Piiride peal

See on üksjagu veider, kui korrektse inglise aadlikooli standardi järgi on mind üritatud kasvatada. Kuidas korralikud tüdrukud käituvad... kuidas viisakad inimesed ennast ülal peavad. Kuidas oleks tõeliselt väärikas seda küsimust lahendada... Oh, teoorias võiksin tõenäoliselt korraliku kodaniku testid heale hindele ära teha küll - kui selliseid korraldataks. Aga ei korraldata, vist.

Samas, see kasvatus on nagu (kummalistel põhjustel tuttavaks saanud) exosceleton, mille sees sa pehme ja ebamäärasena natuke aega kasvad. Kui see kasvav pehmeollus oma kestast välja murrab, siis toimub elu mõnda aega määramatuse tingimustes, sest kest enam ei hoia ja selgroog ka ei toeta, sest seda selgroo vajadust pole tänu kestale siiani olnudki.

Ma olen täiesti teadlik, et olukord, mida ma parajasti kogen, ei ole exosceletoni standardite järgi lubatud, talutud või üldse reaalnegi. Oh-issver-sussver, kui palju peaks olema teoreetilisi komplekse ja kiljatusi, mis sellise olukorra tekkimist väldiks juba eos. Ometi olen ma absurdselt uudishimuliku ja sellest kasvatuslikust kestast kuidagi iseeneslikult väljavajununa sellesse olukorda sattunud. Võibolla on minus midagi, mis selle välja kutsus. Teistel ju ei tekkinud sama seisu. Kas ma ise astusin selle lisasammu? Või oli mu näost näha see patune uudishimu või siis hoopis mingi rikkumatu avatus - et läheme edasi, proovime. On tunne, nagu oleks kogu see moraaliõppejoga mind mööda maha voolanud nagu vesi hane seljast. No lihtsalt... deklaratiivne moraal "sest nii lihtsalt on" ei hakka mulle külge. Iga hea ja halb tuleb iseenesel ära kogeda. Võimalik, et igavese kahtlejana ma lihtsalt EI USU neid teiste pakutud piire ja nii see lähebki... Kes mind lähemini teab, teab, kuidas ma mõnel ajaloolisel korral olen uskumatu kergusega üle mitmete... piiride libisenud. Skandaalselt lausa.

Ja paljudest piiridest ei tea keegi siiski midagi. On asju, millest kohe kuidagi rääkida ei saa. No lihtsalt... see pole osa päris minust, aga kellelegigi räägituna jääb see pilt minu külge kinni ja hakkab moonutama ning heade antennidega tajuks ma seda kahtlust, moonutatud pilti liiga tihti, kuid mul poleks ilmselt jõudu, viitsimist või võitlusvaimu sellega tegeleda.Aga mingis määras see ilmselt häiriks mind, sest mulle lähedaste inimeste arvamus läheb mulle korda ja seda, et see roll, mida ma katse-eksituse korras täitsin, ei ole mitte midagi sellist, mis ma OLEN, vaid midagi sellist, mis ma MITTE MINGIL TINGIMUSEL sisemise veendumuse ja kindla kogemuse toel edaspidises elus enam EI OLE... no seda ei õnnestu mul vist lähikondsetele kuigi lihtsalt selgeks teha.

Once a queen of Narnia, always a queen of Narnia... Aga sellise moraaliehitussüsteemi puhul see eelarvamus lihtsalt ei päde.

True neutrali või lihtsalt moraalselt süüdimatuna olen omal nahal kogenud igasugust kirevat kraami, ka ühtteist sellist, mille üle ma üldse uhke ei ole. Isegi siis, kui need rollid on olnud ainult miniatuursed, hetkelised... Ikkagi on nad rollidena olnud täisverelised ja ma mäletan täpselt, mismoodi see tundus. Mis tunne on olla kiusaja, reetja, valetaja, varastaja, haigettegija, egoist, ärakasutaja, eneseimetleja, hoolimatu, julm, väiklane või lihtsalt võlts. Mitte pahatahtlikkusest või loomupoolsest kurja-armastusest. Ma lihtsalt ei ole uskunud, et nii olla on tõepoolest nii halb, et ma isegi ei katseta - või, mis tavalisem - poolkogemata sellesse olukorda ei satu.

