Sentimentaalsusehäire

Võililled.

Pihlakad.

Pärnad.

Kui mul on aega, PÄRISELT AEGA, nende kõigi õitsemist tõeliselt märgata, olen ma eluga lapsikult  rahul. Ei teagi, miks just need, aga nii kuidagi on kujunenud. Kogu see ülejäänud õitemeri on ka tore, muidugi. Samas võiks keegi mu nina ees sireliõitega nõrkemiseni üles-alla hüpata ja peamine emotsioon, mis minus tekiks, oleks ebamäärane mure ta vaimse tervise pärast.

Aga võililled, pihlakad ja pärnad... Neid õisi ei saa vaasi korjata. Ausalt. Võililled näevad juba järgmisel päeval kergelt mädanenud välja. Pihlakaõied panevad toa ootamatult räigelt haisema - nagu oleks sul laua all peidus kaks polkovniku leske, kes kumbki on kasutanud pool liitrit diisli baasil tehtud lõhnavett, kumbki erinevat. Ja pärnaõitel lihtsalt puudub vaasidekoratiivne väärtus.

Võilillede särav kollane kraaviservadel, teeäärtes, õues, ausalt öeldes, korraga igal pool, on nii kompromissitult kirgas. Nende sisse tuleb ise kohale minna, suurema koguse võilillede vahele maha istuda ja lihtsalt olla. Ollalla. Päike ja kirgas kollane. Kohe algav suvi.

Pihlakaõied on nagu viirastused - nad õitsevad nii kiiresti, et sa jõuad seda vaevu märgatagi. Kui hästi läheb, jõuad nende lõhna, mis õues ja kohapeal on hoopis mahedam ja mõnusam, paar kopsutäit sisse hingata, jõuad imetleda nende vahupehmust.. ja läinud nad ongi.

Pärnad. Suve täiuslik tipp. Haldjalikult mahe lõhn iidsete suurte puude all, lõhn, mida ma tavaliselt kohtan öisel jalutuskäigul Toomkiriku juurde.

Pärnad õitsevad praegu. Nüüd.

Kõik need ilusad kohad

... noh, Tenerife ja Amazonas ja Vallrahu ja Suur Kanjon...

need on kindlasti ka. Ja siis on mõned absurdselt imelised kohad otse siinsamas, nurga taga, kaks pööret vasakule. Tallinnast vaid paar kilomeetrit.  Sammaldunud katustega majakesed otse metsa sees, väikesed lagendikud siin-seal... punutud vitsaiad, vana pumbaga kaev, tillukesed rajad vanade kaskede vahel, soppe ja salanurgakesi täis õu, udu üle angervaksavälja... küünlavalge saun ja paljad tüdrukud kastese muru peal selili maas. Soe suvine öö, mis pimedaks ei lähegi. Maasikad. Kuum ja külm kordamööda. Lõhnav kaseviht. Lõhnavad kased.

Muinasjutt peidab ennast nurga taga ja tabab meid ootamatult.

Kõige paremad sõnad

Baasturvalisus.

Keegi tark inimene ütles, et ma olen nii üle iga määra hull just sellepärast, et mul on kõrge baasturvalisus. Mis on teatud mõttes üllatav, sest, kuigi ma seda eriti välja ei näita, on minugi hinges aegajalt kõhklused ja kahtlused. Või kui kahtlusi ei ole, siis kõhklused kindlasti on. Ja üksjagu palju on ka need hetked, kui ma olen nii nõrk, nii nõrk... ja maailm on üks irrmus koht. Seega ei julgeks ma enda kohta küll öelda, et see baasturvalisus mul eriti tugev on. Ma poleks selle mõttegi peale tulnud.

Aga edasise arutelu käigus tuli välja, et jaa... kuigi ma olen olnud lapsest saati pööraselt iseseisev ja kuigi meil mingit ninnunännut kodus kunagi pole tehtud, on mul titest peale olnud SUUR, TUGEV, TARK ja KAVAL tagala. Just täpselt sellised alfahundid, kes oma kutsikaid ülearu ei poputa, küll aga kaitsevad, julgustavad ja on ALATI OLEMAS, just sellise suure, tugeva, targa ja kavala jõuna, mille vastu ei saa mitte keegi maailmas. Kui vaja peaks olema.

Seega, misiganes jama ette ei satuks, ma saan sellega hakkama. Ja kui mina ei saa, siis ME saame sellega hakkama. No ja sealt see baasturvalisus.

