Timbulimbu on käppadele kukkuvatest kassidest võrratult sümpaatsem tegelane. Seetõttu ongi mul hea meel, et olen oma sisemise ilu = sisemise timbulimbu kuidagi üles leidnud. Selgus, et üks sõbralik suhe tuleb ära lõpetada, ja et see on pikas perspektiivis mõistlik - fain. Mats ja maaühendus ja jälle hopsti püsti.
Koerasoost sõber ja täisväärtuslik pereliige, kes manuaali järgi oli vaid värskesse keskikka jõudnud, osutus 5 päeva jooksul surmahaigeks ja tuli magama panna. Ka väga kõva mats ja jälle maaühendus, aus ja ehtne lein, mis tuli enesest läbi lasta, et siis jälle ennast püsti ajada. Tehtud.
Järjekordne haigustelaine lasteaiast, näriv köha, mis järgi ei jää (kurat, jooksmas ei saa käia, jälle, kuigi väga tahaks, sest just hakkas tulema) ja väiksem mudil, kes terve nädalavahetuse veetis keskmise kehatemperatuuriga 39.00 kogu sellest jahutusvõimlemisest ja -droogimisest hoolimata. Magamatus. Mure. Pikali. Jaaa... jälle püsti.
Shallallaa.
Noh? :) No mida veel?
Praegu olen jälle rõõmus. Ettevaatlikult, aga sisuliselt ja ikkagi.
Friday, November 22, 2013
Sunday, November 10, 2013
Lõppudest
Iga algust ette võttes sa vähemalt riskid selle lõpu üleelamisega - ja mõnikord ei ole see mitte risk, vaid täielik kindlus. Ainus võimalus seda kaotust vältida on mitte üldse alustada. Ja ma ei räägi siin mitte kõrgest tornist allahüppamise kaheldavast lõbust ja paratamatu lõpust, vaid pigem palju lihtsamatest asjadest - koerapidamisest, näiteks. On ikka üsna ebatõenäoline, et koer sinu üle elab, pigem on see asi ikka vastupidi. Ainus võimalus 100% vältida seda läbielamist, et su karvane külaline kõrvad pea alla paneb, on teda üldse mitte võtta.
Nagu tegelikult kõigega... ainus võimalus hulle asju vältida, on võimalikult vähe elada. Kui sa ainult oma toas istud, ja su katus on tehtud traditsioonilistest materjalidest, oled kaitstud sellegi eest, et telliskivi pähe kukub.
Niisiis, kes jätaks koera/kassi võtmata sellepärast, et eluka eluiga on ikka oluliselt lühem kui inimese oma? Naaah... Ma ei usu, et see oleks koera võtmata jätmise peamiste põhjuste hulgas.
Ja samas ei ole ma üldse mingi ülearu halemeelne tegelane. Kui mu esimene koer oma tõu kohta hämmastava kolmeteistkümnenda sünnipäevani jõudis, oli ju teada, et iga kuu edasi on puhas kingitus ja millessegi ta lähitulevikus ikka läheb. Ja kui see juhtus, oli see kurb, aga samas ka rahulik sündmus, kus tänulikkus selle üle, et meil oli 13 aastat üks ütlemata kift koer, oli olulisem kui kurbus selle pärast, et ta ära suri.
Igasugused ootamatud lõpud, kus lõppeb tegelikult veel elus ja elujõuline asi, on aga niivõrd palju rohkem traagilised, jõledad, rasked, raputavad, kurvad. Olgu see siis tegelikult elujõulise suhte tapmine, mis võrreldes juba lõpetatud asja lõppenuks vormistamisega on nagu öö ja päev. Või siis sellise koera äraminemine, kes just äsja jõudis oma tõu nooremasse keskikka.
Sellised lõpud loomulikust ajaringist väljapool on alati nii võrratult palju raskemad. Vägisi lõpetamised.
Oh.
Nagu tegelikult kõigega... ainus võimalus hulle asju vältida, on võimalikult vähe elada. Kui sa ainult oma toas istud, ja su katus on tehtud traditsioonilistest materjalidest, oled kaitstud sellegi eest, et telliskivi pähe kukub.
