Üks sõber ütles ja nüüd see siis kummitab: "When a poet speaks of truth to another poet - what hope has truth?". Tsitaat ühest mu lemmikraamatust (kuna see blogi siin on jätkuvalt anonüümne ja ülekantav kelleleiganes kuhuiganes olukorda, siis me diskreetselt raamatute nimesid siin mainima ei hakka.). Aga tsitaat on paganama hea. Ülekantav ka kuhu iganes. No näiteks suvalisse telefonivestlusse:
"Hõõrun siin parajasti rindu hõrgult lõhnava idamaise kreemiga."
"Meh?!"
"No mätsin ennast ühtlaselt vietnami salviga kokku. Köha on."
"A. No nii oleks võinud öeldagi ju."
"Aga ma ju ütlesin!"
"Ei. Definitely ei. Sa ütlesid midagi hoopis muud."
"Eee.. asoo?"
***
Ja muu teemaga seostamatult, kuid selle vietnami salviga siis õige pisut seoses siiski - kuna mul on tõenäoselt kergekujuline kopsupõletik (ja kergekujuline, sest algamas on kevad ja see kuulutab siin igasugu kergema kuju hooaja algust), siis tuleb võtta, mis võtta annab ja teha kelmikaid kopsuröntgenipilte, et nendega kaunitele noortele meedikutele muljet avaldada.
Milline huvitav roidekonstruntsioon. Millised võluvad selgroolülid. Ja see plekk kopsus on tõeliselt kuum!
No comments:
Post a Comment