Inimlikkus on nii habras

Õnn on uskumatult mitmetahuline ja keeruline asi. Inimlikkus niisamamoodi. (Minu vaatenurgast on nad suurel määral seotud pealegi.) Kuskilt lendas mööda üks laul, mis ütles, et kogu meie elu on nagu küünlaleek tuules, nii et miks üldse selle elu osade hapruse üle eraldi halada.

Ometigi! Ometi tahan ja julgen ma oma äärmise kübemelisuse suurt tõenäosust teadvustades siinkohal värisevate põlvedega kosmosele vastu põrnitseda. Kuradile!

Mida inimlikum olla, seda valusam on. Seda ühtaisatki Aleppo videot ei suuda ma lõpuni vaadata, need emotsioonid raputavad jõhkralt kümnesse. Mul lähevad silmad märjaks mingi suvalise lehesaba surmakuulutustegi peale, kus keegi läks varem kui võinuks... Niigi on, et mida rohkem kalleid ja lähedasi, seda rohkem on hirme. Enda pärast ei oska niiväga kartagi, mitte, et ma vähemväärtuslik oleks, lihtsalt tunnen oma suutlikkust õnnelikkusetasemele tagasi taastuda, aga - et ikka nendel ometi kõik hästi läheks. Või kui vahepeal ka halvasti, siis mitte liiga halvasti; kui, siis ainult hoiatavalt halvasti, mitte vigastavalt halvasti. Seda kogemust, et kui oli kellelgi väga olulisel teises Eesti otsas väga halvasti, siis tekkis mul ilma igasuguse loogilise põhjuseta tõsine paanikahoog kõikvõimalike huvitavate vaimsete ja füüsiliste nähtudega ja ma korraga lihtsalt teadsin, et temaga on asjad halvad, seda kogemust ei unusta. No jutte võib ju rääkida igasuguseid, et ennast põnevamaks teha - nagu mingid sensitiivivõimed või nii, eriti edev. Aga kui sa väga täpselt mäletad seda, kuidas ühel hetkel käis mingi klõps, järsku oli raske olla, õhk hakkas otsa saama - päriselt - ja kuidas täiesti lambist, aga sügava teadmisega oli vaja 112-st liiklusõnnetuste kohta küsida ja kuidas sai ennast vaevatud sellega, et kuidas sõnastada sõnumeid, et need ei tunduks täiesti lambist napakad, kui inimesega näiteks peaks kõik korras olema, mis ju eeldatavasti alati ka nii on, aga et ta siiski võtaks ja helistaks ja ütleks, et temaga on kõik korras. Siis saadad "ei taha teda nii kiirel hetkel segada" kuradile, võtad ja helistad - ja ta ei vasta. Püüad endale välja mõelda tuhandeid võimalusi (unustas telefoni maha, on saunas, treeningul, vetsus, metsas, puu otsas), miks ta vastata ei saa, aga samal ajal TEAD, et see pole nii.

Ja siis, peale ei tea mitmendat vastamata kõnet helistad sellele õigele sõbrale, et ta oleks toru otsas ja räägiks sinuga, sest muidu lähed ilmselgelt lihtsalt peast lühisesse. Kui sa olid iseendaga kõige selle juures, eriti, kui sa olid iseendaga nende kauaoodatud telefonihelina peale vahele jäänud südamelöökide juures ja siis selle otsuse juures võtta vastu see kõne ja kõik, mis seal tuleb, sest sa tead, et see pole mingi lihtsalt juhuslikult helistav sõber või kasvõi telefonimüügiagent, vaid, et see on SEE kõne. Sa mäletad siiani neid kolme meetrit telefonini, puuduvat hapnikku õhus, sest helistatakse tema numbrilt ja sa oled umbes fifty-sixty kindel, et helistajaks ei pruugi olla ta ise -  siis sa tead, et seda lugu ei ole ilusamaks räägitud, see oligi päriselt ja iga selle minutit oligi nii painavalt raske läbi elada.