Niisiis, kes jätaks koera/kassi võtmata sellepärast, et eluka eluiga on ikka oluliselt lühem kui inimese oma? Naaah... Ma ei usu, et see oleks koera võtmata jätmise peamiste põhjuste hulgas.
Ja samas ei ole ma üldse mingi ülearu halemeelne tegelane. Kui mu esimene koer oma tõu kohta hämmastava kolmeteistkümnenda sünnipäevani jõudis, oli ju teada, et iga kuu edasi on puhas kingitus ja millessegi ta lähitulevikus ikka läheb. Ja kui see juhtus, oli see kurb, aga samas ka rahulik sündmus, kus tänulikkus selle üle, et meil oli 13 aastat üks ütlemata kift koer, oli olulisem kui kurbus selle pärast, et ta ära suri.
Igasugused ootamatud lõpud, kus lõppeb tegelikult veel elus ja elujõuline asi, on aga niivõrd palju rohkem traagilised, jõledad, rasked, raputavad, kurvad. Olgu see siis tegelikult elujõulise suhte tapmine, mis võrreldes juba lõpetatud asja lõppenuks vormistamisega on nagu öö ja päev. Või siis sellise koera äraminemine, kes just äsja jõudis oma tõu nooremasse keskikka.
Sellised lõpud loomulikust ajaringist väljapool on alati nii võrratult palju raskemad. Vägisi lõpetamised.
Oh.
Friday, October 18, 2013
Klass tuvastatud. Kelm, mis kelm.
Miks rogue: esiteks lihtne ja puhtfüüsiline: ma saan asjadega teistele asjadele silmatorkavalt hästi pihta. Nuga, revolver, vibu, kivi - kõik hea. Mõõk on barbaarselt raske. Kilbid on fui. Jah, unustage ära see legend, et ma olen dexi miinusega. Tegelikkus on paraku vastupidi, mul on üpris arvestatav dexi boonus. Kes ei usu, küsigu nende käest, kellega ma noatrenni teen. Või uiskudelt, mis olid hämmastusest kanged, kui ma peale elu esimest uisutrenni tuhisesin üle jää suht vabalt ringi. Olen kokku käinud uisutamas ca 20 korda ja kukkunud ei ole ma kordagi. Või mustade seiklusradade käest, mille ma puht balance checki pealt lihtsalt läbi jooksin. Aitab juba sellest dexi miinuse social bluffist ;) Ma olen tegelikult üpriski osav ja hasarti aetuna ka üsna kiire.
Strength või Con - not so much.
Teine base ability: definitely intelligence. Wis on isegi suht keskmine, kuigi ajaga koguneb. Aga õpin ikka indi pealt.
Charisma - ausalt, jätan teiste hinnata, päris madal ei ole.
Sneak attack: kui ma lasertsoonides üldse mingi skooriga võidan, siis see pole iialgi tabamuste toores koguarv, vaid ainult tabamuste protsent laskudest. Või siis on mul kõigist kõrgem sneak attackide skoor ;) Mina olen see tumedate riietega värdjas, kes peidab end selles kõige sügavamas varjus, millele sa just muretult selja keerasid..
Social skills: see, et seda saab lisada nii AC-le kui attackidele - YES! Alates sellest, et trennis rünnakul bluffida on fun, lõpetades ülekantud tähendusega, et mu sõbrad on mu parim tugi ja kaitse ükskõik mille üleelamiseks. Ja seda üldse mitte bullet-shieldina ;) Selleks on mul mobility, dodge, int ja bluff.
Kuulide eest põiklemine is my middle name.
Ja uudishimu... Ilmselt on ka minu "famous last words": "Ma ju ainult piilun!"
Ja ma olen täiesti nõus castima spelle eelkõige social skillide pealt. Oh, veel parem, mitte päris spell, vaid spell-like ability. Super. Arcana ja divine ei ole minu rida nii ehk naa. Eelkõige oleme me siin neetult praktilised.
All skills are considered class-skills for a rogue. Täpselt. Lihtsalt kättevõtmise asi, nuputan natuke ja juba oskan. Mingit respekti cross-classi või not-classi vastu ei ole :)
Slippery Mind - topelt will save igasuguse brainfucki vastu - onon. Olen vägagi immuunne.
Ühesõnaga, jah, mina, rogue.
