Eneseteostus ja väljakutse - või otse öeldes tasuta töö?

Viimasel ajal on mulle jälle mitu korda täiesti üllatavatest allikatest pakutud "ühte põnevat projekti", kuhu peaksin panustama päris arvestatavalt oma kogemust ja aega ning viimast mitte tundides, vaid ikka tööpäevades per kuu mõõdetavas mahus. TööTASUST kui sellisest ei räägita midagi, küll aga peetakse seda tööd "huvitavaks eneseteostuseks" või "erialaseks väljakutseks."

Kuulge, kas mul on naiivse lollikese märk otsaees? Või on tööpuudus turul juba nii meeleheitlik, et ei tundugi lootusetu mõttena see, et omas valdkonnas täiesti pädev ja rahuldustpakkuvalt tasustatud väljakutsetega koormatud spetsialist võiks tahta lihtsalt ainult küsimise peale töötada tasuta.

Miks ei ole iseenesestmõistetav, et kui kutsud kellegi tema erialaste oskustega appi/tööle/projekti,  mis sulle endale reaalselt rahalist kasu toob, et sa austad ka kutsutu panust talle sobiva tasuga?

Saan aru, kui tegemist on "hea sõber, olen hädas, tule appi" olukorraga, see on täiesti teine asi, aga kui töökaudne tuttav kutsub sind tegema ekspertiisi lihtsalt "huvitava väljakutsena", mis kahjuks ka sisuliselt on ilmselge liialdus, siis on minu jaoks tegemist juba küll kehva lastetoaga.

Tuli meelde

Mitte, et oleks põhjust haigettegevaid asju meenutada. Lihtsalt, niisama. Toimetulekumehhanism meenus. Et üks kord, kui ikka uskumatult lollipööra haiget tehti, et siis oligi see nii uskumatult lollipöörane, et oli - juba täiesti naljakas. Lihtsalt, et oo, ma ei usu, et see just praegu ja reaalselt ka minuga juhtus, see oli nii (valus) jabur, nii (ahastamapanev) absurdne, et. Issake küll. Elu, va haige notsu! Naerma ajas, ja nutta olnuks nagunii liiga vähe sellepeale, ja naer aitas kõige selle vastu ootamatult hästi.

Ma üldse ei imesta, et sünnitajatele ka naerugaasi antakse.

Või et mul surmtõsistesse teemadesse sattudes tuleb võllanalju nagu tatraveskist ja ma lihtsalt normaalsete inimeste säästmiseks üritan sellisel juhul suu kinni hoida.

See pole ju eitamine, teesklemine või kogu selle vaeva ja valu ignoreerimispüüd, vaid maitse-eelistus: mulle sobib seda elujama lihtsalt süüa niiviisi. Klaasi konjakiga. (Ära süüa tuleb nii ehk naa.) Sest, olgem ausad, isegi selles, kui elult metafoorses mõttes mingil hetkel labidaga näkku saad, on pahatihti oma koomiline/irooniline/absurdne alatoon olemas ja üllatusega olen tabanud ennast sellises olukorras muuhulgas siiralt naermas.

Mitte, et see kuidagi käesolevasse hetke puutuks, elu on liigagi tüüne.

Oma reaalsuste valimine

Tegelikult haakub see jutt varasemate sissekannetega tõe äärmisest relatiivsusest/subjektiivsusest, inimeste valikutest ja ise omaenese elu loomisest, nii heas kui halvas.

Jah, ja loomine on ka hea sõna ja kukele need, kes väidavad, et nad ei ole loovad. On ikka, iga hetk loome me kõik omaenese elu, iga hetk on looming. Jah, teeme seda nö kätteantud materjalidest; jah, see looming on ainult nii hea-halb, kui me oskame - aga ikkagi. Loomine on siis esimene kolmest nurgakivist.

