See saavutamise asi

See saavutamise asi on kuidagi tore, aga seda on kõvasti vaja õppida. Ma alles viimasel ajal tegelen tõsisemalt suurte ja raskete asjade saavutamisega. Noh, nagu 7 kilomeetri ärajooksmine. Isegi siis, kui võhm saab vahepeal otsa. Jalutad vahepeal ja jooksed edasi, mängid selle 7000 meetrit oma peas portsudeks, tsükliteks, projekti osadeks, mis tuleb ühel või teisel viisil läbida nõutud tempos. Kuni saadki jagu, teed ära, tulebki välja. Huh.

Magistritöö - tohutu pikk protsess, valimisest, kaalumisest, metoodikast tehnilise teostuseni, parandamiseni, täiendamiseni, viimistlemiseni ja viimistlemiseni... trükkiminegi on mitme päeva töö, sest alles siis "näed" mingeid jamasid. Parandad. Viimistled. Ajad kõik värviprinterid hulluks. Kirjutad plaate, köidad...

Ja siis on kõik valmis. Saavutatud. Kaitsmine on ausalt öeldes ju ainult vormistamise küsimus.

Saavutamise tunne on päris hea. See, et ma suudan joosta need 7 kilomeetrit, ronida mäe tippu, teha ära selle hiiglasuure kõrvitsa marineeritud versiooni, lõpetada magistritöö...

See mõnus kurnatuse ja samaaegse rahulolu tunne. Tead, et kumm on tühi ja et suur asi on tehtud ja oled endaga uskumatul kombel rahul.

Mõmm...

Päeva kompliment

"Kuidas sa saad olla lihtsalt nii täiesti ebanormaalselt normaalne? Kuidas sa saad olla selline rõõmus ja pätt ja HEA? Kas sa lihtsalt oledki selline? See ei saa ju olla lihtsalt demoversioon, muidu sa peaks vahepeal ikka puhkama ka."

Eriti lihtne, kui selline kompliment teenitakse ära, olles lihtsalt niisama, nagu sa tavaliselt alati oled. Normaalne, noh.

...

Lihtsad asjad on pööraselt tähtsad ja head. Armunud olemine. Koos naermine. Mõnuga lollitamine. Käest kinni hoidmine. Seljad vastastikku raamatu lugemine. Sünkroonis mõtlemine. Vaidlemine. Koos süüa tegemine. Koos...

Avatud olemine teadmisega, et sind mõistetakse ja sa ei tee kogemata haiget. Puudutused. Spontaanne naeratus, mis vastastikku tekib. Rahulolu. Mõtestatus. 

Nii lihtne on olla. Nii lihtne on koos olla.

Esimene kord elus, kus ma tõesti ei mõtle üle, las see olla, lihtsalt. Nagunii ei tea, mis meist paari või viie aasta pärast saab. Kõik võib saada. Tähtis on praegu, tähtis on see, et...

õnnelik on olla.

Oo, ma ei või!

No oo, ma ei või, milline luuser ma aegajalt olen, tõsiselt noh!

Esiteks on teised usinamad inimesed juba ammuilma kahekordsed professorid, kui mina alles oma magistritööd teen. Kui keegi oleks öelnud sellele usinale ussipojale, kes minu nime all kunagi ülikooli esimesele kursusele läks, et magistrini jõuab ta alles vahetult enne neljakümnendat sünnipäeva, siis oleks see uss üleolevalt naerda kihistanud ja sabaga oimukohale koputanud. Et mismõttes mina, Maarjamaa oivik, käin kraadi järel kokku kolmteist aastat?! Kui ma just enne nominaali kraadi kätte ei saa, siis maksimaalselt viie aastaga aabitsast magistriks kindlasti. Käkitegu.

Ja nüüd on see siis käes... Kui ma ennast ikka väga-väga kokku võtan, jõuan magistrini tõesti enne neljakümnendat sünnipäeva, aga see on ikka paras napikas ;)

Teiseks olen ma teab mitu aastat muudkui "magistritööd kirjutanud". No tõsi küll, esimene kontseptsioon ja mudaklotsidest kokku lükatud 40 lehekülge läksid kõik untsu, tuli leida uus teema ja otsast pihta hakata, vahepeal jõudis juhendaja pensionile minna ja tuli leida uus, aga IKKAGI.

Kolmandaks on NII raske kirjutama hakata. On ikka päris palju neid päevi, kui ma olen oma muu elu sigrimigri laua pealt maha lükanud, lapsed on kusagil hoida, maja on vaikne, mitte midagi ei ole, mis mul takistaks kirjutamist, aga mina uinan niisama... vaatan uudiseid, teen kohvi, loen ajakirja. Lükkan kirjutamist jälle edasi ja edasi ja... Ja siis, kui ma lõpuks ennast kätte võtan, jääb laps haigeks või sureb koer ära ja siis mul tõesti ei olegi enam võimalik kirjutada. Aga asjade selline kulg ei saanud mulle ju ometi üllatusena tulla?

Ja tõesti, mõni usin inimene teeks selle ajaga, mil mina olen ühte magistritööd vägistanud, ära neid oma kümmekond. Igaüks on ikka iseenda rist ja viletsus ja hala.

