loogika

mis raskendab nõidade põletamist.

esimene samm: leidsid nõia. Peitis ennast, reo, ausate inimeste eest, aga tuli päevavalgele.

teine samm: peaks kaabaka vist ikka ära põletama?

kolmas samm: tuleks siiski eeldada, et ka nõial oleks elust üht-teist öelda, sellest hoolimata, et ta ei kavatse seda teha.

neljas samm: no mida siis sellisel juhul peale hakata, eksole?

Lugu

Ära torgi inimest igava faktiga, ütles koolis üks õppejõud, kes muuhulgas ongi väga tark tegelane. Kuiva informatsiooni on meie ümber lihtsalt liiga palju. Kui sa tahad, et öeldu kuulajale meelde jääks, räägi sellest Lugu... Lugu on see, mis inimest haarab, mis jääb meelde...

Ja mina mõtlesin, et mul on loll komme mittetöisel ajal rääkida asjast nii, et keegi ei usu, et ma täiesti kaine olen. Ikka iidam-aadam ja alleaa. Ja lehma lellepoeg. Aga - haa! Tegemist on lihtsalt tapvalt hea intuitsiooniga, vaadake, selle asemel, et kohe asja juurde asuda, kannatust - ma räägin Lugu... ;) Tänapäeva infotihedalt asises maailmas tuleks sellise ajatapmise üle rõõmus olla ;)

Paraku lisas see õppejõu mõttetera, mis mind eneseiroonilisele sisekaemusele õhutas, minusse ka natuke positiivset sadismi - vägisi ajab muigama ka teiste üle olukord, kus mina räägin _lugu_ aeglaselt ja kurnavalt ja kõrvalepõigetega parimas 1001 öö vaimus (miinus erootilised stseenid, sorry!) ja vaene haritav muutub üha rahutumaks ja rahutumaks...

Õnneks või kahjuks pole just kuigi paljud mu sõbrad just kuigi viisakad, nii et sügeleva sabakondi sündroomi jälgimist ei saa ma siiski liiga sageli nautida.

Õigem valem

(siinkohal ka tunnustav kummardus selle geniaalse nimega - ja vähemalt kaht suhteliselt geniaalset inimest sisaldavale - "loomingulisele kollektiivile").

Aga asja juurde. Kõige õigem valem mingiks eluga süüdimatule rahulolule sarnanevaks seisundiks on teha vähemalt iga n (nädal) vähemalt 1 x (üks kord) midagi, mida teed 1. x (esimest korda) elus.

Töötab hästi ja hoiab noore ja lollina (sest, öelge ausalt, kes neid noori ja _tarku_ jaksab kannatada).

Lollalllaa.

Lastest, kui juba, siis.

Et miks neist ei sõnagi, kuigi mul neid varsti terve majatäis? (Kahe lapsega olen ju peaaegu nagu paljulapseline eestlane..).

Aga ongi selline... isiklik teema vist. Kusjuures, veider lausa, et isiklikum kui mingid uitmõtted või eneseleidmised. Enese võin leida, kaotada ja unustada (Jää-ääre viisil) raha eest või ilma, lavaga või ilma, ja isegi kleidi võin seljast ära võtta, kui särk alla jääb ;) Aga lapsed on tõesti isiklik teema. Tunnetuse asi, ilmselgelt. Samas loen ma ju suure mõnuga mitmeid pere-elust vestvaid blogisid. Aga ise näe, kätte ei anna. Kes ütles, et elu peab õiglane olema.

Paralleelmaailmatest

Lapsepõlvest mäletan mingit sellist laulujupikest, nagu: "Küll on hea, et keegi ei tea, et mina olen Koluonuke". Tagahammastes on tunne, et vahepealse aja jooksul on erinevatest muinasjuturaamatutest loetud onukese nime mitmeid eriversioone, kuid ükski neist pole olnud esimesest sharmikam.

Koluonuke minus hämmastab mind jätkuvalt. Aga kuna "küll on hea, et keegi ei tea..." - ja kuna ma enam rase ka ei ole, siis ei mõista keegi kahtlustadagi mingite pisikeste onukeste olemasolu minus - siis elavad kõik Amberi varjude tuhanded versioonid õndsas teadmatuses oma mitmekordsusest.

Eriti pentsik tundub see asi siis, kui üks neist maailmadest võib mõtiskleda mu pika juhtme üle, kui ma hajameelse näoga ringi tuian ja punasele rätikule ei reageeri... no mul on tegemist, samal ajal toimub minus umbes paar riigipööret ja ma tõesti ei märganud seda posti, mis mulle selles konkreetses reaalsuses parajasti tänava peal vastu kõndis, eksole. Ja eri ilmadest pärit iseennastega peetud vaidlused on viimasel ajal ühed värvikamad. Nii haigeid asju ei saa/ saab ühes elus olemas olla.

Äkki olen ma vigane programm, äkki peaks kõiki neid maailmu külastama ükshaaval ja miiiitteeeee korrrraaaga? Tsk-tsk-tsk indeed.

Sünnipäevad ongi

selleks olulised, et


a) endale meelde tuletada, kui palju ütlemata lahedaid inimesi sa tegelikult tunned,

b) ütlemata lahedatele inimestele meelde tuletada, et nad seda on.

Lihtsalt üks kõne

Mis siis, et vahepeal on mööda läinud - üks-kaks-kolm- või vähem või enam aastat. Kui minevik helistab olevikule ja dispetsher saab korraga aru, et olla-laa, need kaks asja asuvad kõigest hoolimata samas ajavööndis, on see päris hurraa tunne.

Jajaa, me oleme muutunud, aga kõige lahedam on see, et me oleme uskumatul kombel needsamad. No ja ongi üllatavalt palju aega vahepeal mööda läinud. Mõned inimesed aga lihtsalt on sellised, et sedasama jutuajamist, mis siis pooleli jäi (ja nendega jääb alati midagi pooleli), võib enesestmõistetavalt jätkata. Et... kuule, ma vahepeal mõtlesin, et... ja mäletad, kuidas sellega oli...

Mõned inimesed on... mõned inimesed on... Novot, hea, et need inimesed on.