Tarkade inimestega suhtlemine on tore, aga tohutult intensiivne. Ja kärssav kiisu.

Mul on olnud luksus viimaste päevade jooksul väga erinevalt tarkade inimestega väga põhjalikult juttu ajada. Õnneks olen selleks piisava koguse ekstravertsusega varustatud, et seda särinat täie hooga kaasa sõita, aga kurnavalt intensiivne on ikka. Ja kurnavalt intensiivne ei ole mitte suhtlemine ise, vaid uute mõtete ja lähenemisnurkade sadu - seda tundub olevat korraga liiga palju. Samas tahaks kõiki uusi ahhaa-väärilisi mõtteid meelde jätta, kuigi see on võimatu. Ja siis on tunne, nagu oleksid sattunud kullamaardlasse ja tahaks kõike kaasa võtta, aga taskud on juba kuhjaga täis ja rinnahoidja ka, isegi sokiservadesse on kalliskive topitud, ninna ja kõrva ka ja rohkem pole enam kuhugi midagi mahutada.

Siin on lihtsalt mingid eredamad killud, et oleks lihtsam meelde jätta. Igaüks on jäämäe tipp, mille all on midagi nii palju enamat, aga vähemalt aitavad meeles hoida. Lahti kirjutama ei suuda ma praegu küll hakata.

- kui langevarjuga hüpatakse selleks, et surmahirm tekitab tohutult intensiivse teadlikkuse tunde, kus iga elusekund on armas ja väärtuslik, siis kas pole kuradi säästlik saavutada samasugune kirgas elujanu niisama, koguaeg ja hoida langevarjuhüppe raha kokku? Ja see elu võibki olla meie langevarjuhüpe, võibolla oleme kosmoses miljardeid aastaid vegeteerinud, et saaks lõpuks ometi siia, tegema seda meeletult lühikesse ajahetkesse konsentreeritud langevarjuhüpet, võiksime tajuda seda samasuguse lennuna, koguaeg õnnest naeratades ja juhuuu karjudes?

- kuigi ma arvan, et oskan nii rääkida kui kuulata, võib juhtuda, et ma oskan rääkida ja kuulata suheldes inimese teadliku osaga. Äkki ma olen kahe silma vahele jätnud selle, et võiksin rääkida ja kuulata ka seda, mis teise seljaajust tuleb. Ja see suhtlus käib teisiti, kui ma olen harjunud (ja harjunud olen ma kuratlikult kiire vaimse tulevärgiga): aeglaselt. Caveman talk. Seljaaju ju.

- Sõnad tähendavad nii teisi asju erinevate inimeste peades. Kuidas kasvõi näiteks "uus veeb" või "küüned sisse" võivad kahe inimese peades nii erinevaid pilte tekitada? Kuidas mina, kes ma seda ratsionaalsel tasandil nii hästi tean, ei suuda seda ometi reaalses elus ära näha?

- kas on võimalik, et ma ratsionaalselt tean seda, tean nii hästi, et võin teistele õpetada veenvalt ja põhjalikult, ja ei suuda ise näha iseennast täpselt sedasama superlolli algaja viga tegemas?

- uhkus ja väärikus võib tõlgenduda sellesse keelde, kus isegi üks kord palumine võib olla liiga palju. "Ma tahan, et mu väärtust nähtaks, ilma, et ma peaksin selleks märku andma." Aga kui ta on uhke ja samal ajal väga suhtlusaltis ja empaatiline, kuidas ta neid kahte asja tasakaalustab?

- Võibolla ma olen kulutanud inimene olemise peale palju rohkem aega kui teised, teised on samal ajal tegelenud enesearendamisega. Võibolla ma olen lihtsalt nats aeglane?

- Samas, kui ma teistele ütlen, et miks sa ei võta seda komplimenti siiralt vastu, sest see on siiralt antud, miks sa hakkad seda väiksemaks tegema, siis miks, MIKS, ma teen ise järgmisel hetkel sedasama?

KUIDAS küll ometi olla ühtaegu haavatav ja tugev? Ühtaegu tark ja rumal? Ühtaegu enesekindel ja ebakindel? Haiget saades naerda nii, et see on siiras naer iseenese üle, mitte mask, mis valu varjab?

