Kaval elu

Olin just enesega kokku leppinud, et ei hakka metama ja kõik. Taskufilosoofiaks piisab soovist leida ettekäänet mitte tööd teha. Aga metan ikkagi, sest elu kavaldas üle ja tekitas liiga suure kiusatuse.

Istun siin kaheksandal korrusel, vaikses tühjas ruumis ja vaatan juba kolmandat päeva suurtest akendest alla üle linna. Päris võimas vaatepilt on. Ja siis nägin netis juhuslikult, et:

Just nõndaviisi olen ma laias laastus käitunudki, just sellesama kõrguse ja selguse pärast.  See ei ole elu teinud lihtsaks (sorry, kesiganes selle targa soovituse kirjutas), küll aga lihtsamaks. Ja oluliselt nauditavamaks.

Ja... see vaade ja see tunne on nii õige. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ja pilt tuli ise kohale.

And if l die today, I'll be a happy phantom

/-/

And I'll go chassin' the nuns out in the yard
And I'll run naked through the streets without my mask on

/-/

See on häbiväärne, täiega, tõeliselt. Nautida kogu seda kõrget vaadet ja päikesepaistet ja luksuslikku vaikust ja aknast voolavat kevadelõhna ja mõelda kõrge eksistentsiaalse ja filosoofilise asemel peamiselt töllakaid mõtteid, et ei tea, kas peaks minema kõrvalpalati meestele öösel kolli tegema, valge lina ümber. Kargan uksest sisse ja teen: "BÖÖ!" ja need, kes selle peale rinnust ei haara ja õhu järgi kõõksuma ei hakka, võivad koju minna. Või nojah, ma võin muidugi ka linal lasta langeda ja siis need, kes ka selle peale kõõksuma ei hakka, võivad koju minna. Neil ei tohiks küll mitte midagi viga olla. 

Või siis tuleb meelde see kuulmisviga, kus sõbarlik töömotivatsioon "ora tagumikus" muutus kellegi kõrvades millekski hoopis veidramaks, nii, et ta pidi veidi aja pärast hämmeldunult, et... kuule... aga miks just orav?!

Ühesõnaga, ei midagi sulnist ega aristkoraatlikku, eksistentsiaalset ega ülevat, vaid kahtlase moraalse väärtusega naljad, mis kiiluvad ajusse kinni ja sunnivad mind selles avaras vaikuses itsitama, mis... ei ole just usaldusväärne stabiilsuse märk, tõenäoliselt. Aga on samas nii loomupärane. Mis me sellest järeldame??

Aga jah. Pit stop. Maailm on natuke peatunud. Kiirustada ei saa, aeg on maas. Rahulikult, pingeidmaandavalt. Vaikselt ja valgete seintega. Ja see vaade nii kõrgetest akendest ometi ju on märgiline. Ja siis... kõrge ja kauni asemel sellised mõtted. 

Muidugi on hea, et igaksjuhuks kõik katsed ja testid ja... See aitab endalgi märgata, et tegelikult oli pinge suurem kui pealtnäha paistis.  Mis ilmselgesti tekitabki süüdimatusehoogusid. Mis omakorda sobivad jällegi nende kõrgete valgete seintega ka küllalt hästi, pealegi asub vastav asutus siin kah üsna lähedal. 

Oh, aga see paigalolek teeb samas ka jubedalt kärsituks. Tahan-tahan-tahan... 

And I'll go wearin' my naughties like a jewel
They'll be my ticket to the universal opera
There's Judy Garland taking Budda by the hand
And then these seven little men get up to dance
They say Confucius does his crossword with a pen

Hea põhjus ehmatada

Ega see eelmisegi postituse eksistentsiaalne hala täiesti niisama õhust ei tule. Igal asjal on oma põhjus - olgu selleks siis kasvõi juhus. Aga põhjus on.

