kui taasteadvustub, et kõik ongi enamvähem üks ja sama ning isegi kordumine kordub. Sõnastus erineb, jah, kohati erineb vormgi, kuid see on vaid kübemeline ja ajutult vähetähtis vahe.
Nii erinevad inimesed kõnnivad ikka neidsamu radu ja üritavad läbi vaeva ja higi sõnastada neidsamu surematuid algtõdesid. Ja sinu enese ainus ja kordumatu isik täpselt niisama, nagu kord juba öeldud - oh, milline tusk.
Liigne raamatulugemine ei aita kaasa. Neidsamu tundeid olen neis kujutlusmaailmates tundnud juba kümneid kordi - või siis vähemalt neid pooleldi osalisena saanud kõrvalt vaadata, niivõrd, kuivõrd raamat sisse-elamiseks võimalust andis. Vähemalt ratsionaalsel tasandil ma tean nende mudeleid ja variatsioone. Vähemalt tuhatkond nendest tuhandetest-tuhandetest raamatutest, mida ma olen lugenud, on päris head... Ja päris inimestest. Või siis, et korrata kordust, neistsamadest algtunnetest, variatsioonidega, ikka ja jälle.
Maailmavalu, jah?
Elu mõte, jah?
Vastuoluliste tunnete lõks, jah?
Kuidas-keegi-ei-kuradi-mõista-mind-lillekest-õhh-jah?
Ja nüüd, kribin-krabin, igaüks oma nurka, oma naba silmitsema ja OMA sõnastust kobades otsima, et lõppkokkuvõttes ütelda lihtsalt sedasama, mida need... sajad... tuhanded... miljonid ennem meid.
Aga noh, see enda naba lihtsalt ON nii ebatavaliselt huvitav ja unikaalne. Ausalt, mul on täiesti imeline naba, ilusa kujuga, isikupärane, kenasti voolitud kurdudega, isegi nagu natuke sügavmõtteline...
Ja see sügavmõtteline naba lisaks veel, et kuigi sõnastatakse erinevalt, on algallikaks samad tunded, ja ka vastupidi - kuigi tuntakse erinevalt, sõnastatakse ikka samaviisi. Kas see on pessimisti pooltühi klaas, et ma kipun selles vastandite võrdseisus ikka seda "sama-samat" nägema? Blaseerunud resignatsioon, või lihtsalt maakeeli bla-bla-bla.
No comments:
Post a Comment