(ja mina olen optimist.)
Jah, noh, kindlasti aitab ka see, et ma ei võta igasuguseid väikeseid tobedusi sisse, sest arusaamine, et igaüks libastub aegajalt, on väsinud ja pinges ning käitub nii, et ise ka kahetseb viie minuti pärast, on minus nii sügavalt sees, et need väikesed tobedusepurtsatused on mul endal juba viie minuti pärast nagunii meelest läinud ja kui inimene tulebki vabandama - sest alati tuleb - on mul lihtsalt hea soe tunne teadmisest, et... ära muretse, ma ju teadsin nagunii, et sul on kahju. Mul on päriselt ka juba meelest läinud!
Nii ongi.
Inimesed on selles lihtsalt nii inimlikud.
Ilmselt aitab totaalne optimism ka selles, et mul on väikeste mõtetute jamade peale erakordselt halb mälu ja tavaliselt jäävad meelde head asjad. Selleks, et mulle kohale jõuda, et tegemist on suure jamaga, mida ma ei suuda/oska/kavatse tolereerida, peab ikka erakordselt pingutama või mingi erakordselt iseka tahtliku-teadliku-hoolimatu lollusega hakkama saama.
Eks ma olen kunagi ise ka seestpoolt kogenud - ja peale asja tõsist läbimõtlemist edaspidi õnneks valdavalt ainult kõrvalt näinud ka vastupidist käitumist, kuidas keskendutakse just nendele tühistele libastumistele ja hakatakse nende kallal kerima ja kerima. Et kuidas ta küll VÕIS, kuidas ta küll SAI... Ja niiviisi mõeldakse mingile tühisele tobedusele ei tea mis surmapatud külge. Ise marineeritakse ennast omasse mahla ikka nii sügavasti sisse. Täiesti mõtetult destruktiivne ülemõtlemine, eriti kui ütlejaks on meesterahvas, sest, ausõna, nende puhul on ülemõtlemine veel topelt mõtetu. Asjad on tavaliselt palju lihtsamad.
Inimesed on tegelikult head. Ei, enamus inimesi on enamasti tegelikult head.
Ja kui keegi sellele kirjeldusele ei vasta, siis ei ole mõtet temaga lihtsalt suhelda. Ka mittesuhtlemises või suhte lõpetamises sellel alusel võib olla viisakas, konkreetsusest hoolimata. (Võibolla on ka selles mul vedanud, sest kui see selgus, et "ups, ei ole minu inimene" või "see suhe on nüüd läbi" saabub, siis mul ei ole mingit edasist huvi selle kallal torkida. Sama väheoluline nagu ostutsekk toidupoes: "Ei tänan, ma ei soovi, jätke palun endale." Lihtne on lahkuda. Samas olen näinud inimesi, kelle jaoks on mingi selgelt mõtetu suhe nagu vistrik, millest ei suuda käsi eemal hoida, muudkui kisub uuesti näppima. Ja siis uuesti haiget saama. Ja siis seda haigetsaamist uuesti näppima. Täiesti napakas tegevus.)
Seega, kui otsustavalt ja kerge südamega mitte haakuda mürgistesse suhetesse ja suhelda inimestega, kes tõesti on ilusad ja head, siis toidab see hinge uskumatul määral.
Eriti siis, kui on natuke raske nagu mul nüüd mõni päev järjest olnud on. See hoidmise ja hoolituse määr, mis mähib mind pehme teki sisse ja toidab vahukoore ning hea kohviga, kui ma jõudsin vaevalt hädisel häälel "aiai..." piuksatada, see on uskumatu.
Olen hoitud. Inimesed on ilusad ja täidavad mu hinge rõõmu ja rahulolu ja õnne ja uudishimuga.
No comments:
Post a Comment