See oli lihtsalt lühike hetk tänasest ja eilsest õhtust. Ma tõesti ei tea, kas suudame sama intensiivsusega jätkata, võibolla ongi vahepeal mõistlik natuke omas mullis olla ja seedida kõike seda, mis on rikkaliku kullavihmana maha sadanud.

Ja siis tagantjärgi natuke oma elult leebeid lõuahaake saanud ja seetõttu pisut räsitud ego paitada lastes ütles mu Ütlemata Oluline Sõber kuldsed sõnad: "Kuule, aga äkki sa peaksid oma selle "tätoveeringu, mida ma teoreetiliselt teeks, kui ma üldse mingi tätoveeringu teeks" ümber mõtlema - mitte tiiger, vaid lihtsalt suitseva sabaga kass. Kärssav kiisu, noh."

Kuidas õnnelik olla ja kuidas seda potentsiaalselt vältida

Tabasin ennast mõtlemas augusti viimase nädalavahetuse kohta: oooo, kui tore see oli, kõik oli nii naeruväärselt imeline.

• Toredad, lähedased ja olulised inimesed tulid ja saime koos mõnuga molutada. 
• Ilm oli uskumatult suvine ja soe. 
• Esimesel õhtul mängisime lauamängu, ja jeee, kui hästi mu tegelane välja tuli. Mäng oli ka nii naljakas, et õlu ninast väljas.
• Isegi merevesi oli soe - see on vist esimene suvelõpupidu, kus sai kambakesi ujumas käidud, ja seda nii, et polnud sportlikult karastav, vaid malbe ja meeldiv. See mahedas merevees kaalutuna libisemise tunne, päike silma säramas... 
• See, kuidas sõpradega koos laisalt grillida ja salateid nikerdada... Elu mõnud. 
• Ühed väga lahedad inimesed, kes ei ole aastaid saanud tulla, sel korral said, ja see oli puhas rõõm.
• Päikeseloojangu värvid... 
• Isegi tule sädemed tõusid tuule puudumise tõttu otse üles, mitte ei lennanud karjamaa kuiva heinaräsu suunas. 
• Sääsed jätsid meid ka suhteliselt rahule, et idüll oleks täielik.
• Meil oli üks mugav pereonn, plaanis tulla aga kolm väiketitega peret, lõpuks kujunes nii, et igaüks tuli eri päeval ja kui üks läks, siis kolis teine sisse, polnud hetkeks kabetamise hädagi. 
• Ja kui sõbrad lihtsalt "for the hell of it" läksid metsa seeni vaatama, kuigi sadanud ju polnud ja polnud ühtegi loogilist põhjust, miks seal oleks võinud olla üksainuski seen, tulid nad tagasi kahe ämbritäie puravikega ning me saime grillgurmee kõrvale ka värskelt võis praetud puravikke, mis viisid lihtsalt keele alla, koos mandlitega. 
• See luksuslik aeg iseendale, koos mehe, laste, vanemate ja sõpradega - milline rikkus, et nad kõik olemas on, oeh :)

Kui hea võib elu olla... Selline tunne juba ainult meenutamisest, nagu päike ja soe meretuul paitaksid korraga nahka.

Aga ei... oot... midagi on valesti, miks ma nii tunnen ja mäletan selle nädalavahetuse kohta? Proovime teisiti:

