Ups and downs

Muidugi on päevavalges kõik lihtsam. Ja mul on fantastilised sõbrad. Ja muidugi-muidugi saan ma hakkama.

Lihtsalt öösel, kui lapsed magavad, varitsevad teatud salakavalad rasked mõtted mu haavatavaid hetki. Mõnikord tabavad nad mind ootamatult ja siis muutun ka mina nõrgaks ja üksildaseks ja mul on valus.

Praegu ma pelgan neid tunde, mis tulevad peale südaööd, sest need mõtted on tõesti nagu mädasoo - kui kord juba vajuma hakkad, siis on välja pääseda neetult raske.

No eks ma teooriat tean ju, et selline olukord laastab enesehinnangut ükskõik millistel asjaoludel ja kui see laastustöö on ette teada, siis on suurem tõenäosus vigastusi vältida. Lihtsalt keeldud laskmast teiste inimeste altminemistel iseenese väärtust pommitada. Sellel oli rohkem tegemist nende ja oluliselt vähem sinuga. Ütleb mõistus... Teda peaks kuulama...

Ah, päevavalges on see nii lihtne.

Julgus

Selline julgus, millega riskid peamiselt füüsilise haigetsaamisega, ükskõik, kas siis kõrgelt hüpates, ekstreemi sportides, kere peale saades, on kõigest hoolimata suhteliselt lihtsam kui julgus riskida haiget saada tunnete tasandil. Julgus ennast avada ja haavatavaks muuta, julgus oma tundeid välja näidata, riskides tõrjumisega, julgus avaldada erinevat arvamust, riskides vaidluse või tüliga või isegi sellega, et sa seetõttu vähem meeldid. Julgus tunnistada probleemi, sõnastada oma nõrkusi, jagada oma hirme ja kahtlusi ja olla "kõigest inimene". Selle asemel, et pea liiva alla pista ja teeselda rutiinset kulgemist.  

Oo, kuidas mulle meeldivad julged inimesed. Kuigi füüsiline julgus on samuti täiesti atraktiivne ja ses suhtes olen mina ka ainult naine, et julged ja uljad mehed ON tõepoolest äärmiselt sharmikad, siiski eelistaksin ma füüsilistes riskides pigem mõistlikku ettevaatust kui liigset entusiasmi. 

Aga emotsionaalne julgus on lihtsalt vastupandamatu, seda enam, et see on nii harukordne. See sisaldab nii seda, et julged välja öelda ilusaid asju, kartmata olla naeruväärne ja julged välja öelda asju, mis sulle ei meeldi, kartmata konflikti. 

Seega otsustan ma seda, kui julge mees on, mitte nähes, kuidas ta langevarjuhüpet teeb, vaid nähes, kuidas ta oma naisega suhtleb, sest, olgem ausad, esimene on viimase kõrval käkitegu.

No regrets

Ausalt, kahetseda midagi, mis on juba tehtud või otsustatud, on suhteliselt mõttetu värk. See "õigete otsuste" (õigemini "õigete valikute", sest iga otsus on omamoodi valik) tegemine on lihtsalt haip. See on umbes nii nagu...

oletagem, et iga valik on nagu üks kolmest topsist selles mängus, mida osavate kätega tänavakunstnikud inimeste lollitamiseks mängivad: millise topsi all pall peidus on. Ainult, et seekord on iga topsi all midagi (lihtsuse huvides, tegelikult võivad kõik tühjad ka olla). Ühe all on kalliskivi, teise all jänesepabul ja kolmanda all näiteks pähkel.

Millise valid? Tegelik sisu - kalliskivi, pähkel või pabul - selgub ju hiljem. Kui see oleks ette teada, oleks tõesti lihtsam valida, daa...

Valid ühe topsi ja avastad pabula. No, pahasti läks vist...

Oodake, aga kas sa tead juba täpselt, kes sa ise oled? Printsess, orav või sitasitikas? Oled sa selles kindel? No olgu, oletame, et oled... et oledki printsess. Ja et pabula avastamine on "vale valik", et sa kahetsed, et niiviisi valisid, sest kui sa oleks teadnud, oleksid sa ju valinud selle teise... Oh, damn, elu on hukas.

No kena, teoreetiliselt kõlab see tõesti vale otsusena, sest tulemus ei ole just kõige ootuspärasem. Samas pole inimese enese olek kuigi staatiline. Miski ei välista, et valikut tehes olidki sa sitasitikas ja muutusid printsessiks kas mingil välisel asjaolul või muutis sind printsessiks hoopis see valik ise. Ehk siis - juhul, kui sa poleks pabulat valinud, poleks see valik olnud sinu jaoks sobimatu.