Teiseks on tõe praktiliselt täielik relatiivsus, inimese suutmatus toota nö. pehmetes teemades puhast tõde, kuigi isegi matemaatilistes distsipliinides ei ole 2+2 alati 4.

Ja kolmandaks on pidev valikute tegemine, mis on selles mõttes samuti üsna fucked up, et ka valimata jätmine on valik. Kohati tundub mulle, et elu dünaamika ongi pidev valikute tegemine, valikud liigutavad meid edasi või tagasi või hoiavad paigal. Siinkohal on loomine ja valikute tegemine mu peas mingi määrani kattuvad, kuigi mulle meeldib valikuid pigem üheks meetodiks ja loovust mitmeid meetodeid kasutavaks kerge jumaliku säraga vooks pidada.

Kogemustest meenub sügav hämming, kuidas on võimalik minu arvates faktiliselt tõestatavate sündmuste üle ennast pooleks vaielda täiesti intelligentse inimesega, kes kirglikult eitab "toimunut" - ja tõestab seda vähemalt oma arust sama vääramatu faktilisusega. Olukorra tragikoomika on selles, et mõlemal on toimunust radikaalselt erinev pilt, täielik veendumus oma faktide paikapidavuse kohta ja siiras usk, et tema tõde on õige tõde.

Valgustav hetk iseenesest. Elu loomine + tõe relatiivsus + valikute tegemine = just sarnane olukord. Me lõime kumbki endale elamiseks sobiva mudeli, leidsime sellesse sobiva tõe ja valisime seda reaalsust elada kirgliku veendumusega oma õiguses.

Klassikaline "mõlemal oli õigus või kummalgi polnud õigus" olukord. Ega elu pole raamat, kus autor annab toimuvale ühese sõnastuse, elus ei ole seda "jutustajat", kes lahkelt konteksti kirjeldab ja teab, kas kangelase silmist purskusid viha- või kaastundepisarad; olid tal lihtsalt närvid läbi või silmad väsinud.

Kuna objektiivset tõde meie peades meie elude kohta praktiliselt ei eksisteeri, siis äkki pole mõtet selle "päriselt" või "tegelikult" reaalsusega üldse ülearu punnitadagi. Me nagunii loome suuremal või vähemal määral praegugi oma reaalsuse ja tõlgendame toimunut meeletult subjektiivselt. Loome "faktidest" mudeleid, mida me kas teadlikult või alateadlikult peame endale sobivateks. (Miks ma seda alateadlikkust rõhutan - olen üpriski veendunud, et teatud varastes eluetappides shaboteeris mind alateadlikult mu enda ebakindlus, mis kippus väitma, et ma ei ole head elu/edu/mida iganes head ära teeninud. Õnneks läks see küll peagi üle, aga jäi kogemus, mida on tark meeles pidada.)

Nii võib näiteks joodik, kes end põlastab  suutmatuse pärast joomist maha jätta, luua endale uue, subjektiivse tõe reaalsuse, kus ta tegelikult ei ole alkohoolik, vaid lihtsalt veinisõber, ja valida seda elada, sest on nii palju õnnelikum ja rahulolevam. Mis siis, et teiste poolt tajutavad tõendid vihjavad vastupidisele. Teiste poolt tajutavad tõendid ei ole ju ka kuigi objektiivsed - olen näiteks saanud sügava põlastuse osaliseks: "Sa oled ju _joodik_!!!", kui olen sünnipäeval joonud paar klaasi veini. Aga see oli lihtsalt subjektiivne tõde teisest äärmusest. Ja lõppkokkuvõttes ei saa ka need mitte-äärmuslased joodikut veenda, et tal on probleem, kui ta kord nädalas kaineris magab - tema reaalsuses see nii ei ole. Kas on keegi kõrvalseisjatest, kes võiks objektiivselt väita, et ta teab, milline joodiku elu seestpoolt vaadates tundub ja et too oleks kindlasti kainena õnnelikum? Võibolla on ka tema banaan seestpoolt suurem kui väljast.