Samas on kogemusi, kus need tunded on mind kestast kaitsmata tabanud väga üllatavate värvidega, tulemus ei ole alati ühene. Sest hea õnne korral saan tänu oma moraalsele süüdimatusele kogemuse, et selles, mis parajasti toimub, ei ole ju mitte midagi halba, kui eelarvamusteta läheneda.

Halvimal juhul tabab mind äratundmine, et issand, kui veider, kui võõras, kui... vastik, kui mitte-mina. Et siit edasi ei lähe ma sammugi. Ja see: "siit edasi ei lähe ma sammugi" ning selge veendumus, et seda tunnet või rolli ei taha ma kunagi elu jooksul kogeda, see on korraga uus luustik... iseeneset kasvav selgroog. Minu enese sees tekkiv inglise kasvatus, mis ei ole kinni sellest, mida teised rääkisid, vaid sellest, mida ma omaenese hingerahu, naha ja elukogemuse hinnaga olen teada saanud.

Aga ei eksoskeletoni ega kilpide valdkonnas pole ma eriti tugev. Kuigi, kuramus, selgroogu võib juba usaldada, nii üllatav kui see ka pole. Ja... kõike kogedes olen ma endiselt absurdselt...

süütu.

Nii imelik, kui see ka ei ole.

Elu tarbija

Valikute paljusus muutub nii kergesti iseenda vastandiks, eriti oluliste otsuste puhul. Leiba ostes ei ole ju tingimata oluline, et valid selle kõige e-vabama, kõige kiudainerikkama (kui oled veendunud, et just kiudainerikkus on sulle parim), kõige madalama süsivesikute protsendiga (kui oled veendunud, et just madal süsivesikute osakaal on sulle parim), kõige maitsvama (kui oled veendunud, et kõige maitsvam on sulle parim). Valid, sööd ja ei piitsuta ennast ülearu, kui selgub, et hinna ja selle vastu saadava naudingu tasakaal ei olnud võimalikest parim. Sulle parim. Perele. Ühiskonnale. Hiina lapstööjõule. Mida iganes. Seda leivavalikut võid sa langetada iga päev, eksida, ennast parandada, täpsustuda, areneda, isegi meie targa tarbija kultusmaailmas. Autot ostes on aga see ühe otsuse õige langetamine hullem kui kõrgema matemaatika eksam. Milliseid tegureid kaaluda? Millised on õiged infoallikad? Mis kanal on mispidi kallutatud? Keda uskuda? Mida arvestada? Valesti langetatud otsust hakkame kahetsema õige pea ja kahetseme kohe pikka aega. Kui selgub, et usaldasime midagi, mida poleks pidanud usaldama, jätsime midagi olulist kahe silma vahele... ei leidnud õiget vastust, ei sooritanud eksamit. Valikuid on liiga palju, ja juhul, kui pole tegemist paadunud autopederastiga (ei pea siinkohal silmas neid, kes auto tagaistmel ilgeid tegusid sooritavad), siis on otsust mõjutadavõivad tegurid meile pisut hägused ja arusaamatud, on hirm, et jätame midagi tähtsat arvestamata.

Jah, arutame asjatundlike inimestega, käime ja katsetame, kaalume... otsime veel infot... loeme... mõtleme... ja siis mängime ikkagi viimaste valikvastustega lotot ja loodame, et ehk läks täppi, ehk tuli õige vastus. Ehk me ei kahetse. Nii raske on seda valikuvõimalust - seda suurt hunnikut raha käest ära anda. Kui kord juba maksnud oled, oled valikuvõimalusest ilma ka. Ja kes tahaks lolliks jääda ja avastada hommepäev, et tegelikult oli olemas veel sobivam mudel...

Ma ei taha öelda, mis asjadega veel samamoodi on.Valikute paljusus muutub ühel hetkel selleks peamiseks põhjuseks, miks ei suudeta otsustada, sest äkki-äkki ei läbi me seda olulist eksamit, et langetada see kõige õigem otsus. Mõistus ja tunded ei tunne ei ennast ega üksteist ära, enamus argumente on vaieldavad, tuginevad subjektiivsetel andmetel ja tegureid on nii palju...

Ime siis, et otsustada nii raske on, kui mingi valu sees nõuab, et eksamid tuleb viitele sooritada. 