Või valisid lausa mitu korda ja saavutasid arusaamise iseenesest alles tänu pabula ja pähkli avastamisele. Ilma nende valikute tegemiseta poleks need valikud muutunud sinu jaoks sobimatuteks. Seega - kas nad said üldse valed olla?

Üldse, see valede valikute ja valede otsuste värk eeldab tohutut staatilisust. Nii topsidelt, peidetud sisult kui valijalt. Lihtsalt, et asi oleks rohkem fucked up: topse võib olla rohkem või vähem kui kolm, mõned võivad olla tühjad, mõned võivad kohal olla vaid loetud ajahetked, mõne sisu võib ajas muutuda. Mõni valik võib ajas muutuda. Valija ise võib ajas muutuda. Valija võib aegajalt mitte valida. Aegajalt võib tops valida valijat. Aegajalt valib sisu topsi, tops sisu, sisu valijat.

Igasugune tehtud valikute kahetsemine nii suures määramatuses on mõttetu enesepiinamine ja suhteliselt suur totrus.

Sina ei tohi mitte kunagi... ehk diskreetne lugu valusa õppetunniga.

Kuna kõik muu on kuidagi eriti sulnis, siis otsustas elu mulle põnevuse tõstmiseks pisut keerata, seekord (excuse my French) otse tagumikku. Sõna otseses mõttes.

Asi algas üpris süütult - nagu sellised lood ikka. Kusagil sealmaal, mida teoreetiliselt võib juba jala alguseks pidada, oli esialgu tilluke kriim, mida ma üldse tõsiselt ei võtnud. Sest ma olen lihtsalt nii nähtamatu ja kuulikindel ja ausalt, see tilluke kriim oli ikka täiesti alamõõduline. Ma ignoreerisin teda leebe ükskõiksusega ja vist teisel või kolmandal päeval täheldasin, et hmh, pisut ebamugav, just sellises väga mobiilses kohas on mingi väike tüütu häiriv nähtus. Ja mõtlesin, et peaks talle vist plaastri peale panema, et paraneb kiiremini. Aga sinna see minust jäi. Korraga, peaaegu, et üleöö oli tegemist juba vihase paistetuse ja tõsiselt mõõduka põletikuga. Aga kuna mul oli tegemisi kokku lepitud ja mingi pisvinn mind ei takista, siis ma tegin neid tegevusi. Kohati ühe kanni peal, aga ikkagi. Mispeale kuri pisvinn veelgi enam mõõtu ja hoogu läks ja kukkus niiviisi mõistusevastaselt valutama. Minu kõnnak, mis muidu on täitsa sujuv, sarnanes rohkem purjus puujalgse piraadikapteni komberdamisele. Selle peale helistasin lõpuks 1220-te, mis on iga hüpohondriku lemmikliin ja läksin arutelu tulemusenaeile öösel EMO-sse. Sealt öeldi, et jaja, ja väike palavik ka, peab ikka kirurgile (oeh??) näitama, aga kirurg tuleb alles hommikul kell kaheksa, et tulgu ma uuesti. Õnneks tehti väike süst ka, mis punni võitlusvõimu veidi ähmastas, nii et sain enamvähem öösel magada.

Ja siis hommikul sättisin endale riideid selga eelkõige mugavuse järgi, vaatasin, et jah, nojah, juukseid jäid eile õhtul pesemata, aga ausalt, mul oli oma tagumikuga liiga palju tegemist, et teise otsaga vaeva näha, ja nojah... meikima ennast asjaolusid arvestades ka ei hakka. Mingi irooniabakter minus pirises, et jajaa, nagunii näed seal ootesaalis mingit väga erilist tuttavat, kelle silma alla tahaksid sattuda väga sätitult parimas vormis... aga ma lasin sellel mõttel minna. What are the odds?

No ootesaal oli jah jumalikult tühi, paar hädalist seal oli, aga nende sasitud olemisega sobisin ma hästi kokku.

Üks ootamine ühe ukse taga. Teine ootamine teise ukse taga. Lõpuks vastuvõtukirurgi saal. Kena tütarlaps juhatab sisse. Ja siis naeratab mulle laua tagant sõbralikult kirurg... IIIIKS. Millal nad otsustasid, et kirurge tuleb meesmodellide sõjaväelaagrist palkama hakata?? Pikakasvuline, laiaõlgne, imeliselt värskelt lõigatud soenguga, 2-millimeetrise filigraanse hambemerandiga üle lõua, kõrvas imetilluke, kuid väga olemasolev kristall, suured pruunid lopsakate ripsmetega silmad ja lumivalge naeratus.