Niisiis, miks ei võiks ma siis võtta mingi teema, mis minu reaalsusesse ei sobi (kasvõi rasedusega kaasnev hiiglaslik kehakaal), muuta seda enda peas kuidagi oluliselt meeldivamaks ja siis valida elada selles reaalsuses. Me nagunii teeme seda nii tihti, sageli ignoreerime ebameeldivat või püüame sellele leida õigustusi. Aga mõnikord ainult ignoorist või õigustustest ei aita. Miks siis mitte tegutseda otsustavamalt. Me ei pruugi ju luua vaid oma tulevikku, vaid saame sama hästi ümber sõnastada ka mineviku ja oleviku. Meile sobivaks. Kui miski minevikust jääb ikka väga kripeldama, siis tuleb see minu äärmiselt elujaatavas maailmas lihtsalt brutaalselt üle kirjutada. Eriti, kui see ongi tunnetuslik või lihtsalt sõna-sõna vastu või lihtsalt... väga erinevalt tajutav situatsioon.

Ma absoluutselt ei luba, et kõik, mida te minu/mineviku kohta teate, on tõde, sest tõde ei ole olemas. Küll aga on see reaalsus, mida ma olen valinud elada. Oo, ja eriti lahe on see, et ma üldjuhul ei valeta, sest ma sügavalt ei viitsi, aga see ei tähenda põrmugi, et ma pole kunagi teadlikult või alateadlikult (oma) reaalsust muutnud. ;) 

Kassikohvik Nurri, kassiahastus või kassiahistus

Käisin kassikohvikus, sest selle mõte mulle meeldis. Kassikohvik on nimelt kodututele kassidele kodude leidmise projekt, kus kümmekond kassi külalistega koos toimetab ja kust siis sobivuse korras endale selle õige kassi võib leida. No ja lisaks toetab see üritus ilmselt ka kasside toitmist-katmist selle vahepealse aja jooksul, kui nad veel kodu leidnud ei ole. Igati tore mõte ju.

Ainult, et... nojah. Ok, ärme ole rajukriitilised, ütleme, et alguse asi ja et alati saab ju paremaks. Kuigi sellise kohviku puhul on esmamulje ikkagi oluline, kui see on väga kehv, siis jääb see teist korda tagasitulemine kusagile väga hüpoteetilisse kaugusesse, missioonist ja visioonist ja heategevusest hoolimata.

Ehk siis siin see kassiahastuse osa:

- kurat, NII külm on! Kohvikul on muidugi üks suur akendega sein, või siis suured aknad, mis ongi peamine sein - see nagu füüsiliselt seletaks, miks. Aga organisatoorselt? Ja kui juba paari soojakraadi juures on kohvik ikka nii uskumatult külm, et mantlit maha võtta küll ei taha, siis mida tehakse, kui talv kohale jõuab? Ja üldse, ilusast ideest hoolimata... NII külm?!

- kuradi-kurat, NII kõva on! Ja mitte heas mõttes kõva, ikka selles halvemas. Isegi minu õnnistatud kehakumeruste juures on planklaua peal või plekktooli peal lihtlabaselt ebamugav. No okei, ma saan aru, kui koht ei ole pikemaks istumiseks mõeldud... Maksad oma pileti, lonksad kohvi kiirkorras kõhtu ja teed ruumi järgmisele kassiabistajale, keda ma küll ühtegi otseselt ukse taga kügelemas ei näinud. Aga mine sa tea. Või kui plangu peal istumine peaks sind panema kodutute kasside vaevadesse kuidagi empaatilisemalt suhtuma? Väga kaval... Mis aga istekoha kõvadust ei vähenda mingilgi moel. Lõpuks, kui ma olin seal tükk aega mugavamat asendit otsinud, nägin nurgas mingit halli hunnikut, mis (vist?) oli patjade virn, kust oleks võinud piinade leevendust otsida, aga ma polnud päris kindel - ja padjad olid sellise kujuga, et tooli peale (mis oli ainus variant istuda külmast aknast eemale) nad kohe kuidagi ei sobinud, nii et jäi siis nii.

