Muidugi on päevavalges kõik lihtsam. Ja mul on fantastilised sõbrad. Ja muidugi-muidugi saan ma hakkama.
Lihtsalt öösel, kui lapsed magavad, varitsevad teatud salakavalad rasked mõtted mu haavatavaid hetki. Mõnikord tabavad nad mind ootamatult ja siis muutun ka mina nõrgaks ja üksildaseks ja mul on valus.
Praegu ma pelgan neid tunde, mis tulevad peale südaööd, sest need mõtted on tõesti nagu mädasoo - kui kord juba vajuma hakkad, siis on välja pääseda neetult raske.
No eks ma teooriat tean ju, et selline olukord laastab enesehinnangut ükskõik millistel asjaoludel ja kui see laastustöö on ette teada, siis on suurem tõenäosus vigastusi vältida. Lihtsalt keeldud laskmast teiste inimeste altminemistel iseenese väärtust pommitada. Sellel oli rohkem tegemist nende ja oluliselt vähem sinuga. Ütleb mõistus... Teda peaks kuulama...
Ah, päevavalges on see nii lihtne.
No comments:
Post a Comment