Kas

ma julgen jääda või julgen minna?

Ei, ma ei ole nõus, et olin kunagi lihtsalt õigel ajal õiges kohas. Seda muidugi ka, aga peamiselt olin ma ise saavutatut tõesti ka väärt. Ma tõepoolest olin sel ajal selles meeskonnas neetult vajalik, hoidsin paljusid nähtavaid ja nähtamatuid niite koos. Ma suudan seda uuesti, teisel ajal ja teises kohas. Ja see pole juhus.

Ei, ma ei ole nõus, et kui ma ütlen "tahan rohkem meeskonnatööd", siis kuuldakse seda kui: "kas tahad, et sind rohkem kiidetaks?" või "kas sa vajad lepinguga seotud võimu?" või "kas tahad, et me sinu eest ära otsustaks?" või: "võin ju 3 kuud võtta ja siis selle projekti käima saada." - ning siis küsitakse, et kus on kommunikatsiooniprobleem? Meh?!

Kommunikatsiooniprobleem on näiteks selles, et minu jaoks on meeskonnatööl hoopis teine tähendus. Üheskoos tegemine, mõtete põrgatamine, tegevuste mõtestamine ja valideerimine - mitte lihtsalt kontrollimine. Vastastikune julgustamine, kui vaja. Vastastikune nurka kinni mõtlemistest välja-aitamine. "Kuule, aga teeme hoopis nii..." mõtted.

Tobe seis, et kui inimene mulle tegelikult siiralt meeldib oma annete ja võimete poolest ja mul on siiralt kahju, et meie vahel on klaassein, mille tagant ma ei oska ennast päriselt kuuldavaks teha, mu sõnad ja mõtted kuidagi moonduvad, nii et ise ka ei tunne ära.

Ma ikka veel usun, et mitte ainult õige aeg ja koht, vaid, et ma olen ise ka väärt. Küsimus on lihtsalt selles, et kummal viisil. Jäädes või minnes, mh?