Klunks. Oeh. Ja mina ühes oma elu räsitumas ja magamatumas, pehmete retuushidega ja lohvakas t-särgis ja... noh... kuusuuruseks paistetanud kanniga. No oleks see Adonis vähemalt paarkümmend aastat vanem olnud!

Ühesõnaga, korraga tundus mõte, et ma pean nüüd ilusti tubli tüdruk olema, voodile kõhuli viskama ja oma peffi paljastama, mulle kuidagi NII palju raskemana, ja seda hoopis teistel asjaoludel, kui ma olin planeerinud. Vandusin irooniabakterile koledat hukku ja tegin asja ära, sest ausalt... no mis mul üle jäi?! Tundsin, et olen saavutanud omalaadse rekordi - mu muidu märkimisväärselt kenas vormis pepu pole mitte iialgi varem olnud ühe meesterahva seltskonnas väiksema dekoratiivse väärtusega kui sel hetkel. Ja see, et see isand nägi välja just nagu kuum filmistaar, ei aidanud sellega leppimisele absoluutselt kaasa. Lausa pisar tuleb silma, kui järgi mõelda... Ja teine rekord kohe otsa - ma ei ole ennast ühegi kauni noore meesterahva seltskonnas lahti riietades tundnud  ennast armetumalt kui sel hetkel. Tõesti, selle kirurgi patsientidest vähemalt pooled oleksid talle tänulikud, kui ta koti pähe tõmbaks, siis nad saaksid oma hädadele keskenduda, mitte mõelda selle peale, kui kontrastselt masendavad nad välja näevad. Täiesti kontekstiväliselt, sest tegemist on ju arsti ja patsiendiga... No ei! Kui sa oled naisterahvas ja kirurg on niivõrd rabavalt seksikas, siis pead sa olema vähemalt 120, et sa sellel ennast häirida ei laseks.

Ma siiralt loodan, et mu briljantrohelise ja viinakompressi ühistööna rohelise-punaselaiguliseks töödeldud alaskasuurune kannikas pakkus talle vähemalt professionaalset kaifi üksjagu...

Elu!

(jah, asjaolusid arvestades ei oleks võibolla mu enesetunnet kuigivõrd päästnud ka see, kui juuksed oleksid patsi asemel värskelt pestult kohevad ja õrnalt lokkis ja silmi varjutaks diskreetne meik... aga kahtlus jääb. Ilmselt edaspidi teen ka vahetult enne maailmalõppu korralikult pediküüri ära.)

Mandumine on lihtne, aga elu on sport!

Alguses on kõik ilus. Kõik on nii uus ja põnev ja kõiges selles võrratult uues ja põnevas oled ilma igasuguse vaevata iseenda parim mina. Silmade särades ja südame värisedes, pulss kõrge ja pea pilvedes. Uus töökoht, uus tutvus, uus kleit, uus deit... Väikesed variatsioonid, aga sisulist vahet pole.

See ilus ja värviline pilt muutub tükkhaaval pisut kulunumaks ja pisut luitunumaks, teisisõnu, hakkab üha rohkem sarnanema kõigi nende tavaliste ja igapäevastega, mis sind ümbritsevad. Reaalse eluga, ilmselt. Ja see äravajumine on mõlemapoolne. Pisuthaaval asendub su parim mina ka su tavalise minaga, mis on esimesest laisem, tujukam, ebakindlam, rahutum. Ja sarnaneb ka rohkem reaalse minaga kui see esialgne hea ja ilus.

Sealt edasi on kõik kättevõtmise asi. Ei pea iga kuu tööd vahetama, iga nädal uut kleiti ostma, uut deiti otsima... Vanale saab ka roosa lehvi ümber panna ja improviseerida. Vana nimel saab ise pingutada, teadlikult tööd teha. Vastasel juhul langevad mõlemad - nii maailm kui ma ise - alla selle reaalse piiri ja lagunevad inetumateks.

Selgub, et uue kleidi brändi pikaajaline ilu oli pettus ja mina muutun tigedikuks, kes sellest veebis kirjutab. Selgub, et kui mees prügikasti aastate kaupa välja ei vii, muutun mina lõpuks kättemaksuhimuliseks, ei viitsi enam malbelt suhelda, vaid hakkan hammustama. Ja need pildid ei ole enam lihtsalt reaalsed, vaid alla normaalsusepiiri inetuks mandunud.

Nii tihti ei hakata õigel hetkel midagi tegema selleks, et mitte põhjani ära vajuda. Lastakse minna, vajuda imeilusast reaalseks - ja siis sealt sammsammult üha madalamale. Tüdinuks, igavaks, inetuks. Head asjad juhtuvad ju iseenesest, kui suu ammuli ja käpakesed laiali oodata... jaaa... tõesti!

