Meri on mõnus

Õnneks on see suvi andnud päris piiramatult ja kurnatuseni neid rannas lebotamise, möllamise ja suuremat sorti ujumise päevi, kus on võimalik saavutada midagi enamvähem nirvaanalaadset. See on see tunne, kui tulen täiesti läbioimetuna veest välja ja viskan kuuma liiva peale sirakili, lasen kehal tasakesi õndsusest unnata, näen poolsuletud laugude alt päikeses säravat merepinda ja kuulen vee häält. Nii ea on. Midagi enamat ei oska tahta. Või noh, tehniliselt oskaks, aga ei viitsi.

Õõõh.

Täna käisime kogu elu õite kimbuga laudadega merel, vesi on endiselt nii soe. Liiv on igal pool, vannitoapõrandast maiütlegi kuhumaani (jah, ja ka see viimane on enamvähem mõnus).

Õnneks on kalipso ja isegi kui vesi peaks kunagi külmaks minema, kuigi see ei tundu tõenäoline, kestab see taevamanna veel mõnemat aega.

Surfiklubi kohviku atmosfäär, kõik need lebokotid ja võrkkiiged ja räsitud olemisega enamvähem esimesest asjast improviseeritud lauad ja liiv ja hea kohv ja eksklusiivne _suva_ on ikka väga minu jaoks.

Meri on mõnus. Lebo suva on ka ütlemata mõnus.