Inglise keele sain ma alles siis enamvähem selgeks, kui seda teistele õpetama hakkasin. Sama kehtib ka erialavaldkonna kohta. Kui pead mingil teemal ikkagi loengut pidama, siis ei saa enam edasi lükata, tuleb asi endale selgeks teha. Ja töötab, päris hästi. Mida kõike ma olen ise sellepärast selgeks õppinud, et pean teistele õpetama.
Siit küsimus, et miks see, kui ma mõnikord teistele elu õpetan, samamoodi ei aita. Võiks ju. Ma võiksin isegi veel rohkem püüda ja olla Suur Elamise Õppejõud. Et selle kuramuse asja ükskord selgeks saaks.
Või, noh, äkki peaks seekord hoopis vahelduseks kellegi targema loenguid kuulama?
1 comment:
Vahepeal oleks tõesti õigem lugeda teiste sõnavõtte. Perfektsuses peaksid ju asjad sinusoidselt või kosinusoidselt liikuma.
Sissekannet lugema hakates mõtlesin, et ise üritan inimesi mõtlema õpetada. Kui seda liiga tihti teen, on tõesti tunne, et mõtlemine on lihtlabane. Miski minus ütleb, et see on nii seepärast, et pole oma mõtetega tegelenud ;)
Sama vist ka elamisega.
Teiste elud ja mõtted tunduvadki lihtsamad, sest näed kõrvalt otse objekti, situatsiooni, ilma mõttetolmuta.
Ei arvesta ju persooni, keda elama/mõtlema õpetad, kõhutunnet, ajukasvajat, sooleusse, eilset päeva, liigset kohvijoomist või/ja üldse kõike seda, mis võib ta ajus toimuda tänu eri sündmustele.
Loodan, et said pihta mida soovitan.
Post a Comment