Millest johtuvalt võin ma teha ka oluliselt rohkem lollusi kui keskmine eestlane. Sest ma riskin rohkem. Võibolla liigagi... Aga see on juba hoopis teine lugu.

Seega. Kõik need imeilusad sõnad... nojah, tore on. Võib kah, lilled ja liblikad ja auruvedurid ja... Aga kõige, no ausalt KÕIGE ilusamad sõnad on: "Misiganes ka ei juhtuks, sa võid minu peale loota."

Päriseltolemine ja mängultolemine

Maikuu on kõige ilusam kuu lihtsalt.

Nii ma siis tähistasin ühe oma lemmikkuu eelõhtut, lesisin võrkkiiges ja vahtisin selget taevast läbi õitsevate õunapuude. Vahepeal tõi tuul sealt mõned kroonlehed alla, üks puudutas langedes mu põske. Taevas oli lausa lollakalt sinine ja kõik oli lihtsalt... väga hästi.

Igasugused mõtted külastasid mu pead, kah sellised kerged ja healõhnalised ja tuulest kantud.

Et siis. Korraks tuli meelde aeg, kui me siia kolisime. Sellest on ikka nii palju aastaid ja kogemusi möödas... Tollasel minal ja praegusel on ikka väga palju vahet. Ja siis õige natuke on meis midagi sarnast ka. Kõige suurem vahe on vast teadlikkuses iseenesest - ja iseenese aktsepteerimises. Vasikaeas olin ma enesetundmises ikkagi täitsa lammas, kui nii on zooloogiliselt korrektne öelda.

Aga nüüd on asi enamvähem selgeks saanud. Et milline ma siis tegelikult olen - ja et just selline olla on hea. Ei pea mängultolema, kellelegi midagi tõestama. Ja isegi, kui mõelda selles võtmes, et hädasti oleks vaja seniseid saavutusi kellegaiganes joonele ajada, ka siis poleks põhjust häbeneda.

Olen just selline ajas ja ruumis, nagu tahan olla, sest ega kogematast pole siin ju ülearu midagi. Ükskõik, mida ma mõnel nõrkusehetkel - või vaidlushoos, mis tegelikult tähendab sama - väita võin, tegelikult ma tean alati, kelle isepäine käsi (jällegi, kui nii on bioloogiliselt korrektne öelda) seal tüüri küljes on.

Veider mõeldagi, kui palju aega võttis, et see hirm, et ma hakkama ei saa, mingeid kohustusi ja vastutusi välja ei vea, iseenese ära kaotan või maha salgan mingisse sellisesse mudelisse, kus ma saan eluga rahul olla ainult väga jõuga ja vastuvoolu, et ma lihtsalt ei jaksa... kogu see hingekägistav ebakindluse pundar lõpuks ometi selja taha jätta.

Praegu on siis nii. Läbi lillede - või õunapuuokste: kaks erakordselt hästi välja kukkunud kabajantsikut toimetavad toas, mina lesin võrkkiiges, "A Dance with Dragons" kõhu peal, kissitan kevadõhtuse päikese poole silmi ja tunnen rahulolevalt nurru lüües, et ma usun absoluutselt ja kõhklematult. Iseendasse. Kuigi tulevik on värviline ja mitmekülgne ning elu pisut keeruline, nagu ta mul ikka kipub olema, saan ma selle kõigega suurepäraselt hakkama kas ühel või teisel viisil.

Rääkimisesuutmatus

Inimesed on nii erinevad. Minu jaoks on kõik probleemid, isegi väga isiklikud ja haigettegevad, lõppkokkuvõtteks taandatavad inimlikkusele: tahtis head, aga välja tuli, nagu ikka. Vahetevahel võib igaüks, isegi mina (kuigi seda muidugi ON raske uskuda) käituda nagu tropp. Aga see seisund ei ole oma inimlikkuse tõttu sugugi absoluutne, kokkuvõttes on seda võimalik mõista ja kui juba mõista, on väga raske hukka mõista. Aga see mõistmine ei tule täiesti iseenesest. Mina oskan selleni saada kas läbi väga pika mediteerimise või siis, mis palju lihtsam, läbi avatuse ja arutelu. Kui läks pekki, tuleb nii öeldagi; vabandada, kui asi väärt on; naerda, kui vaja; kiruda, kui tundub asjakohane; vihastada; vajadusel isegi hambaid kiristada ja rusikat viibutada. Aga lõppkokkuvõttes ennast sellest jamast läbi VÄLJENDADA. Ja kuulata teist asjaosalist, kes ennast of coors samamoodi voolavalt ja värvikalt väljendab nagu sa isegi.

