Oeh

Minevik puudutas ja kuigi see oli põgus, oli see ehmatav. Ja kurb. Kuidas ma sain / me saime küll nii katki olla? Meenus, kui räige on ribadeks olla, kui vigastused on nii suured, et fast regen enam ei tööta. See oli raske-raske aeg.

Praegu on kevad, päike paistab ja rohutirts mängib jälle muretult viiulit, sest suvi on ju tulemas ja mis mõtet on muretseda selle pärast, et kunagi tuleb jälle talv. Pealegi, olen nii eriliselt hoitud, kaitstud ja igal võimalikul viisil armastatud, skaalal süvaturvalisest kirkalt inspireerivani, et mõtlen igal õhtul enne magamaminemist täiesti siiralt ja ilma igasuguse paatoseta: "Aitäh, universum, sa tõesti-tõesti võtad mu hingetuks! (Ja Narr minus lisab: "Kuradi hea töö!")"

Kontrast kunagise kestva valu ja praeguse samavõrd kestva õnneseisundi vahel on vaiksekstegev. Oi, ma ei tahtnud seda meenutada, ise tuli. Kunagise valu vari pani üle keha judisema. Oeh.

Aga - nüüd paistab päike nii tõeliselt ja universum tõesti armastab mind. Ma sain / me saime sellega hakkama. Üks neist aurahadest kuldse kuue rinnas.