Oo, aga see-eest on mul selle aja jooksul jälle rohkem mehi olnud, kui see teoreetiline usin inimene oleks jõudnud magistritöösid kirjutada, keskendugem ikka positiivsetele kogemustele ka, või mis?

Sandman, Sandman

See Neil Gaimani Sandman siis, raamat, kus lood on lugudest nii kirjult ja kavalalt läbi lõimitud, et neist moodustub võrk, mis püüab kinni ainult neid, kes märkavad lugusid lugude sees, kellel on piisavalt hull kujutlusvõime, rikkumata lapselik muinasjutuisu ja kibestunud täiskasvanu salaigatsus millegi suurema järele.

Võibolla mõned jäävad sinna võrku veel, aga selliseid püüab see kohe kindlasti.

Mulle meenub aegajalt ennast põrgust tagandanud Lucifer, kes rannas päikeseloojangut vaatab ja ühe mehega, kelle poeg sõjas surma sai, juttu ajab.

"... well, but the same god created these sunsets. The old bastard has fucked up so many things, but his sunsets are marvellous! You can forgive a lot for these sunsets."

Elus on uskumatult ilusaid hetki and you can forgive a lot for these sunsets.

Timbulimbu

Timbulimbu on käppadele kukkuvatest kassidest võrratult sümpaatsem tegelane. Seetõttu ongi mul hea meel, et olen oma sisemise ilu = sisemise timbulimbu kuidagi üles leidnud. Selgus, et üks sõbralik suhe tuleb ära lõpetada, ja et see on pikas perspektiivis mõistlik - fain. Mats ja maaühendus ja jälle hopsti püsti.

Koerasoost sõber ja täisväärtuslik pereliige, kes manuaali järgi oli vaid värskesse keskikka jõudnud, osutus 5 päeva jooksul surmahaigeks ja tuli magama panna. Ka väga kõva mats ja jälle maaühendus, aus ja ehtne lein, mis tuli enesest läbi lasta, et siis jälle ennast püsti ajada. Tehtud.

Järjekordne haigustelaine lasteaiast, näriv köha, mis järgi ei jää (kurat, jooksmas ei saa käia, jälle, kuigi väga tahaks, sest just hakkas tulema) ja väiksem mudil, kes terve nädalavahetuse veetis keskmise kehatemperatuuriga 39.00 kogu sellest jahutusvõimlemisest ja -droogimisest hoolimata. Magamatus. Mure. Pikali. Jaaa... jälle püsti.

Shallallaa.

Noh? :) No mida veel?

Praegu olen jälle rõõmus. Ettevaatlikult, aga sisuliselt ja ikkagi.

Lõppudest

Iga algust ette võttes sa vähemalt riskid selle lõpu üleelamisega - ja mõnikord ei ole see mitte risk, vaid täielik kindlus. Ainus võimalus seda kaotust vältida on mitte üldse alustada. Ja ma ei räägi siin mitte kõrgest tornist allahüppamise kaheldavast lõbust ja paratamatu lõpust, vaid pigem palju lihtsamatest asjadest - koerapidamisest, näiteks. On ikka üsna ebatõenäoline, et koer sinu üle elab, pigem on see asi ikka vastupidi. Ainus võimalus 100% vältida seda läbielamist, et su karvane külaline kõrvad pea alla paneb, on teda üldse mitte võtta.

Nagu tegelikult kõigega... ainus võimalus hulle asju vältida, on võimalikult vähe elada. Kui sa  ainult oma toas istud, ja su katus on tehtud traditsioonilistest materjalidest, oled kaitstud sellegi eest, et telliskivi pähe kukub.

Niisiis, kes jätaks koera/kassi võtmata sellepärast, et eluka eluiga on ikka oluliselt lühem kui inimese oma? Naaah... Ma ei usu, et see oleks koera võtmata jätmise peamiste põhjuste hulgas.

Ja samas ei ole ma üldse mingi ülearu halemeelne tegelane. Kui mu esimene koer oma tõu kohta hämmastava kolmeteistkümnenda sünnipäevani jõudis, oli ju teada, et iga kuu edasi on puhas kingitus ja millessegi ta lähitulevikus ikka läheb. Ja kui see juhtus, oli see kurb, aga samas ka rahulik sündmus, kus tänulikkus selle üle, et meil oli 13 aastat üks ütlemata kift koer, oli olulisem kui kurbus selle pärast, et ta ära suri.

Igasugused ootamatud lõpud, kus lõppeb tegelikult veel elus ja elujõuline asi, on aga niivõrd palju rohkem traagilised, jõledad, rasked, raputavad, kurvad. Olgu see siis tegelikult elujõulise suhte tapmine, mis võrreldes juba lõpetatud asja lõppenuks vormistamisega on nagu öö ja päev. Või siis sellise koera äraminemine, kes just äsja jõudis oma tõu nooremasse keskikka.

Sellised lõpud loomulikust ajaringist väljapool on alati nii võrratult palju raskemad. Vägisi lõpetamised.

Oh.