Sunday, October 13, 2013
Ups and downs
Muidugi on päevavalges kõik lihtsam. Ja mul on fantastilised sõbrad. Ja muidugi-muidugi saan ma hakkama.
Lihtsalt öösel, kui lapsed magavad, varitsevad teatud salakavalad rasked mõtted mu haavatavaid hetki. Mõnikord tabavad nad mind ootamatult ja siis muutun ka mina nõrgaks ja üksildaseks ja mul on valus.
Praegu ma pelgan neid tunde, mis tulevad peale südaööd, sest need mõtted on tõesti nagu mädasoo - kui kord juba vajuma hakkad, siis on välja pääseda neetult raske.
No eks ma teooriat tean ju, et selline olukord laastab enesehinnangut ükskõik millistel asjaoludel ja kui see laastustöö on ette teada, siis on suurem tõenäosus vigastusi vältida. Lihtsalt keeldud laskmast teiste inimeste altminemistel iseenese väärtust pommitada. Sellel oli rohkem tegemist nende ja oluliselt vähem sinuga. Ütleb mõistus... Teda peaks kuulama...
Ah, päevavalges on see nii lihtne.
Lihtsalt öösel, kui lapsed magavad, varitsevad teatud salakavalad rasked mõtted mu haavatavaid hetki. Mõnikord tabavad nad mind ootamatult ja siis muutun ka mina nõrgaks ja üksildaseks ja mul on valus.
Praegu ma pelgan neid tunde, mis tulevad peale südaööd, sest need mõtted on tõesti nagu mädasoo - kui kord juba vajuma hakkad, siis on välja pääseda neetult raske.
No eks ma teooriat tean ju, et selline olukord laastab enesehinnangut ükskõik millistel asjaoludel ja kui see laastustöö on ette teada, siis on suurem tõenäosus vigastusi vältida. Lihtsalt keeldud laskmast teiste inimeste altminemistel iseenese väärtust pommitada. Sellel oli rohkem tegemist nende ja oluliselt vähem sinuga. Ütleb mõistus... Teda peaks kuulama...
Ah, päevavalges on see nii lihtne.
Sunday, September 29, 2013
Julgus
Selline julgus, millega riskid peamiselt füüsilise haigetsaamisega, ükskõik, kas siis kõrgelt hüpates, ekstreemi sportides, kere peale saades, on kõigest hoolimata suhteliselt lihtsam kui julgus riskida haiget saada tunnete tasandil. Julgus ennast avada ja haavatavaks muuta, julgus oma tundeid välja näidata, riskides tõrjumisega, julgus avaldada erinevat arvamust, riskides vaidluse või tüliga või isegi sellega, et sa seetõttu vähem meeldid. Julgus tunnistada probleemi, sõnastada oma nõrkusi, jagada oma hirme ja kahtlusi ja olla "kõigest inimene". Selle asemel, et pea liiva alla pista ja teeselda rutiinset kulgemist.
Oo, kuidas mulle meeldivad julged inimesed. Kuigi füüsiline julgus on samuti täiesti atraktiivne ja ses suhtes olen mina ka ainult naine, et julged ja uljad mehed ON tõepoolest äärmiselt sharmikad, siiski eelistaksin ma füüsilistes riskides pigem mõistlikku ettevaatust kui liigset entusiasmi.
Aga emotsionaalne julgus on lihtsalt vastupandamatu, seda enam, et see on nii harukordne. See sisaldab nii seda, et julged välja öelda ilusaid asju, kartmata olla naeruväärne ja julged välja öelda asju, mis sulle ei meeldi, kartmata konflikti.
Seega otsustan ma seda, kui julge mees on, mitte nähes, kuidas ta langevarjuhüpet teeb, vaid nähes, kuidas ta oma naisega suhtleb, sest, olgem ausad, esimene on viimase kõrval käkitegu.
Friday, September 27, 2013
No regrets
Ausalt, kahetseda midagi, mis on juba tehtud või otsustatud, on suhteliselt mõttetu värk. See "õigete otsuste" (õigemini "õigete valikute", sest iga otsus on omamoodi valik) tegemine on lihtsalt haip. See on umbes nii nagu...
oletagem, et iga valik on nagu üks kolmest topsist selles mängus, mida osavate kätega tänavakunstnikud inimeste lollitamiseks mängivad: millise topsi all pall peidus on. Ainult, et seekord on iga topsi all midagi (lihtsuse huvides, tegelikult võivad kõik tühjad ka olla). Ühe all on kalliskivi, teise all jänesepabul ja kolmanda all näiteks pähkel.