Napilt lendas mööda. Õigemini, päris mööda ei lennanud, aga kõik, millest saab taastuda, on köömes. See, kui rängalt ma teadsin, mis umbes 200 kilomeetri kaugusel kalli inimesega samal ajal toimus, lihtsalt näitas nii veenvalt, kui haavatavaks inimlikkus mu teeb.

Aga mida inimlikum olla, seda õnnelikum on, sest just needsamad inimesed, kes mind nii kuradi-kuradi haavatavaks teevad, teevad mind ka uskumatult õnnelikuks.

Täna rääkisime isaga õhtul mitu tundi, väärtustasin iga minutit. Tegelikult oli see suhteliselt loba, aga me räägime korraga umbes kolmel tasandil ja ainult esimesel tasandil on loba.

Mida inimlikum olla, seda haavatavam/valusam/õnnelikum on, aga milleks üle mõelda, sest elu on küünlaleek tuules nii ehk naa ja see, mis sinust alles jääb, on armastav puudutus kõigi nende teiste hinges.

Ainult, et miks see inimlikkus nii paljudes nõnda habras on?

Ise mõtlen üle

Täitsa totter lugu, kui palju ma olen ühe konkreetse suhte kallal ajusid võimelnud. Eks ta natuke selline punnseis on, kuna minema jalutades kaotaks ma palju kõike muud, mis mulle väga meeldib, siis ühest küljest peangi pusima, et see sujuma saada ja et need okkad mind ootamatult õrna kohta ei torkaks ikka ja jälle. Teisest küljest see pidev asjaga tegelemine võibolla just vastupidi - võimendab kõike üle.

Tegelikult, naljakas tunnistadagi, mulle lihtsalt ei meeldi, kui ta ennast kehvasti tunneb põhjusel, mis tegelikult pole nii. (Siinkohal jälle - mis õigust on mul sekkuda ja öelda, et see arvamus, mis tema peas minust on, on tema jaoks kuidagi vääram kui see arvamus, mis minul endast tema suhtes on. Sest kuigi ma ennast tunnen natuke paremini kui tema mind tunneb, tunneb tema ennast jälle paremini kui mina teda tunnen ja tal on absoluutne õigus pidada nõmedaks asju, mille peale mina ei tulegi. Või noh, niipalju, kui tema peas on näiteks teadmine, et ma tahan talle halba, ja mina tean, et nii see sugugi ei ole, siis kas on olemas võimalus, et see siiski on nii ja tema teab paremini? Tundub ebatõenäoline. Või kui, siis pigem nii, et ma ikkagi olen ohustav, kuigi täiesti tahtmatult, isegi suutmata praegu näha, mil viisil võiksin nii olla.) Kõrvalt vaadates ma tegelikult näen üllatavalt tihti ta väga toredaid omadusi ja pean tunnistama, et inimesena ta isegi täiesti meeldib mulle. Võibolla see süvendabki soovi, et ta ennast hästi tunneks.

Nii, et ma üritan ka mitte üle mõelda, võtta asju lihtsamalt ja keskenduda heale. Eeldades, et kuskil on mingi kommunikatsiooniviga, üksteisemõistmine ei tule lihtsalt, vaid nõuab suuremat kannatlikkust. Ja see on ka okei.

Tegelikult on asi kinni lugupidamises, nagu ühe hea sõbraga arutatud sai. Kui on lugupidamine, siis on mõistmise ja aktsepteerimiseni lihtne või, nojah, vähemalt võimalik jõuda. See vestlus oli teatud mõttes valgustav hetk, sest jah, lugupidamine on kõige võti selles küsimuses.

Ilmselgelt ma väga pean temast lugu, hoolimata sellest, et ta on mind mõnedki korrad ebameeldivalt üllatanud, nii isiklikus skoobis, aga siis jälle teeb või ütleb ta midagi sellist, mis on nii ütlemata äge, nii suuremas skoobis, mis muudab isikliku hoobilt tühiseks, nii et lootust on. Tegelikult mingi keskmise taseme lugupidamine on mul inimese vastu algusest peale by default olemas ja kui edasine suhtlus annab infot, et ei ole lihtsalt minu inimene, siis selle taseme lugupidamist see ei puuduta ja kõik on viisakalt tüüne ja aktsepteeriv. Kui inimene selle lugupidamise ära lõhub, siis teeb see kogu suhtluse katki ja kui see lugupidamine on taastumatu, siis ei olegi eriti võimalust, et emotsionaalne ja hooliv suhe alles jääks. Lihtne näide endiste kallimate pealt, kellest ühega on sügav lugupidamine säilinud ja suhtleme teisel viisil, aga üksteist toetavalt edasi; teisega selle lugupidamise kaotasin ja mingit soovi suhelda ei ole ning seetõttu pole aastaid näinudki.