Teine variant, tihtipeale oluliselt lihtsam, et on pohhui. Nii leiva kui auto kui misiganes muu puhul.

Aga veider, kuidas see "targa tarbija" manipulatsioon ajudesse närib isegi siis, kui arvad, et sina otseloomulikult oled vana läbinägelikuna sellest katkust puutumata. Ja mingil ajahetkel, kui sinu aeg ja sinu eluaastad muutub kõvemaks valuutaks kui raha su arvel, kui saad aru, et ka see on valikuvõimalus, mille valides käest ära annad, vähemalt väiksemaks maksad, siis sigineb hinge tarbijalik ettevaatus. Kas see, mille ma saan, kaalub üles seda, mida ma vastu annan? Kas see on parim võimalikest?

Ajalooõpetaja ja naabripoiss

Meil oli veider ajalooõpetaja. Või siis ei olnudki ta veider, vaid hoopis isikupärane. Ta oli ebamäärastes neljakümnendates, hea figuuriga ja korrektse poisipeaga naisterahvas, kes iga jumala päev tuli kooli uue kostüümiga. Jah, muidugi, päris tutt-uued need riided ju iga kord ei olnud, ta kombineeris kõiki kehakatteid sajal erineva viisil, kuid üüratu suur oli ta garderoob kindlasti, sest puhtalt statistika huvides ja ilmselt ka igavusest tuvastasime me 10-nda klassi jooksul tema seljast vähemalt 25 erinevat seelikut ja 50 erinevat pluusi, rääkimata kõikvõimalikest lisanditest. Sallid, jakid, kampsunid ja pintsakud - kui sellest loetelust nüüd miski peale sallide üldse ametlikult lisandite loetellu kuulub. Ah jaa, prossid. Kaelakeed. Stiilsed ja hiiglasuured. Kuigi muidu oli ta väga vaikne ja tagasihoidlik naisterahvas. Ja ta dikteeris meile kogu maailma ajaloo, korrektselt, hea hääldusega ja pööraselt igavalt. Kõikide ajalootundide kõige huvitavam hetk oli see lause, mille etlemisel ta tegi ainsa vea, millelt teda kolme keskkooliaasta jooksul tabasin: "Sakslastel tõusis pinnale Gotlandi lähistel.".  Aga samas tema järjekindel eneseväljendus burdalike kostüümide komponeerimisel tekitas mingit veidrat austust, tema veidrus moodustas selgesti ühe joone selle üsna erilise keskkooli üsna erilise õpetajaskonna mälumustris. Ja ta naeratas koguaeg sellise kergelt kavala moega, nagu ta teaks tegelikult palju rohkemat kui saja riidetüki kümmet tuhandet kandmisvõimalust ja kogu maailma ajalugu.

Nägin teda hiljuti tänaval, täiesti samasugusena. Täiesti uutes riietes. Korrektne, täpne, stiilne, vaikselt naeratav. Ta ei tundnud mind ära.

Ja siis see naabripoiss maalt. Ta oli meist neli aastat vanem ja seega kohutavat põnev tegelane. Kui me teda metsarajal rattaga sõitmas nägime, või märkasime kusagil rannas, siis oli see äärmiselt ärev sündmus. Kui sa oled 10-aastane tatikas, siis see 14-aastane naabripoiss, eriti, kui ta näeb isegi nagu päris hea välja, päevitunud, säravate hallide silmade ja kiftide päikeses pleekinud kahludega, kui ta on külapoisile tüüpiliselt sitke ja lihaseline ning oma vanusele pisut ebatüüpiliselt jässakas ja laiaõlgne, on sinu jaoks seksi kehastus ise. Hoolimata sellest, et sul 10-aastasena pole seksist suurt aimugi, kuigi oled vastavalt tollasele kultuuriruumile parimal võimalikul viisil asjaga kursis, st. et oled vanemate kapi salariiulilt sissevehitud "Avameelselt abielust" brozhüüri kapsaks lugenud ja oma tegude varjamiseks selle algupäraselt juba kehvasti köidetud ja saja ülelugemisega väljapudenenud lehed kummiliimiga ülihoolikalt tagasi kleepinud.

