Mitte, et oleks põhjust haigettegevaid asju meenutada. Lihtsalt, niisama. Toimetulekumehhanism meenus. Et üks kord, kui ikka uskumatult lollipööra haiget tehti, et siis oligi see nii uskumatult lollipöörane, et oli - juba täiesti naljakas. Lihtsalt, et oo, ma ei usu, et see just praegu ja reaalselt ka minuga juhtus, see oli nii (valus) jabur, nii (ahastamapanev) absurdne, et. Issake küll. Elu, va haige notsu! Naerma ajas, ja nutta olnuks nagunii liiga vähe sellepeale, ja naer aitas kõige selle vastu ootamatult hästi.
Ma üldse ei imesta, et sünnitajatele ka naerugaasi antakse.
Või et mul surmtõsistesse teemadesse sattudes tuleb võllanalju nagu tatraveskist ja ma lihtsalt normaalsete inimeste säästmiseks üritan sellisel juhul suu kinni hoida.
See pole ju eitamine, teesklemine või kogu selle vaeva ja valu ignoreerimispüüd, vaid maitse-eelistus: mulle sobib seda elujama lihtsalt süüa niiviisi. Klaasi konjakiga. (Ära süüa tuleb nii ehk naa.) Sest, olgem ausad, isegi selles, kui elult metafoorses mõttes mingil hetkel labidaga näkku saad, on pahatihti oma koomiline/irooniline/absurdne alatoon olemas ja üllatusega olen tabanud ennast sellises olukorras muuhulgas siiralt naermas.
Mitte, et see kuidagi käesolevasse hetke puutuks, elu on liigagi tüüne.
No comments:
Post a Comment