Tulin eelmise nädala esmaspäeval arsti juurest ja seletasin emale rahustavalt, et eiei, kõik on korras, kopsud on puhtad, paistab, et kopsupõletikust hakkan terveks saama. Mis oli täiesti puhas tõde. Ainult, et mitte kogu tõde. Ja kuna ta sellega rahuldus ja vastuse üle rõõmustas ning EI hakanud küsima täpsustavaid küsimusi, nagu et: "Oot, sul olid mitu päeva rinnas valud, need, noh, millest sa ei rääkinud. Ega sul äkki veel teisigi gripitüsistusi ei ole, näiteks nagu südamelihase põletikku?" - no ja kui ei küsinud, siis ma ei hakanud ise seletama ka.

On need korrad, kui sa tuled arsti juurest ja jätad teistele rääkimata, mis diagnoosi sa said. Gripp, millest kõik algas - no see on tavaline, sellega kedagi õnneks väga ei hirmuta. Järgmiseks, kopsupõletik, see on juba karmim kraam, aga ka veel enamvähem. Südamelihase põletik aga...

No võibolla tundub see hullem sellepärast, et mul pole seda  kunagi varem olnud ja et arst manitses äärmisele tõsidusele. Niisiis, internet, avita. Misasi see südamelihase põletik siis täpselt on?

• On võimalik täiesti välja ravida? Milline tore uudis.
• On võimalik, et sellest jääb eluaegne südamepuudulikkus ja/või jaksamatus eriti midagi teha. Mida kuradit?!
• Südamelihase põletik on 20% nooremate inimeste äkksurmade põhjustaja. Mida, oot, palun, lubage, kuidas täpselt?

Äkksurm. Ahsoo.

No vahva, mitte selline, mis teatab ette valudega, palavikuga, ma ei tea... hoiatab millegagi... et sa saaksid veel midagigi mõttestatut teha, kiirabisse helistada, teha endale kunstlikku hingamist või elektrishokki (James Bond tegi, järelikult ma tean, et saab...). Ei. Lihtsalt. Äkki. Pauh. Ootamatult, sellest ka nimi.

Ma ju teoreetiliselt tean, et iga elu lõpeb surmaga (vastupidist pole veel kinnitatud) ja nii minugi oma kord. Ja ma teoreetiliselt tean ka seda, et igal õhtul magama minnes on imetilluke, aastatega suurenev oht hommikul enam mitte ärgata. Kuna see statistika on nii kübemeline, siis selle pärast ma küll eriti ei muretse.

Aga nüüd on minu statistika kordades suurem! Ai! Kümnetes, võibolla isegi sadades kordades ja korraga on see juba ebamugavalt reaalne. Isegi vene rulett võib tüütuks muutuda, kui sa tead, et kuulisaamise võimalus on üks sajast miljonist. Samas, kui sa paned õhtul lapsi magama ja tunned kuklas ärevat teadmist, et korraga on see võimalus üks sajast tuhandest - või üks kümnest tuhandest, siis tundub see kuidagi nii ebamugavalt reaalne ja see turvalisus, mida sa tahad ja püüad neile väikestele inimestele luua, muutub nii haavatavaks. Sina oled ju see, kes peab olema igitugev ja igikaitsev, alati olemas. Ja korraga oled sa ainult inimene, lollaka diagnoosiga, mis hinge murelikuks muudab. Väga kaitsetu ja ärev tunne on. Mind on vaja siin, ma ei saa minna kuhugi. Kõik on ju veel tegemata,  lapsed ja lapselapsed inimeseks kasvatamata, SEE raamat on ka kirjutamata, need kevaded on õnnelik olemata, need mehed armastamata, suureks on kah veel päriselt kasvamata ja vanaks on veel kohe kindlasti saamata. People to see, places to kiss.

Vara on veel.

Jah, muidugi, äkksurm on samas ilmselt see kõige toredam võimalikest. Aga ei, mitte veel, tänan pakkumast, mul on siin tegemist. Mul oli plaanis 120-aastaseks elada ning seega on veel 80 aastat ees ja minge palun pekki oma äkksurmaga. Jah, kõlab nii, et vaim on ikka veel vägev. Ainult, et kipub kogu selles vägevuses salaja värisema. What if...