Ma selgelt mäletan seda, et kui naabripoiss külateed pidi meie majast mööda sõitis, tekkis selline ärev-põnev tunne, kõrgendatud teadlikkus iseenesest ja ümbritsevast. Et... huh. Ja tasus õhevili hingega aia juurde vaatama minna, ega ta äkki kusagil ei peatunud ja ega ta äkki meietaoliste (tittedega) juttu ajada ei taha. Mida ta praktiliselt kunagi ei teinudki, aga ühekorra... ühekorra jah.

Nägin teda mõned aastad tagasi maal. Pealt neljakümneaastane külamees, paks ja kiilakas, pea halle juukseid täis ja hammastest alles ainult loetud kaader. Nägu natuke ärajoonud viisil paistes, nina ja põsed punetamas ja käed mootoriõlist nii mustad, et nende puhtaksrookimise, leotamise ja koorimisega ei saaks hakkama Tallinna eliitmaniküürijad ka siis, kui nad kasutaks bensiini ja plekieemaldajat.  Ta oli pisut purjus ja  vaatas mulle teatud meheliku huviga otsa, mis korraga oli tõeliselt, tõeliselt häiriv.

Oli selge, et ta ei tundnud mind ära.

Ma ise olen loll ja mu deemon on pärdik?!

(When life gives you lemonade, make lemons.
And life is like: "Whatta hell, man?!")

Tegelikult on nii, et üks ütlemata lahe test, mis käis Pullmani raamatute tegelaste kohta, teadustas, et kui ma elaks selles ilmas, siis oleks mu arhetüüp tõenäoliselt Narr ja mu dAEmon tõenäoliselt pärdik. Või, noh, mis oleks nagu nõks edevam, kaaren. Kes saaks selle üle kurta? Ja vabandust tahtlike väärtõlgete pärast pealkirjas, kirjtasin selle parimas kollase ajakirjaduse vaimus. Pohhui sellest, kas pealkiri kuidagi sisuga kokku sobib või mitte, peaasi, et oleks piisavalt kriiskav.

Test on test on test... aga MINGI tõde selles nagu on.

The Fool is the archetype most helpful in dealing with the absurdities of the modern world and with faceless, amorphous modern bureaucracies– places where no one takes personal responsibility, rules are expected to be followed mo matter how absurd they might be, and the tables are incredibly stacked against individual effectiveness. A Jester does not merely provide entertainment, but also points out the failings of the kingdom to a wise Ruler. Thus, Fools are often the most serious archetype of all. The Fool often violates social norms in humourous ways to avoid provoking undue hostility.

A Fool’s politics are anarchistic. Fools are resilient, and are willing to stand up and try again despite failing. The Fool enjoys the contest of the wits even in the most dangerous or offensive of circumstances, and hates being bored.

Shadow Fool:

When such energy is not allowed, it simply goes underground, and in doing so becomes negative, undermining force. The Shadow Fool delights in breaking rules, regardless of the consequences. 

What it tells about your daemon?

You are a confident person with a strong sense of self. You can be loud and jocular, and you don't really care who hears you. You don't spend too much time stressing about how other people see you. If they like you, well, good for them. If they don't like you, well, that's their own problem.

People need to earn your respect in order for you to really start taking them into consideration. You might bend yourself over backwards for a friend or family member, but you aren't going to give that sort of special treatment to any old Joe Blow. Your loved ones know that under that bold, brash exterior, there is a person who is fiercly loyal and even clannish at times. You will fight to defend your friends and family from any and all comers. With these special few, you drop that joking exterior and be your real self.

Your daemon's form would represent your confident ways, your joking and insensitive manner, and your secret tendency for softheartedness. He or she would probably help you criticize all the idiots whom you meet on a day to day basis, and back you up when you are on the defensive.

Suggested forms: Magpie, Raven, Kangaroo, Wild Boar, Baboon.

A tiger, a tiger, not a roller coaster

Kunagi käisin paljajalu üle süte, adrenaliininimaitse kurgus läbisegi isetekkelise vägimantraga, mis ühe tuntud raamatu tõttu parafraseerus oma algsesse keelde: "Blood of the tiger... blood of the tiger..". Natuke hullumeelne tunne oli küll paljast jalga hõõguvatele sütele asetada ja nõndaviisi kõik need kakskümmend sammu. Ja kui sellel, et ma kõrvetada ei saanudki, oligi mingi täiesti reaalfüüsikaline seletus, siis see tunne oli.. autentselt hull. Ja autentselt vägev.