• Mõned olulised inimesed, keda oleks väga tahtnud näha, ei saanud tulla, ja see teeb sedaviisi kurvaks, sest võibolla nad ei tulegi kunagi, kaugeneme aeglaselt. Mina nende puudust tunnen, nemad minu/meie oma vast mitte, see on selline... valusavõitu asi...
• Kõigi tulijatega selgesti ei jõudnud nii sügavalt ja põhjalikult vestelda/koosmolutada, nagu oleks tahtnud...
• Lapsed jõudsid umbes sada korda tujutseda sellepärast, et nad pidid väiksema ka mängu võtma, vähe ei ajanud hinge täis... Kurat, nad võivad vahel ikka uskumatud tõprad olla...
• Siis see vaikne ussitamine, et "aga miks ta ikkagi kohe nii agressiivne on, äkki see trenn ei ole talle hea"... tüütu manipulatsioon, ma reageerin koheselt üle ja tuju läheb ära...
• Eelmistel aastatel oleme lõkke liiga vara põlema pannud, seekord siis jäime "liiga hiljaks" ja muidugi sain ma teada, mis vanem generatsioon sellest arvas, läbi peanaha imbuvate VIHJETE. Jälle ei ole piisavalt hea, mhmh...
• No ja see, et oleme naabrimehega nii tõsiselt tülis, et teeme suvelõpulõkked ka samasse randa 50 meetri kaugusele üksteisest, aga ei vaheta sõnagi, on lihtsalt piiiiiinlik - ja nõme...
• Õhtul väsis väikemees ära ja kui me alla randa läksime, siis ta sõna otseses mõttes karjus nutta. Hiljem selgus, et tal on 
• HAMBAVALU. Niisiis veetsin mina peale lõket teda magama pannes umbes pool ööd, kus see vaene üleväsinud nelja-aastane röökis nutta. Ja kui ma ta korraks magama sain, siis ta ärkas esimese krõpsu peale üles ja röökis jälle, kuni ma olin kusagil poole nelja paiku nii väsinud, et lihtsalt niutsusin nutta natuke ise ka.
• Kui ma siis lõpuks teadvuse kaotasin, ajasid abivalmid sõbrad, kes ka lapse pärast muretsesid, mind 2 korda üles, mistõttu ma lõpuks enam päriselt magama ei jäänud ja mind tabas elu umbes viies peavalu, nii et ma passisin veel tunnikese üleval, kuni lõpuks magama jäin.
• Et paari tunni pärast totaalsest üleväsimusest üleskeeratuna ärgata ja minna nõusid pesema ja hommikusööki tegema, sest paigal olla oli lihtsalt veel raskem.

Ühesõnaga - õuduste nädalavahetus, rängalt väsitav ja rusuv.

Kusjuures - hakkasin mõtlema, et pagan, mõlemad nimekirjad on tõsi. Ma võinuks tajuda seda nädalavahetust teise nimekirja järgi ka, ja see oleks olnud täiesti adekvaatne, sellisel juhul oleks see olnud "paras õudus nädalavahetus". Aga see, mida ma endasse võtsin, endasse salvestasin, oli esimene. 

Esimese hetked ja elamused olid sellised õnnelikud "oo, kui hea on / kui ilus on / kui sõbralik ja soe on / kui õnnelik ma olen just praegu" emotsioonid ja need jäid mu tüveringidesse pidama. 

Teise hetked (kasvõi siis, kui need olid piinarikkad ja kestsid TUNDE), ärritused, kurnatused, nukrus, pettumus - need olid ju ka, ma tunnen ka need läbi, aga need ei jää pidama. Tulevad ja lähevad. Ma ei keskendu neile, ma lihtsalt teen nad läbi, kui vaja, ja kui ulmeline sitt on jälle värskelt lõppenud, siis istun õues ja mõtlen, et oo, kui palju tähti on taevas, oo, kui õnnelik ma olen just praegu". Kui ulmeline sitt kestab, siis ma ei mõtle, et oo, kui õnnetu ma olen just praegu, mõtlen lihtsalt, et näe, praegu on ulmeline sitt, astume sellest läbi ja siis on see tehtud.

Kuna mu elu ei ole olnud sugugi alati roosipidu ja mõnikord on ulmeline sitt kestnud väga pikki aastaid, siis ma kogemuse pealt võin öelda, et see töötas ka siis, lihtsalt "astume sellest läbi ja siis on tehtud" võttis väga palju rohkem aega, hinge, ihutükke, aga sai tehtud.

Võibolla on mul lihtsalt vedanud, et olen põhiolemuselt totakalt õnnelik. See võimaldab olla ka totakalt julge mingite asjadega, sest kui läheb kehvasti, siis... noh... astume sellest läbi ja jõuame jälle kuhugi heasse kohta välja. Kuigi see hea koht võiks ju lihtsalt natuke teistmoodi vaadates tunduda "õuduste kohana" hoopis.

Hetk, kui mulle tundub, et olen midagi õigesti teinud

Seisame koos paari sõbra ja mu kahe preili tütrega ning vaatame süvenevas suveöös vägevat ürituse avariitust uhke valgusmängu ja heliefektidega. Hoian ühel printsessil ümbert kinni ja ta patsutab mulle tunnustavalt käsivarrele: "Tead, emana oled sa päris normaalne."