- issand küll, kui kõle siin on! No ma saan aru, et ruume polnud palju valida ja et padi on paha ja tekk torgib, aga, ausalt, kohviku nime selline kõrge-kõle-tühi ruum ikka kuidagi ei vääri. Söökla ehk? Ma ei ole küll hubasuse tippekspert, aga ma usun, et seda annaks kuidagi paremini teha. Hubasemalt. Inimlikumalt. Jumal küll, ikkagi kassid! Isegi kodutud kassid ei pärine kõik mahajäetud tööstushoonetest ju! Ja okei, ma ei ole käinud kõigis Kopli kangitagustes hipsterikohvikutes, võibolla on see mingi uus ja eriti trendikas sisekujundus, aga... AGA. Elu ei pea olema piin ja kohvik ei pea olema kõle (ja hall!). Või siis oleks kafkalik see õige stiilinimetus? Ei ole just omadussõna, millega ma kirjeldaks oma lemmikkeskkonda.

Samas, söök oli täitsa hea ja kohv ka korralik, seega leebusin, kerisin ennast oma mantli sees nii mugavalt kerra kui plank võimaldas, nautisin kohvi ja piilusin kasse. Imetlesin ühe emakassi tohutut kannatlikkust, millega too ignoreeris ühe väikese poisi pidevaid katseid teda mängima suruda - ja ettekandjate kannatlikkust, millega nad poisi keelamisest hoidusid. Aga muidu võis kassidel seal päris tore olla, (suhteliselt) soe ja süüa andsid loomalembesed külastajad neile ka ilmselt lõhkemiseni.

Ühesõnaga, kassiahastuse oleks ma kõik jupphaaval andeks andnud ja asja sisulise poole üle rõõmu tundnud, kuigi kohvik võiks ju tõesti mugavam ja mõnusam olla, aga siis läks asi korraga oluliselt hullemaks, sest ahastusele järgnes ahistamise osa:

- kohviku omanik tuli minuga vestlema, et a) kas ma olen kassiomanik (mis ei ole tema asi, ma olen vajadusel tüüpiline eestlane ja ei vaimustu võõra inimese poolt pealesurutud vestlusest, andke mulle palun mu privaatsus ja 2 meetrit isikuruumi!) ja b) kas ma tahaksin kliendikaarti.

Seletasin siis, et ei, ma ei ole kassiomanik, mis ei ole päris korrektne, aga (vt ülevaltpoolt) see oli lihtsalt minu viisakas sõnastus sõnumile, et back off ja ära topi oma nina minu isiklikku ellu. Ja et ei, ma ei soovi kliendikaarti, ma tulin ainult vaatama.

Siis selgus, et see "kliendikaart" on tegelikult Lyoness mingi kuradima püramiidskeemi kaart, mida onkel mulle pakkus, ja oujee, ma saaks sellega tervelt 300 firmas üle Eesti meeletuid soodustusi. Kahjuks on mul kogemuste sunnil tekkinud tohutu allergia igasuguste kahtlaste indiviidide vastu, kes "pole nii ammu näinud, saaks kokku, tule lõunale" vms ootamatus, ja kes siis meeldiva sõbraliku lõunasöögi asemel/(parimal juhul ajal) kraamivad oma Lyoness/Amway/Herbalife/mingi kohvimasin müügimaterjalid välja ja seletavad, kui väga oleks sul vaja nende tooteid ja eriti äge oleks, kui sa ise ka müüma hakkaks. Ja taktitundetumad (või siis ausamad) seletavad sulle vastutulelikult ka ära, kui palju nad sinu pealt siis teenima hakkavad. Sellistes situatsioonides olen ma väga kiiresti väga selge tagurpidikäigu sisse pannud ja püüdnud neisse edaspidi mitte sattuda. (Vihje: kui ammune tuttav tahab ootamatult kohtuda, et sinuga midagi arutada ja KINDLASTI on selleks vaja just kohtuda, ning ta on nõus sulle isegi külla tulema, kuigi viimase viie aasta jooksul pole nagu väga viitsinud, siis on see ohumärk! Tasub raudselt üle küsida, ega ta sulle midagi müüa ei taha, säästad ennast nõmedast olukorrast.)