Millise valid? Tegelik sisu - kalliskivi, pähkel või pabul - selgub ju hiljem. Kui see oleks ette teada, oleks tõesti lihtsam valida, daa...
Valid ühe topsi ja avastad pabula. No, pahasti läks vist...
Oodake, aga kas sa tead juba täpselt, kes sa ise oled? Printsess, orav või sitasitikas? Oled sa selles kindel? No olgu, oletame, et oled... et oledki printsess. Ja et pabula avastamine on "vale valik", et sa kahetsed, et niiviisi valisid, sest kui sa oleks teadnud, oleksid sa ju valinud selle teise... Oh, damn, elu on hukas.
No kena, teoreetiliselt kõlab see tõesti vale otsusena, sest tulemus ei ole just kõige ootuspärasem. Samas pole inimese enese olek kuigi staatiline. Miski ei välista, et valikut tehes olidki sa sitasitikas ja muutusid printsessiks kas mingil välisel asjaolul või muutis sind printsessiks hoopis see valik ise. Ehk siis - juhul, kui sa poleks pabulat valinud, poleks see valik olnud sinu jaoks sobimatu.
Või valisid lausa mitu korda ja saavutasid arusaamise iseenesest alles tänu pabula ja pähkli avastamisele. Ilma nende valikute tegemiseta poleks need valikud muutunud sinu jaoks sobimatuteks. Seega - kas nad said üldse valed olla?
Üldse, see valede valikute ja valede otsuste värk eeldab tohutut staatilisust. Nii topsidelt, peidetud sisult kui valijalt. Lihtsalt, et asi oleks rohkem fucked up: topse võib olla rohkem või vähem kui kolm, mõned võivad olla tühjad, mõned võivad kohal olla vaid loetud ajahetked, mõne sisu võib ajas muutuda. Mõni valik võib ajas muutuda. Valija ise võib ajas muutuda. Valija võib aegajalt mitte valida. Aegajalt võib tops valida valijat. Aegajalt valib sisu topsi, tops sisu, sisu valijat.
Igasugune tehtud valikute kahetsemine nii suures määramatuses on mõttetu enesepiinamine ja suhteliselt suur totrus.
oletagem, et iga valik on nagu üks kolmest topsist selles mängus, mida osavate kätega tänavakunstnikud inimeste lollitamiseks mängivad: millise topsi all pall peidus on. Ainult, et seekord on iga topsi all midagi (lihtsuse huvides, tegelikult võivad kõik tühjad ka olla). Ühe all on kalliskivi, teise all jänesepabul ja kolmanda all näiteks pähkel.
Millise valid? Tegelik sisu - kalliskivi, pähkel või pabul - selgub ju hiljem. Kui see oleks ette teada, oleks tõesti lihtsam valida, daa...
Valid ühe topsi ja avastad pabula. No, pahasti läks vist...
Oodake, aga kas sa tead juba täpselt, kes sa ise oled? Printsess, orav või sitasitikas? Oled sa selles kindel? No olgu, oletame, et oled... et oledki printsess. Ja et pabula avastamine on "vale valik", et sa kahetsed, et niiviisi valisid, sest kui sa oleks teadnud, oleksid sa ju valinud selle teise... Oh, damn, elu on hukas.
No kena, teoreetiliselt kõlab see tõesti vale otsusena, sest tulemus ei ole just kõige ootuspärasem. Samas pole inimese enese olek kuigi staatiline. Miski ei välista, et valikut tehes olidki sa sitasitikas ja muutusid printsessiks kas mingil välisel asjaolul või muutis sind printsessiks hoopis see valik ise. Ehk siis - juhul, kui sa poleks pabulat valinud, poleks see valik olnud sinu jaoks sobimatu.
Või valisid lausa mitu korda ja saavutasid arusaamise iseenesest alles tänu pabula ja pähkli avastamisele. Ilma nende valikute tegemiseta poleks need valikud muutunud sinu jaoks sobimatuteks. Seega - kas nad said üldse valed olla?
