Mul on see privileeg

Elu on mu teele toonud tarku ja häid inimesi, see on ilmselgelt lihtsalt vedamine. See, et mul on lõpuks oskus neid ära tunda ja hoida, see... no tegelikult on ka see lihtsalt vedamine, ma võinuks olla hoopis teistsugune täiesti minussepuutumatutel asjaoludel.

Ja siis on need õhtud, kus on lihtsalt rõõm. Lähedased ja olulised inimesed ümberringi, kes oleks osanud arvata, et sõbralik tögamine, mille nüansside lihvimisel on enam kui 20-aastane ajalugu, võib nii palju hinge toita. Soe, hubane, sõbralik ja rõõmus. Mõnus toimiv tervik, kus kõik on omal viisil asendamatud.

Telefonikõne kellelegi, kes on umbes sama soe ja hubane kui verest tilkuv kontrollimatult perutav mootorsaag, ja ka see on puhas hingetoit, selline, mis on nii hea, et raudselt teeb paksuks. Paralleelsaagimine, nii et vaimseid karvatorte lendab. And all the puns are intended. Jaaa... ongi lapsik, mis siis, sel hetkel ja selles kontekstis on kõik totakalt naljakas ja täiesti vabastav. Saame kokku ja puudutame läbi aja ja ruumi. Vajalik.

Või siis see õhtu, kohvikukamina kõrval, üle saja aasta paar klaasi veini ja SEE sõber, kes on alati olnud ja kes on alati SEE olnud.

Mul on see privileeg.