Jalutasin peale lõunasööki kontori poole, ise sügavalt mõttes. Pidin üle tillukese majadevahelise autotee minema ja seal seisis mul parajasti otse ees üks maastur. Juht roolis vaatas silmanurgast minu poole, siis vaatas veel, naeratas ja hakkas eriliselt viisaka inimesena (ilmselt) mul eest ära tagurdama.
Nii armas temast. Tõesti. Ma oleksin ju sama hästi võinud ta auto tagant läbi minna ja see poleks üldse raske olnud. Mõtlesin, et jah, vaat, see... kütus, mis süsteemis põleb, kumab ilmselt välja ka ja siis ongi kogu maailm selline... kena.
Ainult, et ta unustas ennast mujale vaatama ja põrutas - juraki - otsa autole, kes, kuigi aupaklikus kauguses, tema taga seisis.
Ohhh, kui õudne. No tõesti... Äkki see kõik ikka ei olegi nii mõistlik? Lasin sündmuskohast lihtlabaselt jalga... ja autojuhil oli ilmselt ka jube paha olla.
Kurat, korraga tundus see sündmus mulle kuidagi väga sümboolne. Äkki piirduksime naeratamisega, ah, ja ei hakkaks autosid lõhkuma? Pärast on kõigil nõme...
No comments:
Post a Comment