Üldse, see valede valikute ja valede otsuste värk eeldab tohutut staatilisust. Nii topsidelt, peidetud sisult kui valijalt. Lihtsalt, et asi oleks rohkem fucked up: topse võib olla rohkem või vähem kui kolm, mõned võivad olla tühjad, mõned võivad kohal olla vaid loetud ajahetked, mõne sisu võib ajas muutuda. Mõni valik võib ajas muutuda. Valija ise võib ajas muutuda. Valija võib aegajalt mitte valida. Aegajalt võib tops valida valijat. Aegajalt valib sisu topsi, tops sisu, sisu valijat.
Igasugune tehtud valikute kahetsemine nii suures määramatuses on mõttetu enesepiinamine ja suhteliselt suur totrus.
Monday, September 9, 2013
Sina ei tohi mitte kunagi... ehk diskreetne lugu valusa õppetunniga.
Kuna kõik muu on kuidagi eriti sulnis, siis otsustas elu mulle põnevuse tõstmiseks pisut keerata, seekord (excuse my French) otse tagumikku. Sõna otseses mõttes.
Asi algas üpris süütult - nagu sellised lood ikka. Kusagil sealmaal, mida teoreetiliselt võib juba jala alguseks pidada, oli esialgu tilluke kriim, mida ma üldse tõsiselt ei võtnud. Sest ma olen lihtsalt nii nähtamatu ja kuulikindel ja ausalt, see tilluke kriim oli ikka täiesti alamõõduline. Ma ignoreerisin teda leebe ükskõiksusega ja vist teisel või kolmandal päeval täheldasin, et hmh, pisut ebamugav, just sellises väga mobiilses kohas on mingi väike tüütu häiriv nähtus. Ja mõtlesin, et peaks talle vist plaastri peale panema, et paraneb kiiremini. Aga sinna see minust jäi. Korraga, peaaegu, et üleöö oli tegemist juba vihase paistetuse ja tõsiselt mõõduka põletikuga. Aga kuna mul oli tegemisi kokku lepitud ja mingi pisvinn mind ei takista, siis ma tegin neid tegevusi. Kohati ühe kanni peal, aga ikkagi. Mispeale kuri pisvinn veelgi enam mõõtu ja hoogu läks ja kukkus niiviisi mõistusevastaselt valutama. Minu kõnnak, mis muidu on täitsa sujuv, sarnanes rohkem purjus puujalgse piraadikapteni komberdamisele. Selle peale helistasin lõpuks 1220-te, mis on iga hüpohondriku lemmikliin ja läksin arutelu tulemusenaeile öösel EMO-sse. Sealt öeldi, et jaja, ja väike palavik ka, peab ikka kirurgile (oeh??) näitama, aga kirurg tuleb alles hommikul kell kaheksa, et tulgu ma uuesti. Õnneks tehti väike süst ka, mis punni võitlusvõimu veidi ähmastas, nii et sain enamvähem öösel magada.
Ja siis hommikul sättisin endale riideid selga eelkõige mugavuse järgi, vaatasin, et jah, nojah, juukseid jäid eile õhtul pesemata, aga ausalt, mul oli oma tagumikuga liiga palju tegemist, et teise otsaga vaeva näha, ja nojah... meikima ennast asjaolusid arvestades ka ei hakka. Mingi irooniabakter minus pirises, et jajaa, nagunii näed seal ootesaalis mingit väga erilist tuttavat, kelle silma alla tahaksid sattuda väga sätitult parimas vormis... aga ma lasin sellel mõttel minna. What are the odds?
No ootesaal oli jah jumalikult tühi, paar hädalist seal oli, aga nende sasitud olemisega sobisin ma hästi kokku.
Üks ootamine ühe ukse taga. Teine ootamine teise ukse taga. Lõpuks vastuvõtukirurgi saal. Kena tütarlaps juhatab sisse. Ja siis naeratab mulle laua tagant sõbralikult kirurg... IIIIKS. Millal nad otsustasid, et kirurge tuleb meesmodellide sõjaväelaagrist palkama hakata?? Pikakasvuline, laiaõlgne, imeliselt värskelt lõigatud soenguga, 2-millimeetrise filigraanse hambemerandiga üle lõua, kõrvas imetilluke, kuid väga olemasolev kristall, suured pruunid lopsakate ripsmetega silmad ja lumivalge naeratus.