"Mhmh, aga ma võin mõnikord ka salakaval tõbras olla!" itsitan ma vastu.

Printsess kehitab õlgu ja ütleb hetkekski biiti kaotamata: "Nojah, seda küll, aga sa meeldid mulle täpselt sellisena nagu sa oled."

Oo! Täielik eduelamus.

(Ja siis see ärev suveöine linnuseümbrus ja need veidrad haldjasilmad...)

Ja siis see järjekordne äratundmine, et mu plikad on sõgedalt arukad ja sõgedalt ilusad, ning lisaks sellele veel lihtsalt sõgedad - nagu mardused. Sest ma poleks eales uskunud, et kuulen kunagi oma 10-aastase käest lauset: "Ema, äkki sa müüksid mind mäekollide laagrisse orjaks, muidu võib mul igav hakata."

Kui siia juurde lisada, et mäekollid nägid nii hirmsad välja, et isegi mind tabas neid nähes sügav soov võssa peitu ronida ja endale igaksjuhuks natuke sammalt peale kraapida, siis jääb ainult kummardada ta meelekindluse ees.

Minu tütar!

Jälle üks ootamatu põhjus rõõmus olla

Üks tore inimene ütles, et ta teeb mulle bofferhambaharja. Sellega on seotud üks segasevõitu lugu mu LARP-ikogemuste esimesest haledast hukkumisest, kui mu tegelane läks omateada täiesti off-game hambaid pesema, kui mind tabas verejanuline piiksukari, kes küsis luba mu tegelast maha tappa. Mõtlesin kiiresti võimalikud plussid ja miinused läbi ja otsustasin ennast kaitsta ainsa parajasti käepärase asjaga, milleks osutus hambahari. Metsik võitlus jäi, ma ütleks, napilt viiki, aga lõpuks luges see, et hambahari ei olnud eriti ortodoksne relv, mistõttu minu punktid jäid lugemata.

No nüüd siis ei tohiks asi selle taha jääda. Bofferhambahari? Ausalt? Ma tõesti poleks iialgi arvanud, et mulle võiks osaks langeda omada midagi sellist.

Elule lihtsalt meeldib mind üllatada.

Ilusad inimesed ja segased standardid

Näed siis, seekord läks jälle hästi. Üks põgus ja juhuslik kohtumine mõjus nii värskendavalt, et mõtlesin neid mõtteid pikalt takkajärgi.

Esimene mõte oli see, et lihtsalt kohutav, kui pealiskaudne ma võin mõnikord olla, mis siis, et see on ainult inimlik. Paljude inimeste hulgas jääb mu pilk juba kaugelt peatuma kellelegi, kes näeb lihtsalt täpselt "see" välja. Muidugi, jaaaa, see on naeruväärne, et kui kusagil on keegi pikakasvuline, laiaõlgne, heledapäine ja kullininaline, kui ta on uhke ja sirge hoiakuga ja muigab mõtlikult, siis see on täpselt, nojah, see kuldlõige, mille peale mu silm puhtalt refleksist kuidagi takerdub ja midagi ajus jookseb natuke kokku. Jabur lugu, et see ei seostu ühegi konkreetse isiku "tempel mällu" jäljega mu esteetilistes eelistustes, mäletan, et joonistasin sarnaseid tegelasi juba lapsena. Võta kinni, miks. Ja samas on see siiski sõgedalt pealiskaudne.

Teine mõte oli see, et minust on äärmiselt pealiskaudne seda pidada pealiskaudseks, sest ma ju tean, et me suudame isegi loetud sekundite jooksul saada inimesest palju rohkem infot kui ainult välimus. Meie intuitsioon on palju targem kui meie, oma viga, et me seda ei teadvusta. Midagi näoilmes, liigutustes, hoiakus võib osutuda pelgalt välimusest palju olulisemaks - ometi on nii lihtne tulemust "ainult väliseks" pidada.