Ja siis tuleb see kosmosehirm, kusagil on see hiiglasuur piiritu pimedus ja mina vahin temaga vastastikku. Küllap oli ka sellel 38-aastasel naisel, kelle surmakuulutust ma just äsja nägin, ühtteist pooleli. Ja see 36-aastane mees, kelle matusel ma üle-eelmisel aastal käisin, plaanis tol õhtul, mis tema jaoks tulemata jäi, oma tütre sünnipäevale minna... Paistab, et selliseid asjaolusid kokkuvõttes suures saatuseraamatus arvesse ei võeta. Neid inimesi, kes on üle piiri sinna pimedusse läinud, tean ma ju veelgi. Kallid, olulised, erilised, oma sisemise sunni ja värinaga, ELUSAD. Praegu kestavad nad vaid neis mälupiltides, sõna- ja käejälgedes, mis neist siiapoole maha jäid.

Millised jäljed minust jäävad? Kas see on piisav? Kas see on kõik, mida võiks?

Muidugi ma tean, et me võime kõik igal hetkel surra. Ja et tark oleks selleks valmis olla. Olla piisavalt tihti öelnud oma kallistele, kui kuradima tähtsad nad mulle on ja kui õnnelikuks on nad mind teinud; öelda neile, kes mu hinge on puudutanud, et nad seda tegid; öelda, et kirgliselt armastan - ja sama kirgliselt vihkan - et kõik oleks selge, et võlgu ei oleks. Ja igaksjuhuks teha matusele valmis playlist ja öelda, et jooge, mu sõbrad, ja rõõmustage, et oli.

Aga ei. Mitte veel. Praegu ma vaatan veel täiesti elusana pimedusse ja võitlen isegi selle mõtte vastu, mis siis, et hing väriseb. See on ju kõigest naeruväärne, tühipaljas murdosaline mõttetu statistikatolmukübe, lihtsalt üks sõna, mis mind ärevusse ajas. See ei kehti minu kohta. Kuigi... jah, öösel vaikuses ja pimedas, kui kõik ümberringi magavad, ise unetult köögilaua taga istuda ja korraga tajuda, et ma olen ELUS ja et see on nii HABRAS, on väga-väga kainestav. Ja samal ajal teeb elust purju.

Praegu olen ma veel igavene - ja see kehtib ainult praegu. Ainult sellel hetkel, edasi me ju ei tea. Sest olgem ausad, valu rinnus kestab. Pidevalt.

Nii, et matuse playlist võiks ju muidugi valmis olla.

"Ei tõsiseks mind tee kogu külm, millega mind hirmutatud..."

Mõnes öös

Kosmosekartus. See hirm, et sina oled nii väike ja maailm, kogu elu, kogu universum ja minupärast kasvõi ektoplasma, on nii absurdselt suur, et sa ei ole kõigis oma imelisis läbielamises isegi mitte välgatus pimeduses, vaid midagi niivõrd võrratult kübemelisemat, et kõige mõistusepärasem oleks  sellele igikülmale ja pimedusele vaikselt alistuda ja puhtalt selle suurusevahe totaalsuse tõttu lihtsalt inertsist oma mõttetu eksistents kuidagi lõpuni väriseda, hoolimata, et kus või kuidas, või et mis üldse selle värina käigus juhtub.

Aga ei, paljas mõte maailma üüratusest leiab minus täiesti loogiliselt vastupidise lahenduse, väljakutse, vastuhaku - sest et kaotada ei ole ju midagi. Kas ma muutun sellest veel väiksemaks, kui ma oma kosmosekartusele ülbelt vastu vahin? Ja isegi kui ma muutuksin, kui ma muutuksin sellest kasvõi miljard korda väiksemaks, on ka see niivõrd kübemeline muutus meie niigi mõistusevastases vahes, et see ei muudaks mitte kui midagi. Nii, et mis on mul kaotada?

