Üks maksab hinge eest...

Kirglikul ellusuhtumisel on üks häda. See nõuab kuramuse sitket hinge.

Ma olen põrgukass küll, kaval ja, ausalt öelda, pisut karastunud, nii et saan oma kriimude ja kräudega hakkama, aga selleks, et mängida, et päriselt elusalt mängida, ei saa lõputult viilida ega oma nahka peita. You play it safe and lose it all. Nojah, ma ei saa teisiti, lähen mängu naha, karvade, hinge ja hingerahuga sisse.  Selles ei ole poole teraga mängimist, sest muidu poleks mäng ju fun.

Ja siis, hoolimata sellest, et kass on paranoiline loom ja suudab mängida ja üle kavaldada ja põigelda ja küünistada, kui vaja, ohust hoolimata mängu sajaga nautida ja neil hetketel ka täiesti õnnelik olla...  mõnikord, mõnikord ma kaotan ja ükskõik kui osav põikleja ma poleks, peab selle hoobi sisse võtma. Ja con pole kassil kuigi kõva.

Litaki vastu seina nagu märg kalts.

Väga ebaväärikas, mäu! Ja, olgem ausad, valus ka.

Kassil on üheksa hinge, aga see ei tähenda, et suremine oleks vähem valus. Üks maksab hinge eest ja teine hingest maksab...