Eriti hull lugu, kui selline asi tekib töösuhetes. Õnneks ei kestnud see ületamatult kaua, õnneks läks ära tema, aga ma mäletan, kui äärmiselt keeruline oli temaga sundsuhelda. Nüüd on huvitav koht - kui lugupidamine on väga selgelt olemas, kas siis selle peale saab ehitada siira ja inimliku suhte ka siis, kui ei ole minu inimene?

Kirgas kogemus

Väga pikk autosõit kahe erilise inimesega on isegi rängast magamatusest ja ürituse korraldamise  pingest hoolimata nii äge kogemus, et väärib salvestamist. No tegelikult mällu ja elukogemusse salvestub nii ehk naa, isegi kui faktiliselt ununeb, aga kirjapanemine aitab ehk sellegi vastu.

See oli ette ka teada, et saab tore olema, ma täiega ootasin seda sõitu. Et saab aja maha võtta ja päriselt rääkida, need on just sellised inimesed.

Ma sügavalt imetlen tarka ja naiselikku elujõudu, julgust mängida, julgust olla ehe ja haavatav ja inimene. See autosõit oli selline siira ärarääkimise ja elukogemuse jagamise ja elu üle imestamise ja naermise ja ägamise keeristorm, mille kohta ka T ütles, et "Oooo!".

Mul on naistega olnud mingil pikal eluperioodil ettevaatlikum-raskem suhelda kui meestega. Üldiselt (erandid välja arvatud, muidugi) on naiste enesehinnang madalam kui meestel ja madala enesehinnanguga inimesega on mul keerulisem suhelda. Pead palju täpsemalt jälgima, mida teed või ütled ja mille kohta sobib nalja visata ja mille kohta mitte. Peab arvesse võtma seitset erinevat kompleksi ja salapõdemist ja selle asemel, et rõõmsalt ringi hullata, kõnnid ettevaatlikult õhukesel jääl. Kellelegi haiget teha ju ei taha ja kui on suur oht seda tahtmatult teha, siis oled paratamatult ettevaatlik. Lõpuks on sellised inimesed suhtluspartnerina lihtsalt väsitavamad.

Meestega on üldiselt saanud muretumalt, otse, vähema põdemisega. Lihtsam, vabam. Ja kõik see ilusate silmade ja laiade õlgade atraktsioonivärk muidugi ka - sellepärast ei saagi päriselt nii öelda, et mul on raskem suhelda madala enesehinnanguga inimesega tema soost sõltumata. No, et kui on väga atraktiivne mees, siis see atraktiivsus kuidagi natuke kompenseerib. Kuid siiski mitte liiga palju.

Jah, tugevate, tarkade ja tasakaalus naistega on mul olnud sama muretum, lihtsam, vabam ja vähema põdemisega. Isegi huvitavam kui meestega, sest jagada on rohkem.

Õnneks on nõnna, et mida vanemaks, seda rohkem tekib selliseid naisi, kes on iseendaga rahu teinud, jalad maha saanud, tasakaalu leidnud ja keda mu Puhhi Tiigri tüüpi traumeeriv optimism enam väga ei väntsuta. Ja mul on sellest tõeline rõõm.

Sest see tarkus ja tugi, mis naistel üksteisega jagada on, on nii suur jõud. Tunned, et lülitasid ennast mingisse ühisesse taru-ajusse, jagasid ja ammutasid hoidmiseoskusi. Hea tunne.

