Maikuu on kõige ilusam kuu lihtsalt.
Nii ma siis tähistasin ühe oma lemmikkuu eelõhtut, lesisin võrkkiiges ja vahtisin selget taevast läbi õitsevate õunapuude. Vahepeal tõi tuul sealt mõned kroonlehed alla, üks puudutas langedes mu põske. Taevas oli lausa lollakalt sinine ja kõik oli lihtsalt... väga hästi.
Igasugused mõtted külastasid mu pead, kah sellised kerged ja healõhnalised ja tuulest kantud.
Et siis. Korraks tuli meelde aeg, kui me siia kolisime. Sellest on ikka nii palju aastaid ja kogemusi möödas... Tollasel minal ja praegusel on ikka väga palju vahet. Ja siis õige natuke on meis midagi sarnast ka. Kõige suurem vahe on vast teadlikkuses iseenesest - ja iseenese aktsepteerimises. Vasikaeas olin ma enesetundmises ikkagi täitsa lammas, kui nii on zooloogiliselt korrektne öelda.
Aga nüüd on asi enamvähem selgeks saanud. Et milline ma siis tegelikult olen - ja et just selline olla on hea. Ei pea mängultolema, kellelegi midagi tõestama. Ja isegi, kui mõelda selles võtmes, et hädasti oleks vaja seniseid saavutusi kellegaiganes joonele ajada, ka siis poleks põhjust häbeneda.
Olen just selline ajas ja ruumis, nagu tahan olla, sest ega kogematast pole siin ju ülearu midagi. Ükskõik, mida ma mõnel nõrkusehetkel - või vaidlushoos, mis tegelikult tähendab sama - väita võin, tegelikult ma tean alati, kelle isepäine käsi (jällegi, kui nii on bioloogiliselt korrektne öelda) seal tüüri küljes on.
Veider mõeldagi, kui palju aega võttis, et see hirm, et ma hakkama ei saa, mingeid kohustusi ja vastutusi välja ei vea, iseenese ära kaotan või maha salgan mingisse sellisesse mudelisse, kus ma saan eluga rahul olla ainult väga jõuga ja vastuvoolu, et ma lihtsalt ei jaksa... kogu see hingekägistav ebakindluse pundar lõpuks ometi selja taha jätta.
Praegu on siis nii. Läbi lillede - või õunapuuokste: kaks erakordselt hästi välja kukkunud kabajantsikut toimetavad toas, mina lesin võrkkiiges, "A Dance with Dragons" kõhu peal, kissitan kevadõhtuse päikese poole silmi ja tunnen rahulolevalt nurru lüües, et ma usun absoluutselt ja kõhklematult. Iseendasse. Kuigi tulevik on värviline ja mitmekülgne ning elu pisut keeruline, nagu ta mul ikka kipub olema, saan ma selle kõigega suurepäraselt hakkama kas ühel või teisel viisil.
No comments:
Post a Comment