Aga üllatuslikult võib isegi sellest tundmatu kapinupu otsast võetud testitulemusest õigel hetkel kasu olla.
Just siis, kui olen magamatusest ja kergest haigusfoonist ja kohutavast kogusest tööst ja muudest tegemistest natuke udune.
Teatud mõttes isetäituv enesepilt, aga, pagan, just see, mida vaja. Sest kui kõik ülejäänu on puhas eneseprogrammeerimine, siis kui naeratus (milline imal mõte) reipalt hullumeelse irvitusega asendada, siis sellega ma küll samastun. Ignoreerides selle teksti ilmset mõtet hoida kangelaslikku naeratust näol kurbuse varjamiseks, leian, et oooo, nii täpselt mina, kõige sügavamas jamas olles aitab must huumor kõige paremini ja nii mutta pole maailm mind veel peaaegu iialgi (hah, paadunud optimist ka selles sõnastuses) löönud, et ma naerda ei suudaks.
No ja kuna naeratus ja irvitus on põhimõtteliselt sarnased, siis järelikult on kõik muu ka õige.
Pff, muidugi.
No comments:
Post a Comment