Nüüd olen nagu lahinguvalmis emahunt, kes kaitseb karja ja jookseb öösiti perimeetrit, süda murelik ja meeled valvsad. Õnneks ei jookse ma seda perimeetrit üksinda.
Ja teisest küljest - nii kalliste inimestega ümbritsetud olla, nii üdini armastatud olla on just praegu veel kullakarvalisem.
See paarisuhte värk ei ole minu jaoks kunagi lihtne olnud, pealtnäha võibolla paistab nii, aga mul on olnud raske usaldada, mingid aspektid endast on olnud tahtlikult varjatud, mingid salavõitlused olen jätnud enda kanda. Nagu see must kass ühes Gaimani loos. Sest mhmh, jah, nagu ma oleks maailma targim ja tugevaim, kohustatuna kõige karmima kraami teiste eest salaja nurga taga ära võitlema, et neid sellest säästa. Või, nagu mu ema ütleb: "Seisus kohustab". See taak, mis suguvõsa veidra ajalooga vist mõtteviisiski kaasas käib. Ei ole väärikas oma koormat teistele isegi näidata, kannad püstipäi ja kui välja paistab, siis pisendad, selle üle nalja visates.
Uhkus ei luba ei enamat ega vähemat. Ja kurat, kuidas see uhkus on mõnikord lähedusel ees. Mida rohkem on neid salaja peetud lahinguid, seda suurem on ühepoolselt tajutud üksindustunne.
Ja sellepärast ongi praegu nii teadvustatult hea nüüd usaldada. Peale kontrollringide jooksmist koopasse ronida, teades, et võin rahulikult puhata, sest teine hunt valvab.
Ja ma korraga märkan, kuidas ma praegu vist olen selle armastamise asja senisest selgemaks õppinud, sest (tahtmata minevikku pisendada, sest siis olid ju hoopis teised värvid ja varjundid, ning ma ise olin hoopis teine, ja teine oli kõik, aga.... vähemalt praegu tundub mulle nii, et) NII sügavalt usaldav ja lähedane ja rahulik ei ole mu hinges õhtul kaissu pugedes varem olnud. Eks ma õpin tasakesi seda värki.
Ühiselt peetud lahingud lähendavad muidugi ka.
No comments:
Post a Comment