Issand... kuidas ma jälle sellisesse olukorda sattusin, et kellelegi ennast nii kätte andsin, et tal tekkis võimalus mulle Lyonessi kaarti müüa? Ma ei hakanud küsima, kas see onkel ise hakkab seda hüpoteetilist 5% sisse kasseerima, mida ta minu ostudelt saama hakkaks (no näete, ma tean isegi seda) või on see siiski ka kuidagi kasside hüvanguks mõeldud? Milles ma muuseas kergelt kahtlen. Mõte, et keegi kasutab kassikohvikut ära selleks, et lolle leida, kes Lyonessiga liituvad, ajab mul südame pahaks. JAA, ma tean, et Lyoness ei ole klassikaline püramiidskeem, kuid minu jaoks sarnaneb ta püramiidskeemiga ikka piisavalt, et ei, tänan, hoidke palun võimalikult eemale.

Nii, et kassiahastus ja kassiahistus kokku moodustasid ikka nii ebameeldiva esmamulje, et kuigi ma soovin neile kassidele parimat, ei ole minust küll enam kassikohviku külastajat. Võeh. Järjekordne hea idee, mis nii paljudel põhjustel ilmselt kätte ära sureb.

Ise

Selleni, et alates mingist vastutus- ja mõjutusvõimelisest vanusest olen oma elu suuresti ise teinud, jõudsin juba ammu. Isegi neil kordadel, kui ma isegi ennast petta suutva südantlõhestavusega oigasin, et miks pagana pärast see _nüüd_ siis_ minuga_ juhtus. Selle kõige õigema valedetektori all, mis kõikidest mustritest ja (enese)manipulatsioonidest läbi näeb, selgub külma tõena valiku tegija nimi ja pisut ehk süüdlaslik nägugi.

Muidugi on pere mõjutused olulised, muidugi olen pidanud toime tulema teiste inimeste otsuste ja valikutega, mida ma teadlikult mõjutada ei saanud, aga valdavalt, ja mida aeg edasi, seda enam ikka ise. Kogu teadlikkuse juures toetava pere ja kodu väärtusest ei saa kõike ju sellesse korstnasse kirjutada - olen näinud nii musterkodust pärinenut, kes on osanud oma elu tõeliseks põrguks elada, kui oluliselt tagasihoidlikuma taustaga inimest, kelle elu on nii seest kui väljast vaadates lihtsalt lill. Mõistagi oli ühel lihtsam ja teisel keerukam, aga lõppkokkuvõttes sõltub ikkagi mängijast, mida ta hakkab peale nende kaartidega, mis talle mängu alguses kätte jagatakse.

Seetõttu on mul veidi raske suhtestuda, kui kuulen kedagi kurtmas mehe joomakommete üle. Oh, inimene, see on ju su enese valik! Mis takistas sul seda meest juba kakskümmend aastat tagasi maha jätmast? Iseenese petmiseks sobivad sellised ettekäänded nagu kohustus laste ees või lootus või kohusetunne, aga kui reaalselt tahta, kui päriselt tahta sellest õudusest vaba olla, siis oleksid suuteline iseenese petmiseks sobivaid ettekäändeid läbi nägema. VÕI juhul kui see kaastunne ja kohusetunne (või julguse puudumine?) ongi päris, päris ehedalt päris, siis ela seda. Probleem ei ole mitte selles, et tema on valinud mitte muutuda, vaid et sina oled valinud enese elu tema valikute pärast võrratult vastikumaks teha, kui see võiks olla. (Julguse puudumine, jah, see on minu jaoks natuke raskestihoomatav, seda ei oska ma isegi teoreetiliselt kuigi asjalikult käsitleda. Olen sügavalt õnnetu, aga ei julge seda muuta? No... jah... tõesti kurb lugu siis.)