Klunks. Oeh. Ja mina ühes oma elu räsitumas ja magamatumas, pehmete retuushidega ja lohvakas t-särgis ja... noh... kuusuuruseks paistetanud kanniga. No oleks see Adonis vähemalt paarkümmend aastat vanem olnud!
Ühesõnaga, korraga tundus mõte, et ma pean nüüd ilusti tubli tüdruk olema, voodile kõhuli viskama ja oma peffi paljastama, mulle kuidagi NII palju raskemana, ja seda hoopis teistel asjaoludel, kui ma olin planeerinud. Vandusin irooniabakterile koledat hukku ja tegin asja ära, sest ausalt... no mis mul üle jäi?! Tundsin, et olen saavutanud omalaadse rekordi - mu muidu märkimisväärselt kenas vormis pepu pole mitte iialgi varem olnud ühe meesterahva seltskonnas väiksema dekoratiivse väärtusega kui sel hetkel. Ja see, et see isand nägi välja just nagu kuum filmistaar, ei aidanud sellega leppimisele absoluutselt kaasa. Lausa pisar tuleb silma, kui järgi mõelda... Ja teine rekord kohe otsa - ma ei ole ennast ühegi kauni noore meesterahva seltskonnas lahti riietades tundnud ennast armetumalt kui sel hetkel. Tõesti, selle kirurgi patsientidest vähemalt pooled oleksid talle tänulikud, kui ta koti pähe tõmbaks, siis nad saaksid oma hädadele keskenduda, mitte mõelda selle peale, kui kontrastselt masendavad nad välja näevad. Täiesti kontekstiväliselt, sest tegemist on ju arsti ja patsiendiga... No ei! Kui sa oled naisterahvas ja kirurg on niivõrd rabavalt seksikas, siis pead sa olema vähemalt 120, et sa sellel ennast häirida ei laseks.
Ma siiralt loodan, et mu briljantrohelise ja viinakompressi ühistööna rohelise-punaselaiguliseks töödeldud alaskasuurune kannikas pakkus talle vähemalt professionaalset kaifi üksjagu...
Elu!
(jah, asjaolusid arvestades ei oleks võibolla mu enesetunnet kuigivõrd päästnud ka see, kui juuksed oleksid patsi asemel värskelt pestult kohevad ja õrnalt lokkis ja silmi varjutaks diskreetne meik... aga kahtlus jääb. Ilmselt edaspidi teen ka vahetult enne maailmalõppu korralikult pediküüri ära.)
Asi algas üpris süütult - nagu sellised lood ikka. Kusagil sealmaal, mida teoreetiliselt võib juba jala alguseks pidada, oli esialgu tilluke kriim, mida ma üldse tõsiselt ei võtnud. Sest ma olen lihtsalt nii nähtamatu ja kuulikindel ja ausalt, see tilluke kriim oli ikka täiesti alamõõduline. Ma ignoreerisin teda leebe ükskõiksusega ja vist teisel või kolmandal päeval täheldasin, et hmh, pisut ebamugav, just sellises väga mobiilses kohas on mingi väike tüütu häiriv nähtus. Ja mõtlesin, et peaks talle vist plaastri peale panema, et paraneb kiiremini. Aga sinna see minust jäi. Korraga, peaaegu, et üleöö oli tegemist juba vihase paistetuse ja tõsiselt mõõduka põletikuga. Aga kuna mul oli tegemisi kokku lepitud ja mingi pisvinn mind ei takista, siis ma tegin neid tegevusi. Kohati ühe kanni peal, aga ikkagi. Mispeale kuri pisvinn veelgi enam mõõtu ja hoogu läks ja kukkus niiviisi mõistusevastaselt valutama. Minu kõnnak, mis muidu on täitsa sujuv, sarnanes rohkem purjus puujalgse piraadikapteni komberdamisele. Selle peale helistasin lõpuks 1220-te, mis on iga hüpohondriku lemmikliin ja läksin arutelu tulemusenaeile öösel EMO-sse. Sealt öeldi, et jaja, ja väike palavik ka, peab ikka kirurgile (oeh??) näitama, aga kirurg tuleb alles hommikul kell kaheksa, et tulgu ma uuesti. Õnneks tehti väike süst ka, mis punni võitlusvõimu veidi ähmastas, nii et sain enamvähem öösel magada.