Jah, ma olen elus jälle. Kohe täiesti. Murrrrr.

Julge hundi rind on... tisse täis. (Oi, vabandust, et ma ei jaksanud lõpuni tõsist nägu teha, sest no nii tihti on mul tekkinud tahtmine kõigi nende kõlavahäälsete "julge hundi rindade" kohta seda tõsiasja täpsustada. Ausalt, huntidel on tisse rohkem kui inimestel, noh...). Aga julge hunt sobib siia ses mõttes, et oh, hullu inimest, küll see oli üks ilge ja ilgelt pikk sõda. Oli seda kõike siis ikka vaja? No küllap oli , sest tegelikult sai see suuresti instinkti pealt valitud, mingi veidra sisehääle pealt, mis ütles, et nüüd on nii, sest teisiti sa ei saa, ja kuigi mõistus ja süda ja võibolla veel mingi organ paluvad ja halavad, taovad seda sisehäält käte ja jalgadega, raputab too pead nagu jonnakas ürgloom ja lihtsalt läheb ja läheb, kõrvad lidus, pea madalal, hambad irevil, üks jalg teise ette, üks jalg teise ette... Ükskõik mis.

No küllap see kuradi elukas teadis, mida ta tahab.  Ja millest ta läbi läheb. Ja kuhu ta välja jõuab.

Hea on tunda,

kuidas lihased pingulduvad ja kuidas selles on jõudu. Kirgas. Kuigi just nüüd, varasügisel, kaskede kollasekstõmbuvaid lehti vaadates tundub too hetk, mil nad veel hiirekõrvarohelised olid, nii absurdselt üürike. Ah, kuradile, kevadeid on mitmesuguseid ja mis siis tost, kui iga kevade küljes on paratamatult tema sügis, mis ilma kevade saabumise ja läbielamiseta ju ei lähenekski. Ehk. See kevadehetk on lihtsalt nii neetult lahe. Ja - kirgas. Nojah, see on tõepoolest mingi elutarkuse tase, kui sa seda sügist, mis iga kevade sabas tuleb, oodata oskad, aga ehk on veel targem ennast sellest mitte ülearu morjendada lasta. Ma mäletan, et veel mõni aasta tagasi tegid hiirekõrvus kased mind just sellesama kunagi paratamatult tuleva sügise pärast pisut nukraks. Rõõmsaks ka, aga see rõõm oli kuidagi habras ja nukrusega kammitsetud. Õudne raiskamine tegelikult. Ega sügis selle pärast aeglasemalt tule või tulemata jää. Ja kevadet on ikkagi ainult sel mõõdetud korral. Pidutseme siis. Küll jõuab kunagi seda muda ka künda koonupidi.

Ja muuseas, teemasse vähehaakuvalt. Täiesti juhuslikult ütles keegi just äsja, et ma olen talle kõrvalt vaadates ja nii harva kui tal viimase aastakümne jooksul seda kõrvaltvaatamist on, jätnud tugeva, uhke ja sirge mulje. See lihtsalt kõlas nii ilusasti, et ma ei hakanud üldse mõtlema selle peale, kui hapra, segaduses ja kõverana ma ise ennast aegajalt tundnud olen. Et lihtsalt... ilus, kui keegi on niiviisi näinud kunagi. Vähemalt on mingi selline austav peegelpilt, mille poole püüelda, kasvõi naeruga pooleks.

Ning veel vähem teemasse haakuvalt: õppisin natuke uusi sõnu.

Tilliga tuule käes.

Emahämmar.

Ja, kokkuvõtteks - ma naeran üleni.

Üle mõtelda ei tasu...

ja sul on ilus hääl.

Kulmukaarte taga on salarada, sealt otsi mind üles, sa silmaviskaja, pilgupüüdja...

http://www.youtube.com/watch?v=YusiJzXjmbU


Oli kord olukord, olukord oli kord, kuhu ta nüüdki on jäänud :)

/Johansonid/

Ja nüüd ma istun nurgas ja luuletan, et sisukalt aega viita.

/Märka/

Naljakas on sellises meeleolus laulust laulu ja luuletusest luuletusse surfata. Nii on.