Samal viisil "panen toru ära", mitte trotsist, vaid selgest suhtestumatusest, kui keegi hakkab kurtma, kui kehvasti tal tööl läheb, kui raske, võimatu, ebaõiglane kõik on.

See lihtsalt pole võimalik, et KÕIK on ebaõiglane. No jah, üks olukord on üle mõistuse jama - lahku siis sellest. Otsi järgmine. Ja kui Murphy on sinu vastu ning ka teine on jama, ole mees ja otsi kolmas. Niipea, kui sa jamasse marineerima jääd, on see Sinu. Enese. Valik. Ja mitte mingilgi viisil ei ole siga elu või siga ülemus sinu ebaõnnes süüdi. Aga võibolla on sinus peidus mingi muster, mis täiesti normaalse olukorra kihva keerab? Oled salajas ebakindel? Kade? Ebapädev? Oskad sa enese oskusi ja suutlikkust ikka õigesti hinnata? On sinus peidus enesehävituslik alge, mis arvab, et sa pole edu väärt ja mis hakkab sind salaja torpedeerima? Sest kui juba kolmas olukord on üle mõistuse jama, siis on juba päris võimalik, et pead hoopis sügavamalt iseenesega tööd tegema, et üldse kunagi mingisse normaalsesse olukorda jõuda.

Aga kas sa seda tegelikult üldse tahadki? Äkki sa tegelikult tahadki olla suures jamas ja peesitada enesehaletsuse magusvalusas mahlas, aegajalt nautides ka külalisesinejate ohkeid, et issand, kuidas temal vaesekesel ikka ei vea? Aga sellisel juhul on see veelgi enam su enese valik.

Olen näinud asjapulka, kes on ennast kõige sügavamasse mudaauku kaevanud ja keeldub sealt põhimõtteliselt välja tulemast, tagudes ennast pidevalt veel mõne suurema kivi vastu, noh, et elu jumala pärast liiga vähe valus ei oleks. Mis sa sellist aitad või oled?

Kui mõni kaunis naine kurdab, et "seda õiget" meest lihtsalt pole olemas, et nii tahaks, kuid ei ole ega tule, siis on asi tõenäoliselt selles, et ta tegelikult ei tahagi. Mitte päriselt. Hootise tahtmise taga on hootised hirmud üksi jääda, vanaks saada, seikluslikust kirgpõnevast alast välja jääda, kõrvale jääda... "Seda õiget" leida on tegelikult päris lihtne, mehi on maailmas nagu mustikaid, ja üllatav hulk neist on väga toredad. Üllatav kogus sellest üllatavast toredate meeste hulgast oleksid täiesti rahuldustpakkuvalt hoolivad, huvitavad, kirglikud ja süvamonogaamsed ning ei pruugiks kõige selle hea juures isegi üldse mitte inetud olla, vastupidi. Küsimus on lihtsalt selles, kui päriselt sa tahad. Kindel? Kui kindel, et seda tahtmist ei shaboteeri vastandlikud mustrid, mis ahvatlevad valesid valikuid tegema?

Või kui küsida kelleltki, et kuidas tal läheb, ning saada vastuseks viltune nägu, et nojah, midagi nagu kurta ei saa, aga õnnelik ma küll ei ole.. Ookei... Aga... Miks sa siis ei ole?

Ah, no ma ei tea, see pole nagu päris see...

