Hea on tunda,

kuidas lihased pingulduvad ja kuidas selles on jõudu. Kirgas. Kuigi just nüüd, varasügisel, kaskede kollasekstõmbuvaid lehti vaadates tundub too hetk, mil nad veel hiirekõrvarohelised olid, nii absurdselt üürike. Ah, kuradile, kevadeid on mitmesuguseid ja mis siis tost, kui iga kevade küljes on paratamatult tema sügis, mis ilma kevade saabumise ja läbielamiseta ju ei lähenekski. Ehk. See kevadehetk on lihtsalt nii neetult lahe. Ja - kirgas. Nojah, see on tõepoolest mingi elutarkuse tase, kui sa seda sügist, mis iga kevade sabas tuleb, oodata oskad, aga ehk on veel targem ennast sellest mitte ülearu morjendada lasta. Ma mäletan, et veel mõni aasta tagasi tegid hiirekõrvus kased mind just sellesama kunagi paratamatult tuleva sügise pärast pisut nukraks. Rõõmsaks ka, aga see rõõm oli kuidagi habras ja nukrusega kammitsetud. Õudne raiskamine tegelikult. Ega sügis selle pärast aeglasemalt tule või tulemata jää. Ja kevadet on ikkagi ainult sel mõõdetud korral. Pidutseme siis. Küll jõuab kunagi seda muda ka künda koonupidi.

Ja muuseas, teemasse vähehaakuvalt. Täiesti juhuslikult ütles keegi just äsja, et ma olen talle kõrvalt vaadates ja nii harva kui tal viimase aastakümne jooksul seda kõrvaltvaatamist on, jätnud tugeva, uhke ja sirge mulje. See lihtsalt kõlas nii ilusasti, et ma ei hakanud üldse mõtlema selle peale, kui hapra, segaduses ja kõverana ma ise ennast aegajalt tundnud olen. Et lihtsalt... ilus, kui keegi on niiviisi näinud kunagi. Vähemalt on mingi selline austav peegelpilt, mille poole püüelda, kasvõi naeruga pooleks.

Ning veel vähem teemasse haakuvalt: õppisin natuke uusi sõnu.

Tilliga tuule käes.

Emahämmar.

Ja, kokkuvõtteks - ma naeran üleni.

Üle mõtelda ei tasu...

ja sul on ilus hääl.

Kulmukaarte taga on salarada, sealt otsi mind üles, sa silmaviskaja, pilgupüüdja...

http://www.youtube.com/watch?v=YusiJzXjmbU


Oli kord olukord, olukord oli kord, kuhu ta nüüdki on jäänud :)

/Johansonid/

Ja nüüd ma istun nurgas ja luuletan, et sisukalt aega viita.

/Märka/

Naljakas on sellises meeleolus laulust laulu ja luuletusest luuletusse surfata. Nii on. 

Nii on hea

Elu on hull ja just see on see, mida mul kõige rohkem vaja läheb. Möll otse lainekeerises, kohv otse vereringes, tuul näkku ja tammelehed juustesse. Jah! Veel! Palun. Tänan!

Hing väriseb? Seda küll. Ma ei ole kindel, et ma hakkama saan? Seda ka, aga see ONGI ju lõbus. Mängin täiega, panga peale, annan enesest ehedama ja parima ja...

Mõnikord on tulemuseks midagi kirgastavalt head. Midagi, mis ongi päris. Ise ka imestad. Mõnikord ma põrun ka, nii, et see on lausa halenaljakas. Tagumikkupidi porri, ebafotogeeniline ilme näol... Ja see ONGI ju asja võlu, muidu poleks ärevust, värinat hinges, algamise õnne.

Ojjohhaidii, nii mitmeti. Ja pudel rummi!

Loeks kõiki neid luuletusi, kus nii hurmav on juhustele anduda selles sätendavas ulmabakhanaalis, nii elu täiusesse kanduda kui pintslitõmme värvijulges maalis....

    Mu hinges koos on munk ja sübariit.
    Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
    Kesk aja hallust köen kui tuliriit
    ja otsin kõige kiuste elulähet.
    
    Ma olen enesele mõistatus,
    mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
    Pean aardeks naeru kergemeelses suus
    ja rituaaliriistaks narrikuljust.
    
