A tiger, a tiger, not a roller coaster

Kunagi käisin paljajalu üle süte, adrenaliininimaitse kurgus läbisegi isetekkelise vägimantraga, mis ühe tuntud raamatu tõttu parafraseerus oma algsesse keelde: "Blood of the tiger... blood of the tiger..". Natuke hullumeelne tunne oli küll paljast jalga hõõguvatele sütele asetada ja nõndaviisi kõik need kakskümmend sammu. Ja kui sellel, et ma kõrvetada ei saanudki, oligi mingi täiesti reaalfüüsikaline seletus, siis see tunne oli.. autentselt hull. Ja autentselt vägev.

Jah, ma olen elus jälle. Kohe täiesti. Murrrrr.

Julge hundi rind on... tisse täis. (Oi, vabandust, et ma ei jaksanud lõpuni tõsist nägu teha, sest no nii tihti on mul tekkinud tahtmine kõigi nende kõlavahäälsete "julge hundi rindade" kohta seda tõsiasja täpsustada. Ausalt, huntidel on tisse rohkem kui inimestel, noh...). Aga julge hunt sobib siia ses mõttes, et oh, hullu inimest, küll see oli üks ilge ja ilgelt pikk sõda. Oli seda kõike siis ikka vaja? No küllap oli , sest tegelikult sai see suuresti instinkti pealt valitud, mingi veidra sisehääle pealt, mis ütles, et nüüd on nii, sest teisiti sa ei saa, ja kuigi mõistus ja süda ja võibolla veel mingi organ paluvad ja halavad, taovad seda sisehäält käte ja jalgadega, raputab too pead nagu jonnakas ürgloom ja lihtsalt läheb ja läheb, kõrvad lidus, pea madalal, hambad irevil, üks jalg teise ette, üks jalg teise ette... Ükskõik mis.

No küllap see kuradi elukas teadis, mida ta tahab.  Ja millest ta läbi läheb. Ja kuhu ta välja jõuab.