Mul on see privileeg

Elu on mu teele toonud tarku ja häid inimesi, see on ilmselgelt lihtsalt vedamine. See, et mul on lõpuks oskus neid ära tunda ja hoida, see... no tegelikult on ka see lihtsalt vedamine, ma võinuks olla hoopis teistsugune täiesti minussepuutumatutel asjaoludel.

Ja siis on need õhtud, kus on lihtsalt rõõm. Lähedased ja olulised inimesed ümberringi, kes oleks osanud arvata, et sõbralik tögamine, mille nüansside lihvimisel on enam kui 20-aastane ajalugu, võib nii palju hinge toita. Soe, hubane, sõbralik ja rõõmus. Mõnus toimiv tervik, kus kõik on omal viisil asendamatud.

Telefonikõne kellelegi, kes on umbes sama soe ja hubane kui verest tilkuv kontrollimatult perutav mootorsaag, ja ka see on puhas hingetoit, selline, mis on nii hea, et raudselt teeb paksuks. Paralleelsaagimine, nii et vaimseid karvatorte lendab. And all the puns are intended. Jaaa... ongi lapsik, mis siis, sel hetkel ja selles kontekstis on kõik totakalt naljakas ja täiesti vabastav. Saame kokku ja puudutame läbi aja ja ruumi. Vajalik.

Või siis see õhtu, kohvikukamina kõrval, üle saja aasta paar klaasi veini ja SEE sõber, kes on alati olnud ja kes on alati SEE olnud.

Mul on see privileeg.

Tahan lihtsalt öelda, et ilus ja põnev

Nii... elev ja naljakas, nii äge on. 

Kõige selle kõrval on see raske vagu, millest sai räägitud, ka vedada, aga elu on praegu nagu helipult, kus kõrvuti on väga palju nuppe ja kui üks ongi hetkel väga maha keeratud, siis teised on üleval ja tulemuseks on elev, naljakas, värvikas ja oh, kui... ilus. 

Inimesed on inspireerivad, eriti kui nad on targad, ilusad ja head. Ja kui neis on see miski, mis puudutab.

Ainult, et ma ise olen nii palju muutunud, et mõningasest edevusest hoolimata on see täiesti uus ja huvitav ülesanne: kuidas teha nüüd kõike hoopis teisiti. 

Teadmine aitab

Nojah, ma tean, et mu veidralt isikupärane, kuid sellest hoolimata väga konkreetne õiglustunne teeb mu haavatavaks. Kõik muu on fafafaa, aga kui miski läheb sellega risti, siis saan ma päriselt pihta. Ja ma tean, et ma olen pigem sprinter kui maratonijooksja. Tuli ja tuul. Ma ei jaksa ega vist suudagi olla visa nii, nagu seda tavaliselt ette kujutatakse. Minu visadusepisoodid esinevad olukorras, kui ma olen selleks ikka tõesti sunnitud ja on isegi siis tavaliselt tüüpi, et mh, okei, kuigi  ma olen kärsitu nagu vanakurat, olen sunnitud tõdema, et praegu vara veel, eks ma siis ootan ära ja kallutan maailma tasakesi õiges suunas, kuni asjad lahendavad iseennast üldjuhul oodatud viisil. Magavale kassile jookseb hiir suhu küll, kui suu on strateegiliselt positsioneeritud, õigel ajal ja õiges kohas, aga oi, kuidas ma ei naudi kannatlikkust. No ei ole mu tugevam külg. Ja sellise toimimise eelduseks on, et ma samal ajal, kui asjad viissada korda kauem küpsevad, kui nad minu arvates teha võiksid, saaksin mingite muute meeli haaravate tegevustega aega viita ja selle kuramuse küpsemise unustada. See on siis ilmselt "ei ole eluliselt oluline" kategooria visadus.

Aga. Aga. Need teadmised enese toimimisviisidest õnneks aitavad, kui sprinter on selili ja lõõtsutab ja õiglusmeel tunneb, et pekki kui ebaõiglane x või y oli. Ja eriti jabur on see olukorras, kui ma olen juba selgelt tõdenud, et oli kommunikatsiooniprobleem, me rääkisime üksteisest mööda. Kas siis pole mitte juba selgelt defineeritud, et asja põhjus oli selles, et me saime üksteisest valesti aru. Minna siis veel selgitama ja oooo - selgubki - et aga teine sai sellest hoopis teistmoodi aru.