    Ma nagu kangelasi vaatan neid,
    kes sooritavad mõne siira patu.
    Kesköiti emban templikünniseid
    ja kujutlen, et olen sõltumatu.

Elu järele...

igatsedes on kõige mõistlikum kõikjalt mujalt täiega peale keerata ja elada, elada, elada, nii et hing kinni, lihased täis üleväsimuse ütlemata rahuldustpakkuvat valu ja ei hetkegi selleks, et sissepoole kumerduda, oma igatsuse ümber oiata. Kirkad värvid ja elunautimise JAA aitavad... natuke.

Loll olukord

Jalutasin peale lõunasööki kontori poole, ise sügavalt mõttes.  Pidin üle tillukese majadevahelise autotee minema ja seal seisis mul parajasti otse ees üks maastur. Juht roolis vaatas silmanurgast minu poole, siis vaatas veel, naeratas ja hakkas eriliselt viisaka inimesena (ilmselt) mul eest ära tagurdama.

Nii armas temast. Tõesti. Ma oleksin ju sama hästi võinud ta auto tagant läbi minna ja see poleks üldse raske olnud. Mõtlesin, et jah, vaat, see... kütus, mis süsteemis põleb, kumab ilmselt välja ka ja siis ongi kogu maailm selline... kena.

Ainult, et ta unustas ennast mujale vaatama ja põrutas - juraki - otsa autole, kes, kuigi aupaklikus kauguses, tema taga seisis.

Ohhh, kui õudne. No tõesti... Äkki see kõik ikka ei olegi nii mõistlik? Lasin sündmuskohast lihtlabaselt jalga... ja autojuhil oli ilmselt ka jube paha olla.

Kurat, korraga tundus see sündmus mulle kuidagi väga sümboolne. Äkki piirduksime naeratamisega, ah, ja ei hakkaks autosid lõhkuma? Pärast on kõigil nõme...

Igatsus...

Mõnikord annaks selle eest tuhat kuldraha, et seda ometi oleks. Ja siis, kui ta tuleb, tabab ta sind ootamatult, nii vaikselt ja märkamatult, et sa ei saagi aru, mis just parajasti juhtub ja mida see kõik kaasa toob. Ja siis, peale kogemata valatud kolme veretilka, sest kulla eest ei osta seda ju ometi iialgi, ongi ta kohal, hingematvalt ilus, rõõmus ja õnnelik, ning ahastamapanevalt ängistav, nukker, valus, ebakindel.

Ma tahan olla see, kes, ohvrileib pea all padjaks, hiiekivil selili augustitaeva lugematuid tähti vaatab, põlved kriimudest kirvendamas, sest sel hetkel tundub see kõik nii iseenesestmõistetav. Igatsus tuleb pärast.

Oh, andke mulle veel seda hinda maksta selliste hetkede eest :)

Süüdimatult

Vaimsed väärtused, minu eesel! Maailm vehkleb nii ebasiiralt selle vaimse ja välise vahel, no umbes sama ebasiiralt kui ma isegi. Või oleks õigem sõna hoopis järjekindlusetult, sest ausalt, tihtipeale ei tea ma isegi, kummal pool pall parajasti on.

Puht mina-ise aspektist. Kas mulle meeldib, kui mulle minu välise eest komplimente tehakse või ei meeldi? Väga pikka aega äratas see minus puberteetlikult äkilist vastumeelsust. Mäletan, kunagi kandsin jõhkravõitu martenseid, lotakaid kampsuneid ja ei meikinud ennast põhimõtteliselt üldse, sest mulle käis hullult närvidele see, et muidu mõistlikud meesolendid muutusid vastasel juhul hoobilt kuidagi eriti spetsiifiliselt ilaseks, nihelevaks või üldse lihtsalt ebameeldivaks ja selle asemel, et rääkida huvitavatest asjadest, tegid järjekindlalt mingeid kaudsemaid või otsesemaid vihjeid sellele, et mul on ägedad tissid.

Mingil hetkel hakkasid mulle dekolteesemad riided ja, nojah, kingad, meeldima aga mu enese pärast ja võibolla on teatud vanuses ka lihtsalt vähem neid nihelejaid, nii et ma saan mõningasest lillelöömisest muretult rõõmu tunda ilma selleta, et peaks pesapallikurikat käekotis kandma. Ja komplimentidesse suhtun ka kuidagi rahumeelsemalt, isegi nagu... positiivselt.

