... korraga nii siiralt ja säravalt, et nägin, milline ta võis noore mehena olla.
Nad rääkisid omavahel süvenenult, mingi selline meeste omavaheline värk. Õhtul, maakodu köögis. Väsitav ehitamispäev selja taga, õhtusöök söödud. Selline rammestunud lõõgastushetk, õiget sorti väsimus. Rõõm sellest, mis päeval tehtud sai ja puhas mõnu arutada seda, et - mida kõike siis homme veel.
Ja siis tuli korraga õhtuhämaruses selline päike välja. Mitte mingi lihtsastitabatav valgehambuline klassikaliste proportsioonidega täissümmeetriline staarinaeratus, vaid absoluutselt teistmoodi, absoluutselt ehedam ja inimlikum puhas ilu.
Oo.
No comments:
Post a Comment