Ja mis siis, et olin nii järeleandlik, et mõtlesin mitu aastat: "Ohjah, sel aastal surfilaagrisse ei jõua, aga siis järgmine kord kindlasti..." Mis siis, et selle mõtte taga oli ka mure, et ma üldse ei oska ja kuidas ma seal hakkama saan, kõik vanad surfigurud koos jne jms.
Jura.
No ja siis nüüd sel aastal, kui mul oli pikk etteplaan, et nüüd. ma. lähen. tulgu. pussnuge. - siis nüüd sel aastal jäeti surfilaager ära.
Pikk mokk ja tõsine õppetund. Kas oli siis vaja olla nii hädine ja järeleandlik või siis tegelikult laisk ju? Lihtsama vastupanu tee. Asjad aga ei oota, millal ma lõpuks valmis olen. Selle peale lootma jääda, et valmimisajastus ja maailma asjade ajastus kattuvad, on ka tobe nats. Pealegi, päriselt valmis ei saa tihti ollagi, tulebki pea ees sisse hüpata ja ujuma õppida, mis siis, et see on natuke hirmutav.
Õppetunni tulemusena - maailm, palun mine pekki selles küsimuses, et sa alati kuldkandikul mulle asju ette ei kanna ja isegi minu järele oodata ei suvatse, ma teen endale ise surfilaagri.
Hetkeseisuga hakkab reaalsus juba vormuma. Varsti ma sõidan lohega :)
No comments:
Post a Comment