Soe muld lõhnab peale vihma kuidagi väga eriliselt. Viimaselt loengult tulles viis see lõhn kõik töö- ja koolimõtted kuhugi kuklasse punktiks kokku ja silmad läksid algava suve märkamisest suureks nagu liblikal. Et ainult rohkem näha ja märgata iga ainukest võilille, iga ainukest lehekribalat, iga...
Et enam ei oleks seda uimast üllatust, et kontoris tuimalt nühitud tagumiktundide ajal on need lilled tulnud ja läinud enne, kui nad mulle päriselt pärale jõudsid, ja et maikuualgusest on sujuvalt saanud jaanipäev.
Elu on lihtsalt liiga lühike, et hetkegi maha magada ja mingil põhjusel on see sooja maa lõhna täis hetk kuidagi arutult väärtuslikum kui arvutis mahatapetud tund.
No comments:
Post a Comment