Nii tihti ei tee mina siiski ka enne õiget hetke midagi, et mitte põhjani vajuda. Lihtsam on maailma, olukorra ja selles iseenda mandumist tajudes põgenda järgmisesse uute ja ilusasse. Kohta, aega, kleiti ja deiti.

Uhke olen ma vähemalt selle osa üle, et ma mandumisega nõus ei ole. Ei ole nõus seda ise tegema ega selle sees marineerima, sest nii paljud annavad alla just sealmaal ja manduvadki täiesti masendavalt ära. Mina vähemalt julgen ära minna. Uut otsida.

Ja mõnikord, nüüd, vanemaks ja kompromissisõbralikumaks saades, saan isegi vana väärtustamise kestvusspordiga hakkama. Vähemalt teadvustan, et seda on vaja, vastasel juhul tuleb mandumine. Siin on ainult üks keeruline koht: kuidas aru saada, mida saab pingutades päästa ja mida mitte? Kustmaalt lõpeb tolerants ja algab eneseraiskamine? Seda ma veel ei tea.

Tuleb tunnistada, et see julgus asjade mugavustsooni nõmedaks mandumise lootusetuse tajumisel öelda, et nii, aitab, siit mina enam edasi ei tule, on teinud ilmselt tõelise heateo üsna mitmele inimesele, kes ilma selleta poleks vaevunud ehk muutuma. Kes oleks sellesse marinaadi jäänud loksuma aastakümneteks. Valus, aga väga-väga vajalik paremaks inimeseks saamine. Nii, et globaalselt võttes on minust seegi kübeke maailma ees kasu.

Ja kuigi see on olnud ka minu jaoks emotsionaalselt ränk, siis see on täiesti kindel: mandumise sees, nagu öeldud, ei ole ma nõus olema. Ma PEAN saama kas muuta - või minna, olgu või tükid taga.

Misasi on hea?

Nii tihti ütlevad inimesed, kes on milleski tõesti superhead, et oeh, ma ei tea, mis nüüd mina, ma ikka väga püüdsin, aga ei tulnud ikka piisavalt sügav, maitsev, põhjalik, professionaalne. Ja rahvas kuulab neid sügavas hämmelduses, sest see, millega need inimesed hakkama saavad, on lihtsalt uskumatult äge ja keegi poleks lugedes, maitstes, kuulates osanud ealeski kahtlustada, et selle suurepärase teose looja võiks arvata midagi muud.

Ainult, et nad ise ei saa sellest kuidagi aru, vaid marineerivad mingis hoopis teises maailmas, kus nad on rabavalt andeka või erakordselt tööka asemel mingid haledad keskpärased.

Ja siis sõidab neist veoauto üle või nad saavadki (päriselt) infarkti, ega saagi kunagi teada, et nad olid tõepoolest, täieliselt ja tegelikult vapustavalt head.

Whatta waste.

Mentaalne album

Ei taha kõigile neile eelmistele suvedele sugugi liiga teha, seetõttu öelgem lihtsalt, et küllap on kõik nende jooksul kogutud elamused ja mälestused aja möödudes kuidagi mu tüve eluringidesse lahustunud ja ei tule enam selgete piltide, daatumite ja seostega varustatuna kutsumise peale välja. Küllap olid need eelmised suved siiski ju ka kõik eriliselt kirkad ja eredad ja rahuldustpakkuvad.

Aga see suvi, no see suvi on seda kindlasti. Mentaalses albumis on järjest väga värvilisi ja põnevaid lugusid. Ja siis on albumit lapates koguaeg selline tunne, et ooo, aga see ju veel ka, see leht on ka seal vahel, see päev, see õhtu, see tunne, see lõhn, see jutt, see seltskond, see... Kõik need maasikalehed ja higised käejäljed lehtede vahele peidetud pealegi...

Saan täitsa aru neist, kes suve ja sügist ekstaatiliselt purkidesse villivad, et siis moose ja mahlu täis keldri kohal rahuolevalt ohata, et see kõik sai kinni püütud ja säilitatud, et talvel ampshaaval uuesti ette võtta, läbi mõelda ja läbi seedida.

See sissekanne on nagu mäluvai, et ei oleks järgmise suve lõpul (mis kindlasti on ka sama eriline) sarnast tunnet, et ei mäletagi, mis need eelmised kõik olid. 

Ja alati, absoluutselt alati on üle kõige see hetk, kui sa tüünelt libised läbi sooja merevee selle tundega, et sina oledki hüljes ja välja sellest veest ei tule enam iialgi, või noh, ainult seetõttu, et seltskond, kes rannal ootab, on ikkagi liiga hea.