Ahsoo. Kelle jaoks sa selle siis valisid? Kuidas see reaalselt võimalik on, et sa ei tea, mida sa tahad? Sinu eas?!

Ja ei, selline elupimedus ei frustreeri mind üldse, kes lasi tõde sedapidi paista. Valiku küsimus. See on minu jaoks ühest küljest pisut hämmastav, teisest küljest huvitav ja kolmandast kergelt inspireeriv.

Kiiksud

Nagu öeldud, on kogu maailm ilmselgelt hulluks läinud, ja sellistes ekstreemsetes oludes avalduvad inimestevahelised erinevused/vastuolud tõenäoliselt teravamini kui tavaliselt. Või olen ma kogu oma sügavast eitusfaasist hoolimata siiski nii piisavalt vanaks saanud, et teatud kiiksude (ühisnimetus seisukohtadele, iseloomujoontele või tegevusviisidele, mis minu omadest piisavalt palju erinevad) suhtes lõpuks ometi ebatolerantseks muutuda.

Mis on veider, sest olen ennast kogu aeg suhteliselt väga tolerantseks olevuseks pidanud. Kui kellegi lusikavars ikka otse minu silma ei tüki, siis jumal sellega. Kui keegi oma veidrustega otseselt minu isikuruumis ei läbusta, siis tühja temast, ongi huvitav vaadata, et näe, mis teeb. Või mõelda, et näe kui erinevaid inimesi on olemas. Ja et igal võib olla oma tõde ja oma õigus ja...

No mingi osa sellest tolerantsusest on siiski ehk alles vist? Äkki on asi hoopis selles, et igapäevane rutiin jooksutab mingid sügavad vaod sisse ja siis see tolerantne olevus lihtsalt laseb neid vaopõhju mööda ja ei vaata nii tihti välja, laiale põllule.

Samas tunnen ikkagi, et erinevalt varasemast tekivad minu sees HINNANGUD. Ja see on juba murettekitav. Mäletan üsna kindlasti, et veel kümme aastat tagasi puudus mus mingi pind või veendumus kellelegi hea-halb skaalal hinnangu andmiseks, sest relatiivsus oli põhireegliks ja paljude pattude maitse oli endalegi tuttav.

No... jällegi... Natuke on see ju siiani. Vähemalt märkan ma eneselt küsida, et kas kellegi järjekordne absoluutselt erinev suhtumine või seisukoht on universaalsel skaalal kuidagi parem, õigem, kasulikum, tulemuslikum kui minu oma. Ja kuigi see Minu Oma on nüüd varasemast selgem ja piiritletum, olen seda ka suht kergekäeliselt muutnud, kui näen, et parem saab. Küsimused Miks ja Kuidas Täpselt on endiselt mu arsenalis sees ja uutesse süsteemidesse süüvida on aegajalt endiselt huvitav.

Aga mingi TUNNE seda võõrastavat seisukohta kohates on muutunud. Samas käivitab selle mingi oluline mastaap, sest erinevused mingites suvalises asjades ja tavateemades on endiselt huvitavad ja ei häiri mind sugugi, pigem vastupidi. Ainult, et põhiväärtuslikud, määravad erinevused tekitavad endalegi üllatavalt - pettumust, vajadust distantsi järele, vajadust endasse tõmbuda. Viitsimatust? Tolerantsilävi on kõrgemaks muutunud.

Kas see ongi vaimne vanaksjäämine või? VÕI on see hoopis mingi sitavalidaator, et elu on liiga lühike, et mitte teha vahet, mis võiks sinu ellu kuuluda, mis mitte?

Üks ja teine

Maailm on ilmselgelt hulluks läinud. Nii laias kui lähemas mõttes.

Samas, niiviisi mitu õhtut heade sõprade seltskonnas veetes oskad seda tüüne normaalsuse luksust niivõrd paremini hinnata ja rõõmu tunda selle üle, et on.