Kolmas mõte oli selge eelarvamuslik ebaõiglus, mistõttu otsustasin, et ei hakka seda lugu lubavale inimesel isegi võimalust andma, vaid lasin tal lihtsalt minna. Hoobilt tekkis reservatsioon - no ta lihtsalt ei saa ülearu sisukas olla, sest kõiki statse ei saa maxida lihtsalt. Mis näitab mind omakorda lisaks pealiskaudsusele ka shovinistliku tõprana, sest ta ei ole ise ikka üldse süüdi, et ta just selline välja näeb ja selle alusel arvata midagi inimese sisukuse kohta... nojah... Alles tagantjärgi sain aru, et ma võisin iluna "näha" justnimelt isiksuse läbikuma, sest ausalt, mulle tuleb meelde üks tüüp, kes väliselt vastab täpselt samadele kriteeriumitele, kuid on sellise suurusjärgu tõbras, et võiksin teda nähes vastikusest nurgas karvapalle oksendada.

Ühesõnaga, elu läks edasi ja ma jõudsin ta juba täiesti unustada.

Ja siis võttis maailm ja naeris mu välja, sest inimene tuli täiesti ise ja istus just minu kõrvale.

Ning siis sain teisi, teda ja ennast pilgates, mis on väga tõhus meetod, et eemale hirmutada inimesi, kellega ma nagunii ei viitsiks tõsisemalt suhelda, korraga aru, et oi, ta mitte ainult ei karda oma ego võimaliku haavamise pärast kohe vähimalgi määral, vastupidi, ta on täiesti vabalt tema ise ja seda ilma ühegi maskita.

Kas see tuleb totaalsest enesekindlusest, et vaatamata oma sügavale noorusele, on ta jõudnud mingile sellisele vaimsele küpsusastmele, et tunneb ennast iseenese nahas täiesti vabalt? Ja siin istun mina, kes ma just äsja ilma ühegi aluseta pidasin ennast kuidagi targemaks... Ainus indulgents on, et ma vähemalt suudan mõista, et ta on milleski palju kogenum kui mina. Kuidas ta selleni nii kiiresti on jõudnud?

Või heh, ei saa siiski välistada, et tal on lihtsalt alaarenenud alalhoiuinstinkt, ja seega ta ei muretsegi, et ma võin ta enesehinnangust üle käia nagu traktoriga, sest pilasin tagasi hoidmata absoluutselt kõike, mis ennast kätte andis? ;) M teenis tuhat pühakupunkti mu nalju stoilise naeratusega välja kannatades.

Aga ei, ta lihtsalt võtab ja on täiesti maskitult siiralt ja usaldavalt tema ise. Paistis, et ta on mu uurivast trollimisest lihtsalt niipalju suurem, et ignoreerib seda sügava rahuga ja on see, kes ta on. No... nagu... nagu... chaotic rogue trollib kedagi mõnuga, hüpleb üles-alla kellegi rahulikult vaatleva pilgu ees ja saab siis aru, et ta vestluskaaslaseks on lohe inimese nahas. Ups... Äärmiselt relvitukstegev olukord. Tundsin, kuidas pillasin häbelikult oma huumori mootorsae ja sealt edasi jätkasin juba nagu jaapanlane - sügava tänulikkuse ja väärilise viisakusega.

Ja siis rääkisime me juba nii päris asjadest, elust, suhetest, lugudest ja ja see tundus kuidagi... väärtuslik. Hästi veedetud aeg.

Aga elu on lühike, see aeg sai otsa, kuigi niigi varastasin 60 minutit öise une arvelt, aga samas oli nii põnev. Mingi väga sarnane maailm, mis samas on täiesti teistmoodi.

Ja heh, visuaalne tulevärk pimedas enam ei tööta, sest, pime, noh. Aga tal oli tõelise jutuvestja hääl ja ta rääkis seal õhtupimeduses sügavatest asjadest üllatava vaimuteravuse ja inimlikkusega. See kuidas ta rääkis oma tulevasest naisest ja nende suhtest, oli kuidagi väga ilus lugu, aga samas ei tundunud päris esimese noorusenaiivsuse pealt kokkukraabituna, vaid läbitunnetatud, küps, tasakaalus. See läks mulle väga sügaval tasandil korda. Miski minus tahab uskuda, et see ongi täiesti päris. Jah, teine miski minus, see irooniline osa võiks öelda, et mhmh, hea lugu küll - muinasjutt, täiega. Aga äkki eksin mina? Küüniline nõid/narr/rogue, äkki ongi minu maailmapilt selle tõttu vaesem,  sest äkki ongi selliseid inimesi olemas? Kes ongi just täpselt nii sirgjoonelised ja sügavad? Päriselt? Mul oli ta pärast hea meel, võibolla inimkonna kui sellise pärast ka. Meil on veel lootust, vist.