Aga kui ei väljenda? Kui kohe üldse ei väljenda? Kui on põhimõtteliselt enamvähem rääkimisesuutmatu?

Kui palju kohustab kogemus ja mingi tillukene nõidsus sellist sõnatust tõlgendama? Kustmaalt on kompromissi tegemine juba iseenese salgamine? Kui palju on üldse põhjendatud salata iseenda verbaalsust ja lahendust: "räägime asjad rahulikult läbi nagu suhteliselt täiskasvanud inimesed ja arutame"?

Ja kustmaalt on suhtumine: "ah, okei, minge metsa, miks MINA pean alati rääkima - kui ei taha, pole vajagi" juba iseenesest lapsik? Sest see, kui puhtalt tüdimusest, et miks mina alati pean, langeda samale tasandile, vaikida ja ohkida ja teha nägu, et kõik on hästi, või vähemalt jamadest mitte rääkida, siis kuhu see täpselt viib?

Tegelikult ma ei tea seda ju - minusuguste maailmas viib see ühte kohta, aga teiste inimeste puhul võib lõpptulemuseks olla miski hoopis muu. Kellegi teise kogemuste kaleidoskoobis jooksevad needsamad värvid iseenesestmõistetavalt hoopis teistsuguseks mustriks kokku.

Võibolla on krooniline rääkimatus ja pinnapealne distantsiga tekstivahetus just see õige lahendus? Et elu ju näiliselt toimub. Ja nii ongi hea. Ja et kui ei räägi, siis polegi olemas?

Pekk, ma ei saa niiviisi isegi autoga sõita ju, kui pea liiva all on?!

Aga see kehtib ainult minu kohta.

Oh heldus, kui vähe ma tegelikult tean ja kui kinni inimesed iseenese tõlgendustes on.

Lihtsad ja ilusad asjad

Elu, va nurjatu, ei kingi õhtul sulle spontaanset lilli ja ei alusta su hommikut jalamassaazhi ja värskelt pressitud apelsinimahlaga (ja ma ütlen apelsinimahlaga just seetõttu, et mul pole vähimatki põhjust kurta sellepärast, et ma ei saaks hommikuti voodisse tassi head kohvi - ja... ja... sellest, et ma seda apelsinimahlale eelistan, ma üldse ei räägigi, sest see pole üldse point).

Ühesõnaga, nagu ma ütlesin, elu ei loobi roosiõielehti su voodile ja ei vea sind välja seiklema ja IZZAND küll, kui kohutavalt ebaõiglane see on, ja, mis kõige tähtsam, mehed on sead.

Nojah, seda nad muidugi on, aga kui kõik kokku võtta, on siga päris nunnu loom.

Ja miski ei takista sind... ise...

Jah - millal ma ise õhtul spontaanselt lilli kinkisin või hommikul kellelegi jalamassaazhi tegin või õielehti voodile loopisin? Miks elu peaks seda minu eest tegema? Miks peaksid mehed alati tegema kõiki neid ilusaid spontaanseid zheste, kui, olgem siin nüüd ausad, naised on palju spontaansemad. Ja asi see peotäis õielehti voodile visata ei ole... (ja kui ma pärast meest nii kaugele ei saa, et ta need tänulikult ise ära koristab, siis selles olen ma ikka sügavalt ise süüdi...)

Aaa... õigus jah, selleks, et seda tehtaks mulle, mitte, et mina teistele? Ja kui me kõik niiviisi mõtleme, igaüks ootab, et teine teeks, siis kuhu me TÄPSELT välja jõuame? Kas see on mingi spontaansus, kui keegi peab koguaeg kramplikult arvet, et kes kui palju kelle selga sügas ja kelle kord nüüd on?

Teen ja tahan. Ise ;)

Shallalallalla

Sellel pole vähimatki tähtsust

Kes sa parajasti oled

Minu sees on unelmate printsi vorm, mis

Käib kunstniku käega üle iga taina

Peagi

Vormub tulevane ülik

Trimmis hing ja tundlik keha... tuleb

Tuleb-tuleb, korduvalt ja kaua

Läheb sama kindla käega

Laia ilma imeliselt

Präänikutemaalt