Pff. Nagu ilmselt jaa siis?

(Ah, ma parem ei hakka.)

Huvitav, kas lollus ja ebaõiglus kokku ajavad mind rohkem tagajalgadele kui nad seda eraldivõetuna teeks?

Õnneks ma tean, et ma oskan haiget saada. Olen kurb ja lasen sellel olla. See tuleb läbi tunda, selleks et siis ennast püsti ajada, karv kuivaks raputada, natuke nina löristada, et ei puuduks pateetika, ja hakata minema. Lõug jonnakalt rinnale surutud, suund teada ja hinges üsna selge pilt, kes ma olen ja mida ma tahan.

Ärdagu lasta end petta mu pehmel karval ja üldiselt sõbralikul ellusuhtumisel ülearu. Sest siis on need teised visadusepisoodid, harvemad, aga õnneks vägagi olemas - kui on vaja. Suur loom teab, kuhu suur loom läheb. See on hoopis teine toimimisviis, mille sisse lülitudes ei ole ma ainult üks kord elus lõpuks saanud, mida ma tahan.

Ma tean, et see elukas on kusagil mu sees olemas, enamasti on ta varjul ja enamasti magab, aga kui raskeks läheb, siis saan ühel hetkel ta seljas sõita ja siis järgmisel hetkel olengi see ma ise, laiad õlad triibulise karva all liikumas, jalg-jala ette, samm-sammu haaval.

Rääkisin hea sõbraga

Kusjuures need sõnad on nii laetud, et sellega võiks piirdudagi. Aga no ei saa, see sõber on nii suur ja tark ja julge ja jultunud, et oimaivõi ja trullalaa, kuidas saab ellu jätta selliseid jälgi, lilli, lapsi, veinipudelipõhjaringe ja ütlemata selgeid äranägemisi ja selliseid - rääkimisi -, kus iga nurga taga on "oh sa pagan". Mingil hetkel pääsevad mõtted lendu ja kogu selle liblik und luuletajj juures ei oska kirja panna kõiki neid mõttekihte, seosed tekivad kiiremini kui suudaks neid sõnastades jälgida.

No ma lihtsalt ei ole nii osav.

Aga ma püüan.

Miks peab olema ettevaatlik rääkides, et sul on hästi? Miks võetakse siirast soovi jagada oma rõõmu mingi ootamatult ulja saavutuse üle kui uhkeldamist, ülbitsemist, okste laialiajamist?  (pilt: riieldasaanud laps nurgas, sest su rõõm ei sobi.) (seosevõrk 1: baasemotsioonid, kallutatus, aju kui ellujäämisaparaat, keskmised jäävad elama) (järgmine kiht peale: kõik see ebauskne ärasõnumise hirm või kurja silma hirm, mis on ka ühest otsast kõik eelmisest johtuv).  (irve: vingumürgitus kui peamisi surmapõhjuseid. Vingumaraton kui eesti rahvussport. Üks tõmbab vingu käima ja siis võtavad viiulid üle.). Nojah, see, kui ühel on hästi, ei tähenda, et ta sellest rääkides peaks silmas: "Ja sinul on halvasti, nänänäää". Aga. Oh. Oh, kuidas seda nii tihti just nõnda võetakse. Kui on hästi, on soliidne hoida mokk maas. Lapsed, ärge naerge nii kõvasti! Olge tõsised! Mida sa kilkad siin raisk?! Mine muretse. Võta tõsiselt.

Siirast rõõmu on mõnikord üllatuslikult raskem jagada kui midagi negatiivsemat. Vähemalt peab vestluskaaslast üsna hästi tundma, muidu.. noh, kiiremal juhul tabab sind mõtteline märg kalts näkku, aga pigem antakse sellega kuklasse, ikka seljatagant ja takkajärgi. Et kuidas ta siis on selline... Ja kas ta kohe üldse ei mõtle, kui nõmedalt kõik need, kellel nii hästi ei lähe, ennast tema pärast tundma peavad.