On jällegi pealiskaudne siduda teda paljalt välimuse pealt kellegi kolmandaga, aga vähemalt on ju tore mõelda, et see lugu, mis jäi meil seal kunagi olemata, nii kaunid, uhked ja sirged kui me olimegi, toimub kusagil just praegu, ja toimub nii, nagu see ideaalis võinuks olla. Võibolla see oligi see paralleelmaailmate taju? Tegelikult on neil muidugi nende lugu, ja minul minu oma, nemad ei ela minu pekkiläinud lugu uuesti ja paremini - sarnasused on näilised ja see on lihtsalt minupoolne lihtsustamine, et püüan vägisi leida paralleele, selleks, et oma kogemuste läbi paremini mõista teiste oma. Aga samas, kui see on lohutav? Ja teoreetiliselt ei saa seda välistada? Mõttena huvitav.

Ja siis tekkis mõte, et mingi ühendus tekkis mul väga kiiresti tema absoluutse avatusega, sest kunagi olin ma ise ka oluliselt rohkem selline. Idealistlik võibolla, vaba, avatud, heatahtlik. Praegu olen selline väga-väga valitutega, tavaliselt ma lihtsalt ei vaevu, ning kui seda eiratakse, näitan kiirelt ja konkreetselt hambaid. AGA. Jaa, ühest küljest võib mõelda, et kogemus karastab, tunnen mädamuna ära ilma, et selle tervenisti ära sööks, optimeerin ajakasutust ja iseenda ressurssi. Teisest küljest võin astuda sellesse ämbrisse, et olen liiga terav, liiga küüniline, liiga... Ja korraga ei ole minul ja sellel heatahtlikul ja avatud olendil enam midagi ühist.

Sellest oleks kahju.

Ja muud ei olegi. Lihtsalt mitmeks päevaks oli väga mitu uut mõtet, mis mind elevil hoidsid ja tuju tegi ka heaks.

Maailm, õpeta ja üllata mind palun jätkuvalt, ma olen sinuga rahul :) Ja mitte, et mu elus praegu vähe huvitavat toimuks, aga näe, siis korraga tuleb selline väike asi ja on nii ootamatu ja tore.

Vastutuse võtmisest

Kirjutasin kunagi, kuidas mind hämmastas ca 30-aastane mees, kes täiesti tema enda mõjuvaldkonda kuuluva asja ebaõnnestumises kirglikult süüdistas oma ema, kes teda oli valesti kasvatanud. Minu jaoks tundus selge tegematajätmine kasvatuses olevat vast ainult selles, et mees sellise mõtte peale üldse tulla võis, kui tegelikult sõltus tulemus ikka 100% temast endast. Oleks võinud pea persest välja tõmmata ja ise vastutus võtta, aga ei, parem oli ikka vinguda, et kus tema oli kõik õigesti teinud, küll aga, vaat... tema ema...

Kahju küll, -100 seksikuse punkti, ja, mis veelgi tähtsam, niiviisi jaanalinnu viisil pead pehmesse kohta peites ei tekkinud võimalustki õppimiseks. Ok, jah, võtan vastutuse - NII valus on tunnistada, et ise kukkusin läbi. Mitte mu ema, sõbrad, sugulased, kõrvalseisjad, kuri siga, paha tuul, vaid ise. Aga helde jumal küll, ainult niiviisi on võimalik olukorda muuta ja mõelda, mida ma ISE võiksin järgmine kord teistmoodi teha, et asi õnnestuks. Teiste süüdistamine ei muuda mugavas status quo-s midagi: ei olegi midagi muuta ju, sest ise tegin ju kõik õigesti - järelikult mina ei peagi midagi muutma, NEMAD peavad, nad lihtsalt on nii pahad ja ei taha mingil põhjusel  muutuda, ei tea miks.

Misasja nagu?

Lasteaed, ma ütlen.

