See on mingi uus seos ammu teada mõtete vahel, seega tuleb kirja panna: mida sügavam ja rikkam on armastus, seda enam toidab see mind rõõmuga. Aga see ei tekita sõltuvust ühest inimesest, sest mingil viisil muudab see mind ärksamaks märkama kõiki teisi täiuslikke hetki/kingitusi/võimalusi/suhteid/osi oma elus. Need on kõik täiesti vanad ja tuttavad mõtted - muidugi on kõik säravam ja ilusam, kui inimene on armastusega toidetud. Muidugi on rõõmu ja energiat rohkem ja elu on ilusam - aga kus siin siis see uus iva on?
Lisandus lihtsalt see arusaamine, miks ma tavaliselt mingisse suhtesse ei klammerdu: mida enam mind toidab armastus, seda säravamaks muutuvad mu elu muud aspektid ja seda enam olen ma rahuldatud igal sajal viisil, õnnelik ja tasakaalus ka kõiges muus ning seda enam muutun ma armastust jagavast inimesest rippumatumaks. Olen õnnelik ja tasakaalus iseeneses ning suudan märgata igas hetkes midagi imelist, mis seda rõõmu edasi toidab. Ning sinna lisandub see järeldus, et ühel hetkel ma ei vajagi seda toidet enam.
See on mingi edasiarendus sellest armastusest, mida vanemad ideaalis oma lastele edasi annavad: kui väike inimene on algusest peale armastusega toidetud, suudab ta mingil hetkel selle nabanööri lahti ühendada ja toita ennast armastusega iseseisvalt. Ka vana, tuntud tõde. Ja ehe kogemus ka, sest hoolimata mõningasest põlvkondadevahelistest nurkadekõksimisest - mul on olnud see erakordne õnn.
Ma lihtsalt ei märganud, kui väga see toimib minu puhul ka meeste-naiste vahelises armastuses.
See seletab mõndagi.
No comments:
Post a Comment