Naljakas, kui lihtsad on mõned peamised toimemehhanismid. Isegi kui teoorias on teada, et jah, ma töötan nii - see on nii absurdselt lihtne, et teatud mõttes isegi piinlik nii primitiivseid mõtteid mõelda. Samas, kui see reaalselt käivitub ja on nii selge ja konkreetne, et pole vähimalgi määral tähtis, kuivõrd ma sealjuures MÕTLEN, ja mida just, sest see lihtsalt töötab. Lihtsalt. Hoolimata sellest, et ma suudaksin selle hoobilt oluliselt komplitseeritumaks mõelda ja siis selle veel ruutu võtta, küsides kõiki neid "Aga äkki hoopis..." No ma võin, kui see mulle lusti pakub, aga asja ennast ei koti.
Mis ei tähenda, mis põrmugi ei tähenda. Muidugi ei võta ma isegi neid lihtsaid toimemehhanisme alguses ilma vaidlustamata kohe tõe pähe, targemad inimesed tõenäoliselt teevad nii ja hoiavad kõvasti aega kokku. Ma võtan toimemehhanismi teadmiseks, aga kui see ei sära just kirgastes vikervärvides, siis proovin ikka olla oma parim mina ja skeemi murda, jälgides samal ajal toimemehhanismi mõju - kas ta on lihtsalt iganenud eelarvamus, millest olen välja kasvanud, või siiski mitte. Igatahes on nii huvitavam. Rääkimata sellest, et alati on võimalus vanadest kestadest välja kasvada, midagi ei pea tingimata võtma by default.
Aga siis tuleb see tramm jälle tagasi, et oi. Ikkagi. Töötab. Mõtle ennast või siniseks samal ajal, mõned algtõed on suuremad kui sina. Lahe.
Ja nii vähesest piisab. Tõenäoliselt olen ma ise vahepealsete aastate jooksul lihtsalt vaatenurka muutnud, aga on teatud energia, mis nii tohutult kütust annab. Ilmselt nüüd teistmoodi kui varem, aga oi. Kui. Lahe.
PS: kõik on võimatu, kui ainult piisavalt tahta.
No comments:
Post a Comment