Aga noh, see on nii üldlevinud häda. Oma lapsi vaadates näen, kuidas nii kergesti lükatakse ette mingi muu põhjus/keegi teine, kui see et "jah, mina, minul läks untsu". Või, mis veelgi enam, mu lugupeetud ema, kellel on taevani kiirgavaid omadusi mitmes vallas, on selles "jep, minul läks valesti" asjas ikka täielik algaja. Ta võib sellest tõenäoliselt arugi saada, aga enne jäätub põrgu saunalava, kui ta seda vabatahtlikult tunnistab. (Ilmselt ei suuda ta seda selle tõttu, et tema ema teda halvasti kasvatas, ta on lihtsalt ohver ja ei saagi seda enam muuta, sest tema ema, kellel oleks selle teooria järgi ainus võim asja parandada ja oma laps traumast vabastada, on ammu teises ilmas... (tilgun irooniast)).

Ma saan aru, et vanima lapsena ja üldse peast iseseisvana juba 13-ndast eluaastast alates on minul teatud eelkalduvus vastutust võtta. Ja ma tean ka, et sellega liialdades ning vastutust võttes rohkemate asjade eest, kui vaja on, võib ennast ka täiesti valesse kohta mõelda. Kõike peab tarvitama mõistlikult ja tasakaalustatult, enesestmõistetav ju.

Aga-aga... nüüd ma kohtusin ühe eriti peast sooja variandiga, mis vähemalt näiliselt sidus need mõlemad, mistõttu minu aukartus intelligentsete egotsentrikute ees muidugi süvenes. Arukad tõprad, suudavad näiliselt täiesti artikuleeritud lausetega ära põhjeldada baas-fuck-upi. Alles siis, kui lausete taha vaatama hakkad ja tähendusi kõrvuti paned, saad aru, et - ikka sama lapsik ämber, lihtsalt intelligentsemalt sõnastatud. Antud sõnastus oli siis umbes selline: "No mina võtan ALATI vastutuse ja hoolitsen oma ettevõttes kõigi eest, ma teen nii palju /-/ ja nii palju /-/, annan endast absoluutselt kõik, ja siis NEMAD /-/ ja ei hinda /-/ ja ei saa üldse aru ja... /-/ ja on mu läbipõlemises süüdi."

Halleluuja!! Muidugi sa võtad siin kohe nii ilmselgesti ise oma läbipõlemise eest vastutuse, jee.

Kusjuures, ma ei taha üldse väita seda, et aegajalt ei võikski keegi teine olla totaalselt süüdi - ja see on ka ok. Seda lihtsalt juhtub palju vähem kui inimesed väidavad. (Siinkohal tahab loogiline olend minus täpsustada, et  ma ei räägi praegu üldse olukordadest, kus inimene ei saa vastutust võtta, sest on liiga laps või liiga vana, vastutuse võtmist häirivalt haige või lihtsalt kinniteibitud. Ma räägin tervetest täiskasvanutest ja igapäevaelulistest tavaprobleemidest, mitte sarimõrvarist või lapsevägistajast.)

Jah, aegajalt ongi teine süüdi, olgu siis tahtlikult või tahtmatult - see on okei, nii elu käibki. See on tema tegu ja tema vastutus. Aga sinu vastutus on see, mida sa selle peale teed. Ta kas saab oma veast aru või ei saa, see on juba tema teha. Sina ei saa teda isegi sundida viga mõistma, maksimaalne, mida sa teha saad, on püüda seda seletada. Aga sinu reaktsioon on täiesti 100% sinu otsus ja vastutus. Näiteks - kui oled juhtunut analüüsinud ja aru saanud, et näe, teine oligi süüdi, siis on sinu otsustada, mida sa sellest õpid ja mida selle vältimiseks teed. Näiteks suhtled temaga mingil teisel viisil või lihtsalt vähem. Või üldse mitte.

Laps jonnis nii, et silme eest läks mustaks ja nii sa teda sakutasidki? Laps oli selles süüdi? Pff... Oli ikka või?

