See Neil Gaimani Sandman siis, raamat, kus lood on lugudest nii kirjult ja kavalalt läbi lõimitud, et neist moodustub võrk, mis püüab kinni ainult neid, kes märkavad lugusid lugude sees, kellel on piisavalt hull kujutlusvõime, rikkumata lapselik muinasjutuisu ja kibestunud täiskasvanu salaigatsus millegi suurema järele.
Võibolla mõned jäävad sinna võrku veel, aga selliseid püüab see kohe kindlasti.
Mulle meenub aegajalt ennast põrgust tagandanud Lucifer, kes rannas päikeseloojangut vaatab ja ühe mehega, kelle poeg sõjas surma sai, juttu ajab.
"... well, but the same god created these sunsets. The old bastard has fucked up so many things, but his sunsets are marvellous! You can forgive a lot for these sunsets."
Elus on uskumatult ilusaid hetki and you can forgive a lot for these sunsets.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Uus hingamine jah
On olnud keerulised ajad, aga need on teinud mind selgemaks, tugevamaks, ehedamaks ka. Õnneks mitte teravamaks - luksus on muutuda hoopis le...
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Ühesõnaga. Kõik need leebe mõtteviisi õpetused, eksole, ürgse mehe ja naise leidmised, mantrad ja tantrad - midagi neis kindlasti on. No pea...
-
Veider kurnatusetunne süveneb. Jah, ma olen suuteline täiesti adekvaatselt lugema mõttestatult, kuigi kergelt diagonaalselt 120 minutit järj...

No comments:
Post a Comment