Põhimõtteliselt, jah, no tegelikult tean ma seda kõike päris ülevaatlikult hästi ise ka. Olen täitsa teadlik sellest, et mul on heakskiidetult klassikalise kujuga suured rohelised silmad ja pikkmustad kaardus ripsmed, millesarnaseid teised tädid raha eest külge kleepimas käivad. Ja kulmukaared kut vene poeesiast pärit. Rääkimata õnnistatud ihuproportsioonidest, mida ka need lisakilod, millega mina neid õnnistan, siiski märkamatuks ei muuda. Ja sirge ja nipsakas nina. Ja paksud-tihedad-siidised juuksed, mille kohta iga juuksur kurdab, et kuidas neid ometi mul peas nii palju on. Ja pikad saledad sõrmed. Geneetikast antud hästivormitud küüned, mille kohal kõik maniküürid, kelle juurde ma juhuslikult sattunud olen, issameiet ütlevad. Rääkimata D-kujulisest rinnapartiist, mida 25 aastat gravitatsiooni ja kaks last on nii vähesel määral vorminud, et see tundub lausa ebaõiglasena.

Lisaks sellele olen ka täiesti kursis, et mul on silmatorkavalt siredad pahkluud, valged hambad, kõrge otsaesine ja veel mitmeid muid visuaalseid väärtusi. Olles iseenesega pikka aega koos elanud, oleks väga silmakirjalik väita, et ohhh, mistenüüd, ei tea mina sellest midagi. Tean küll. Aga seda lihtsalt sellisel akadeemilis-teoreetilisel tasemel, sest see lihtsalt ei koti mind ülearu. Hoolimata sellest, et ma olen põrgulikult edev ja hoolimata sellest, et peale mõningast lihvimist on mõnus iseenese peegelpildiga rahul olla. Hästi tehtud. Võib küll. Ainult, et minu edevus on tegelikult ikkagi teiste teemadega seotud. Mis võivad olla välimusega kuidagi põhjus-tagajärgselt seotud, aga mitte just nüüd väga otseselt. Ja pigem meeldiks mulle olla selles, mida ma teen ja tähtsaks pean, hea sõltumata oma välimusest, selle asemel, et selle eest lisapunkte saada.

Või siis värske kogemus, et just äsja sattusin matkal olles kaubanduskeskusesse kõndima peale 4-päevast matka ja telgisööbimist, kortsus ja määrdunud mugavates riietes, 2 numbrit suuremate crocsidega, pisut-üsnagi pesemata ja muidu ka korralike linnainimeste standarditele mittevastavalt. Ja see lihtsalt ei seganud mind sugugi, et ma niiviisi räpast Charlie Chaplinit meenutasin. Muidugi, võibolla oleks Tallinnas, näiteks Viru keskuses tekkinud tiba suurem tõrge... aga vast ehk mitte. Noh, olen rääbakas ja matkane, novot, täna lihtsalt on nii...

Keegi ei usu, jah? No nii on. See minu-enese väline värk ei ole mulle endiselt tegelikult just ülemäära oluline. Ebasiirus avaldub siin selles, et mu elegantse ükskõiksuse aluseks on võimalus olemasolevaga küllaltki rahul olla. Või võibolla olen lihtsalt nii ajuvabalt ennast täis, et arvan, et mu väliseid atribuute ei suuda väärata isegi mitte katkine kapsun ja räpased teksad. Kuigi ma siiski loodan, et asi ei ole mitte selles, vaid pigem lihtsalt mingis muusuguses boheemluses. Et ei ole vast nii tähtis see geelküünte ja kitkutud kulmukaarte jant. Ja ebasiiruse teine tahk on selles, et teiste välimus läheb mulle häirivalt palju korda, eriti, muidugimõista, meeste oma.

Pool printsessi ja kuningriik laiade õlgade, ilusate käte ja selle-õiget-sorti naeratuse eest! :) Kuigi muidugi, siis need vaimsed väärtused palun ka pealekauba. Kena rannavormis tölli ei suuda ju ka välja kannatada üle viie minuti või hetkeni, kuni ta suu lahti teeb.

Üheta ei saa, aga kuram, selle teiseta ka mitte. Või teisest küljest, see jalgratas, et kui keemiat ei ole, siis elektrit ei teki, on ka ammu leiutatud juba, mida ma siin ikka jahun.