Ja siis hommikul sättisin endale riideid selga eelkõige mugavuse järgi, vaatasin, et jah, nojah, juukseid jäid eile õhtul pesemata, aga ausalt, mul oli oma tagumikuga liiga palju tegemist, et teise otsaga vaeva näha, ja nojah... meikima ennast asjaolusid arvestades ka ei hakka. Mingi irooniabakter minus pirises, et jajaa, nagunii näed seal ootesaalis mingit väga erilist tuttavat, kelle silma alla tahaksid sattuda väga sätitult parimas vormis... aga ma lasin sellel mõttel minna. What are the odds?
No ootesaal oli jah jumalikult tühi, paar hädalist seal oli, aga nende sasitud olemisega sobisin ma hästi kokku.
Üks ootamine ühe ukse taga. Teine ootamine teise ukse taga. Lõpuks vastuvõtukirurgi saal. Kena tütarlaps juhatab sisse. Ja siis naeratab mulle laua tagant sõbralikult kirurg... IIIIKS. Millal nad otsustasid, et kirurge tuleb meesmodellide sõjaväelaagrist palkama hakata?? Pikakasvuline, laiaõlgne, imeliselt värskelt lõigatud soenguga, 2-millimeetrise filigraanse hambemerandiga üle lõua, kõrvas imetilluke, kuid väga olemasolev kristall, suured pruunid lopsakate ripsmetega silmad ja lumivalge naeratus.
Klunks. Oeh. Ja mina ühes oma elu räsitumas ja magamatumas, pehmete retuushidega ja lohvakas t-särgis ja... noh... kuusuuruseks paistetanud kanniga. No oleks see Adonis vähemalt paarkümmend aastat vanem olnud!
Ühesõnaga, korraga tundus mõte, et ma pean nüüd ilusti tubli tüdruk olema, voodile kõhuli viskama ja oma peffi paljastama, mulle kuidagi NII palju raskemana, ja seda hoopis teistel asjaoludel, kui ma olin planeerinud. Vandusin irooniabakterile koledat hukku ja tegin asja ära, sest ausalt... no mis mul üle jäi?! Tundsin, et olen saavutanud omalaadse rekordi - mu muidu märkimisväärselt kenas vormis pepu pole mitte iialgi varem olnud ühe meesterahva seltskonnas väiksema dekoratiivse väärtusega kui sel hetkel. Ja see, et see isand nägi välja just nagu kuum filmistaar, ei aidanud sellega leppimisele absoluutselt kaasa. Lausa pisar tuleb silma, kui järgi mõelda... Ja teine rekord kohe otsa - ma ei ole ennast ühegi kauni noore meesterahva seltskonnas lahti riietades tundnud ennast armetumalt kui sel hetkel. Tõesti, selle kirurgi patsientidest vähemalt pooled oleksid talle tänulikud, kui ta koti pähe tõmbaks, siis nad saaksid oma hädadele keskenduda, mitte mõelda selle peale, kui kontrastselt masendavad nad välja näevad. Täiesti kontekstiväliselt, sest tegemist on ju arsti ja patsiendiga... No ei! Kui sa oled naisterahvas ja kirurg on niivõrd rabavalt seksikas, siis pead sa olema vähemalt 120, et sa sellel ennast häirida ei laseks.
Ma siiralt loodan, et mu briljantrohelise ja viinakompressi ühistööna rohelise-punaselaiguliseks töödeldud alaskasuurune kannikas pakkus talle vähemalt professionaalset kaifi üksjagu...
Elu!
(jah, asjaolusid arvestades ei oleks võibolla mu enesetunnet kuigivõrd päästnud ka see, kui juuksed oleksid patsi asemel värskelt pestult kohevad ja õrnalt lokkis ja silmi varjutaks diskreetne meik... aga kahtlus jääb. Ilmselt edaspidi teen ka vahetult enne maailmalõppu korralikult pediküüri ära.)
Subscribe to:
Posts (Atom)