Seega. Olengi selline jultunult õnnelik kübe, kes on täiesti veendunud, et kogu see MINU kogutud varandus, kõik need kogemused, kõik need rasked või ilusad hetked, on kuidagi vaieldamatult jääv väärtus. Minu enese miniuniversumis kindlasti, ja võibolla oleks mõistlik selle pisikese koduse võiduga ka piirduda, aga kuna ma paratamatult alatihti teadvustan seda piiritut pimedust, mis mu turvalisi kodupiire ümbritseb, siis ei suuda ma seda mastaapi kuidagi välja lülitada. See, miks ma õnnelik olles lihtsalt sellega ei piirdugi, vaid tingimata tahan sellele õnnele juurde ka universaalset mõõdet, nojah, see on muidugi hoopis teine küsimus.

Aga jah, ma tõesti vahingi oma hirmu ületades sellesse kosmosesügavikku ja ma tahan näha, et need hetked, kui ma puudutan magava lapse otsaesist, joon tassi kõige paremat kohvi (see on see, mida kodus saab), naudin päikeselaigu soojust ja sära, olen _selle_ mehe kuumade sõrmede all hetkeks maailma kõige ilusam naine, kui mul on aega ja vaikust ja hea raamat, kui ma olen koos inimestega, kes mu hinge puudutavad, no ma tahan näha, et need hetked EI muudaks kogu hiiglasuurt maailma kuidagi rõõmsamaks ja paremaks igavesest ajast igavesti.

Ma võin küll väike olla, aga see-eest olen ma pööraselt ja väga tahtekindlalt nii õnnelik, et see valgus liigub edasi ka siis, kui küünal on ammu kustunud. Ei ole mõtet vastu vaielda, sest ma olen nii otsustanud.

I dare you, sa ennasttäis kosmoselahmakas.

Nagu öeldud...

gripp, bronhiit ja kopsupõletik - suveks saledaks põhjamaade moodi.

Haige olla on väga niru kahel viisil. Esimene viis: kõik kondid undavad valutada nagu umbluud, samuti oled sa oma lihastest teadlik umbes samal põhjusel. Ja see, et nad järelikult olemas on, ei lohuta sind kuigi oluliselt. Valutavad, nurjatud! Lisaks on olla ebamääraselt uimane ja hõre. Niisiis viibid mingis õõvastavas magamise ja vaevu teadvuselolemise vahepealses alas ja võtad imelikke asendeid, sest äkki sellises poosis ei valuta kogu karkass nii tüütult.

Teine viis: antibiootikumid löövad sisse, hurjuhh! Nüüd on kehas juba natuke särtsu sees, säristad selle pealt kuni köögini ja avastad, et see pikk vahemaa võttis ikka väga võhmale. Lõõtsutad ja värised natuke, aga siis hakkab IGAV ja tahaks midagi teha, mitte niisama passida, ja siis oled nii julge, et läbid distantsi elutoa diivanini. Ja värised siis omakorda seal natuke. Vaim on juba vägev, aga liha on nõder. Igavus võtab silmanägemist, aga midagi eriti teha ei saa, sest ka silmad on kübeke valusad ja isegi lugemine ähvardab sedasama silmanägemist võtta.

Ühesõnaga. No oli seda nüüd siis vaja.

Mõned inimesed on haiged kuidagi sulnilt, suurte pehmete valgete sallide ja kauniste käsitöösokkidega, joovad kuuma meega teed ja jätavad mulje, nagu oleks haige olla kuidagi tore. Ma ei suuda aru saada, kuidas nad seda oskavad.

Minu jaoks on haige olla kas erakordselt nigel või siis erakordselt igav. Ja kumbagi ei oska ma hästi.

Taevakaarelt kiigun alla...