Mees lõi ja sa andsid talle andeks ja andsid talle andeks ja andsid talle andeks ja... Tema vastutab löömise eest, aga kas ka andeksandmise eest? Sest ta ju palub nii veenvalt??  (Jah, ma tean perevägivalla komplitseeritust ja teoorias ka seda, kuidas see vaimselt lammutab, aga minu lugupidamine kuulub neile, kes otsustavad vastu hakata, mitte ei jää ohvriteks. Perevägivalla praktiline on mu kogemus õnneks ainult selline, et mind on löödud - ainult ühe korra. Tema vastutas selle löögi eest, mina vastutasin selle eest, et see jäi viimaseks, mis siis, et "see oli ainult kerge laks" või "ma nagu ise tõukasin teda, mis siis, et kogemata, aga ikkagi", või et "tegelikult on ta nii leebe inimene." See suhe sai sel hetkel pöördumatult läbi.)

Ema kasvatas traumeerivalt... Võibki tõsi olla. Kurat, sa oled täiskasvanu, võta midagi ette sellega siis, ära kasuta seda kui pidevat põhjendust oma ebaõnnestumistele.

Sel põhjusel ma muutungi kohutavalt skeptiliseks, kui näen mingit mustrit, kus TEISED on süüdi. No näiteks inimene, kes kaotab pidevalt töökohti, sest teised on pahad. Või inimene, kelle suhted ebaõnnestuvad, sest (wait for it...) partnerid on pahad! (Mhmh, jah, selles küsimuses näitab 3 näppu mu enda suunas, aga miks te arvate, et ma alati ainult teiste pealt õpin? ;) ).

Kokkuvõtteks, aegajalt ongi vastutus kellelgi teisel, aga kui "maailm on halb ja inimesed nii pahad" muutub mustriks, siis on äärmise tõenäosusega viga hoopis vingujas endas.

Hilisõhtused vestlused veini toel

Tegelikult ei ole vaja psüühikat mõjutavaid substantse selleks, et ennast avada, jõuda põhjapanevate järeldusteni, või vaielda-vaielda-vaielda, nii et maailm muutub ja taeva värvid vahelduvad, või vähemalt see tundub nii, aga säänsed substantsid aitavad kaasa. Seega, mõtted, mis vajavad mahamärkimist selleks, et nende kallal töötada:

Alandlikkus ja enese väärtuse kaubamärgi kaitse - kuidas leida sellist tasakaalu, mis on konstruktiivne ja samal ajal õiglane? Viited elule: "Kas su hinge ikkagi ei torgi, kui sa ei saa tunnustust oma idee eest?"; "Ma läksin sealt ära, sest ma pidin kulutama rohkem aega sellele, et promoda oma töö väärtust, kui sellele, mida ma tegelikult tegin." "Mul on õppejõu mõtlemine - kui mu õpilane õnnestub, on see tema edu, hoolimata sellest, et mina võisin olla selle taga." "Ma siiski vajan, et keegi teaks, et ma olen selle taga", "kuule, kui see oli sinu idee, siis mingist hetkest alates on see juba autoriõiguse all".

Absoluutse enesekindluse saavutamine on võimalik ka siis, kui selles sisaldub suur hulk ebakindlust, sest intelligentse inimesena ma tean, et mida rohkem ma tean, seda rohkem ma tean, kui vähe ma tean. Kui ma oleksin eneses absoluutselt kindel, oleksin ma lihtsalt rumal, mistõttu mu ebakindlus toidab mu enesekindust: see. on. normaalne. Kui ma poleks ebakindel, ei saaks ma olla eneses kindel.

Armumine on elu paratamatus, põhikunst on selles, kuidas seda meisterlikult sublimeerida. Teatud mõttes polüamoorse olevuse kohandumine monoamoorse maailmaga, puhas praktilisus kõiki plusse ja miinuseid arvestades. Liiati - kas see on mingi loobumine, kui ma tean, milline tuumakütus see mu mootoritele on? Mul ei ole sellesse silmini sisse hüpates midagi kaotada, seetõttu pole tegemist riskiga. See lihtsalt on sisemine salarelv, mis jah tekitab sisemist ärevust, aga ma oskan seda loovatel viisidel ära kasutada. Väga veider enesesäilitusmehhansim, aga kes on kord näinud selle kütuse toimimistõhusust, ei saaks ealeski kahelda selle meetodi praktilisuses.

Ja eelkõige oleme me siin kuratlikult praktilised, töödeldes unistused ja pöörase kujutlusvõime lihtsalt... energiaks. Mis toidaks paremini?