Oot, kuidas see oli, et jagatud rõõm on misasi? Nojah... Tõsi, kui sul tõesti õnnestub seda päriselt jagada, siis küll, aga tihtipeale tuleb see jagatud rõõm märja kaltsuna kuklasse. Tagasi vaatad, siis märkad, et viskaja on võssa peitunud pealegi, "tuntmatu austaja", nagu salmikusse kirjutati. Olgu tal siis.. kerge. Aga kogu oma õlakehitusoskusest hoolimata oled ikkagi paratamatult ettevaatlikum.

(Seosevõrk3: kõrge baasturvalisus ja selle pealt töötab süsteem teisiti. No ei pea koguaeg, küüned verel, valvel olema, et äkki on kuskil miski ohtlik. No on - ja siis? Kirivise piralt!  Julge hundi rinnad on rasvased ja elu lilli täis.)

Kui on hästi, siis a) on selleks mingi väline, hästiolijast sõltumatu põhjus, mis on teiste jaoks järeletegematu (ving viisil "nooooo miiiiiss siiiiinul viiiiga") või b) ei saa ta sunnik ise ka aru, kui halvasti tal tegelikult on (ving viisil: "ei noooo teeegelikult...") Või siis c) et ongi selline siga ja ei saa ta hoopis sellest aru, kui taktitundetu on selline hea teiste suhtes, kes mõistavad oluliselt paremini, et halb tegelikult. Või kellel ongi päriselt halb, nagu korralikul eestlasel olema peab. Või noh, teen rahvusele liiga, tõenäoliselt on tegemist rahvusülese mõtteviisiga.

Samas on see päris hea sõbravalidaator: vingu võetakse kui normaalse inimese tunnust, saad kooris viiuldada ja ühistegevus on tunnustatud. Aga tõeliselt hoolivad sust need, kellega saad lisaks muredele jagada oma rõõmusid. Ausalt ja avatult, kartmata seda, et äkki saadakse valesti aru. See on nii palju keerulisem kui paistab.

Teades, mida kõike ta teinud, suutnud ja saavutanud on, ajab mu õiglusemeele mässama kellegi kommentaar: "On alles ülbe tüüp." "Miks ülbe? Enesekindel. On ju ka põhjust." "Enesekindel - ülbe. Mis seal vahet on?!"

Kui mu õiglusemeelt piisavalt häiritakse, on kuradi raske sisse ja välja hingata ja lihtsalt mitte minna sinna mutta maadlema, aga. Wtf?! Mis on vahet ülbusel ja põhjendatud enesekindlusel?  Kadedus võtab pimedaks?! Jaksa olla.

Aga ma siis hingan rahulikult ja ei. lähe. sinna. mutta. Ma enda vastu suunatud jura vastu tavaliselt ei viitsi kuigi põlema minna. Nojah, oli midagi, aga see pole ju midagi tõsist, ei vaevu jantima hakata. Teiste vastu suunatud lörri kuuldes lähen kiiremini põlema.

...

Ei, see oli ikkagi nii palju mitmekihilisem... Käed vajuvad jõuetult rüppe. Seal oli nii palju neid muid mõtteid ka, et kirja sai pandud vaid mõned lihtsamad seosed, aga ma vähemalt püüdsin. Jälg jäi maha ja mul on mõttekera, mille kallal päevi nikerdada. Mõnus.

Ja järeljärelmõte: vahva, nii me, kaks rõõmurullikest, vingusime vingujate üle ja viiuldasime ise ka niiviisi Eestit ühtlaselt katvasse vinguvinesse oma pilvekese. Kohe kuidagi tugevam õlatunne tekkis, nagu Balti ketis.

Aaa. Aga siin on mõte - võibolla ongi tegemist vandenõuga, et oleks ühtlaselt halb ja raske: neil, kellel on hästi, tuleb see hästiolemine lihtsalt kavalalt raskeks teha, sest kui hästiolemine on piisavalt raskeks tehtud, siis ei saa ühel hetkel enam arugi, et hästi on.

Ah, mindagu. Shallala.