Üks sõber ütles ja nüüd see siis kummitab: "When a poet speaks of truth to another poet - what hope has truth?".  Tsitaat ühest mu lemmikraamatust (kuna see blogi siin on jätkuvalt anonüümne ja ülekantav kelleleiganes kuhuiganes olukorda, siis me diskreetselt raamatute nimesid siin mainima ei hakka.). Aga tsitaat on paganama hea. Ülekantav ka kuhu iganes. No näiteks suvalisse telefonivestlusse:

"Hõõrun siin parajasti rindu hõrgult lõhnava idamaise kreemiga."
"Meh?!"
"No mätsin ennast ühtlaselt vietnami salviga kokku. Köha on."
"A. No nii oleks võinud öeldagi ju."
"Aga ma ju ütlesin!"
"Ei. Definitely ei. Sa ütlesid midagi hoopis muud."
"Eee.. asoo?"

***

Ja muu teemaga seostamatult, kuid selle vietnami salviga siis õige pisut seoses siiski -  kuna mul on tõenäoselt kergekujuline kopsupõletik (ja kergekujuline, sest algamas on kevad ja see kuulutab siin igasugu kergema kuju hooaja algust), siis tuleb võtta, mis võtta annab ja teha kelmikaid kopsuröntgenipilte, et nendega kaunitele noortele meedikutele muljet avaldada.

Milline huvitav roidekonstruntsioon. Millised võluvad selgroolülid. Ja see plekk kopsus on tõeliselt kuum!

Ilus asi

Kurja, ma just vaatasin eile ühe äärmiselt sümpaatsele inimesele otsa ja avastasin muuhulgas hajameelselt, et tal on sügavad kortsud silmade ümber ja see tundus korraga tõesti ilusana.  See ei ole mingi halemeelne "ei ole kandiline" või "vana, paks, aga ikka ilus" reaalsuse väänamine, vaid lihtsalt teistmoodi tunnetus. Mitte esmakordne, ka varem on vanaduse märgid tundunud ilusana, aga see oli kuidagi... selgemalt teadvustatud.

Ja ma ei väida hetkekski, et ilusad noored mehed mulle kuidagi vähem meeldiksid kui varem!

Aga.

Ma tõesti ei ole oma vanuse pärast just ülearu põdenud, pigem suhelnud ikka nendega, kellega on, millest rääkida, kellega on huvitav ja mitmekülgne, ja vanus, olgu see siis 55 või 19, ei ole olnud üldse oluline. Aga samas ei saa väita, et seda teemat üldse lauas ei oleks. Eks ta aegajalt kuklas ikka tiksub, no näiteks, et "teoorias ka ei ole selle tüübiga mõtet sebida, sest me oleme puhttehniliselt niivõrd erinevates eluetappides, et see lihtsalt ei sünkaks pikemas perspektiivis".

Aga et kas ma põen sellepärast?

Kui ma mõtlen, et mul on olnud 13 aastat hullut ilusat lapsepõlve, 3 aastat väga kifti keskkooliaega, 10 aastat totaalselt metsikut vabadust, kus ma tegin ikka enamvähem kõike, mis pähe tuli, pikki aastaid ilusaid ja pikki suhteid, 35 aastat olen tundnud oma parimat sõpra, pea 20 - 10 aastat olen suhelnud friends-who-are-almost-family laheda seltskonnaga, 6 ja 4 aastat olen nautinud koosolemist oma jõnglastega, 8 aastat olen töötanud ühes väga lahedas ettevõttes, mis on servast servani mu nähtavaid ja nähtamatuid käejälgi täis, 10 aastat olen õpetanud - ja neist 3 aastat olen õpetanud ülikoolis, 4 aastat olen aktiivselt kirjutanud, kokku umbes aasta ringi reisinud, 38 aastat olen saanud kõik suved veeta ürgselt ilusas ja päris oma talukohas mere ääres...

Ja selle kullahunniku sees on veel aastaid ja aastaid häid, olulisi, ilusaid ja erilisi suhteid ja kogemusi.

See aeg on üks ütlemata väärtuslik kapital. Varandus.

Mida täpselt ma peaks põdema?