tea, kes sa oled, aga ma igatsen sind, ma igatsen sind!

Täna sa võiksid minu jaoks olemas olla.

Või siis võiks mulle olemas olla teadmine, kes sa oled selline. Mul oleks justnagu kõik olemas praegu. Jah, mingi... veider üksindus on, mida varem ju nagu olnud ei ole. Aga ma ju tean, et see on ajutine, paraneb, läheb paremaks. See ei tohiks mõjuda. Ma ei saa aru.

Lohe magab, jah? Kes lasi tõde nüüd sedapidi paista...

Vahetevahel ma olen ikka ausalt natuke üle iga mõõdu hull. Ei, krt, ei saanud seal kullahunniku otsas magada, no ei!

Mitte üks, ei, kus sa sellega, mitte ÜKS. Vaid KAKS! Nüüd on mul siis lisaks oma residentsile kaks korterit... ossajessake... 

Oehjessake (lohe vaprusevärinate saatel vasakule ära).

Elukvaliteedi mõõdik

 Väga pikka aega enne suuremat covid-hits-the-fan olukorda oli mu elus periood, kus ma jäin igal õhtul magama tundega, et oooo, ma olen nii tänulik. Et mul on nii hea, hooliv, hoidev, äge, särav, MÕNUS elu. 

Vahepeal kadus see tunne ära. Mõtlesin igasugu muid asjalikke ja mida aeg edasi, seda murelikumaid mõtteid. 

Nüüd liiguvad asjad selle absoluutse põrguga, kus ma kartsin oma kalliste elu pärast, võitlesin, nagu paranoiline makaak - et isa jääks ellu, et ema paraneks kahepoolsest kopsupõletikust, et meest arsti juurde viia, sest ta ignoreerib kasvõi surmahaigust. Ja... kuidas lapsed oma vaimse koolipingega ja kogu selle covidipingega hakkama saavad. Ja siis korraga ma ise... kui jõudu oli nii vähe, et ei jaksanud kööki minna teed tegema... kuidas ma hoolitsen kõigi nende eest? Kõik need magamata ööd, kui sain aru, et kogu mu rõõm ja õnn on ehitatud mu perele, inimestele, keda ma armastan. Ja see, kui nad kõik korraga tule all olid... ma olin ju püüdnud neid kaitsta.. Peaaegu lõpuni sain hakkama. Ja siis... vaid mõned nädalad enne vaktsiinide tulekut... oi, see oli valus, see oli NII VALUS. 

Praegu  - see tunne, et vajud oma pehmesse pessa sügava tänulikkuse ja rahuloluga, on maailma parim. Neil on kõik korras. Ja tema, tema paraneb ka. Seega - KÕIK on hästi. Nüüd on ainult kannatlikkust vaja.