Mu tütar kommenteeris mu naljaga pooleks loetletud "alla selle ei ole üldse mõtet mehe kandidatuuri kaaluda" omadusi, et: "Issand, sul on ebanormaalselt kõrged standardid". Selle peale ei jäänud mul muud üle, kui asuda kasvatava lapsevanema rolli ja selgitada kõrgete standardite olemasolu vajalikkust.
Muidugi kõrged standardid. Miks alla selle üldse peakski? Ja sain talle tõendusmaterjali abil seletada, miks on hea teada, mida sa tahad ja vajad, et õnnelik olla, ja miks on oluline selle pealt mitte kompromisse teha. Sest noh, tõesti.
Kui tead, mida tahad ja töötad selles suunas, siis lõppkokkuvõttes ehitadki sellise elu, nagu ise tahad. See kõik on inimese enda kätes. Alles siis, kui sa alla annad ja enam ei proovigi, siis oled sa tõeliselt kaotanud.
Need, kes abitult käsi lehvitavad ja väidavad, et keegi teine on nende õnnetuses süüdi, on minu arvates natuke küündimatud. Või siis mingis väga räiges (õppimis-)faasis, kust nad ikka loodetavasti välja tulevad enne, kui pole hilja. Kuigi muidugi, see pole mingi "nii on mu arvates absoluutne tõde", pigem lihtsalt see, kuidas mina oma kogemuste alusel kaldun asju nägema. See, et inimesed on äärmiselt erinevad, on minu maailmas ka alati aksioom. Neil on vaieldamatu õigus käia oma rada ja mul on vaieldamatu õigus nende sügavatest selgitustest (õigustustest?) tüdineda, kui nad on minu parameetrite järgi ise otsustanud oma elu ohvrina elada.
Ühest küljest jaa, kui olla koos kellegagi, kes teeb õnnetuks, siis ta ju nagu olekski selles õnnetuses süüdi, aga see on ikkagi minu arvates pealiskaudne. Alati on võimalik lahkuda. Ka siis, kui see pole lihtne. Ka siis, kui see on kohutavalt valus. Lihtsalt... kui teada, mis see on, mida sa tahad, ja selle nimel pidevalt tegutseda, siis on päris suur tõenäosus, et see tulebki.
Mul on nüüd uus parasiitsõna: lihtsalt.
No comments:
Post a Comment